16. Vietnam, rahutu maa. Osa 2.

Hanoi, Vietnam

Kell on 08:12. Ilm on jätkuvalt pilves. Linn on ümberringi hall ja lärmakas, silmad punetavad saastatud õhust. Pea on ka paks, olen Vietnami rõskusest nohu saanud. Hanoi on võõras, ma piidlen teda ja ta kõõritab vastu, aga sõpradeks pole me saanud. Ludritan asja eest teist taga tema kukil, pole siin veel päevagi tööd teinud ja ei tunne ühtegi kohalikku, kes minu suhteid selle linnaga soojendaks, meid Hanoiga teineteisele tutvustaks. Ma ei ole oskuslik turist, ei oska vaatamisväärsusi ja suveniiripoode piisavalt hinnata. Kui, siis üheks päevaks. See päev oli üleeile. Aasia hakkab ära tüütama. Kaks kuud on liiga pikk aeg.

Hanoi Writers' Collective

Kõik nurgad ja nurgatagused on täis valvsaid tänavakaupmehi. Olen viimaste päevade jooksul aru saanud, et tänavatel on võimalik ka segamatult liikuda, kuid selleks tuleb jälgida oma kõndimise stiili. Rahuliku, kuid mõistlikult tempoga, sihikindla kõnniga valget inimest reeglina ei tülitata, sest ta ilmselt elab Hanois ja töötab mõne rahusvahelise arenguorganisatsiooni kohapealses kontoris. See mask rebeneb niipea, kui jääd otsiva pilguga tänavanime uurima või muudad kõnnaku aeglev-uitavaks. Niisiis kõnnin rahulikult, kindlalt, kuigi mul pole aimugi, kus ma parajasti olen või kuhu poole pean pöörama.

See-eest teab mu telefon täpselt, kuhu ma minema pean. Hotellist väljudes sisestasin kohaliku raamatupoe aadressi GPSi ning kingapuhastajad ja massaažimüütajad ei oska kahtlustadagi, et tempokalt astuv ning telefoni näppiv valge on tegelikult poodlemisvõimalust otsiv turist.

Jõuan raamatupoodi, mis on suurem kui Loksa kaubamaja ning meenutab nõukaaegset Saue sovhoosi toidupoodi, kus riiul riiuli järel oli täis laotud ühte ja sama konservikarpi, ainult ladumise muster vaheldus riiulilt riiulile. Siin on sama asi raamatutega – terved pikad letid on täis Step 10 inglise keele õpikut või prantsuse sisearhitektuuri fotoalbumit. Esimesel korrusel asub kõige mitmekülgsema valikuga vietnamikeelse kirjanduse müügisaal ja kolmandal õppekirjanduse saal. Olen teisel korrusel, kus on kolmeks osaks jaotatud võõrkeelne kirjandus. Jalutan inglisekeelsete raamatute riiulite vahel. Vasakule jääb prantsusekeelne osakond ning sealt veel edasi jaapanikeelne osakond. Sopakad, mõttetud ajakirjad, saja aasta vanused klassikud, eneseabiraamatud, kasutatud sopakad, Penguini raamatukokkuvõtted. Lõpuks tabab silm lihvimata teemanti. Vietnami pealinnas elav inglisekeelne loomeinimeste kogukond Hanoi Writers Collective on välja andnud mainimisväärselt kujundusetu õhukese raamatu, mis sisaldab kollektiivi liikmete proosat, luulet ja graafikat teemal autorite suhe Hanoiga. Lehitsen korraks ja suundun kassasse. Teisi kliente poes ei kohta.

Kilpkonnajärve leian üles juba isegi ilma telefoni abita. Sean sammud eelmisel päeval nähtud kohviku suunas, mille terrassilt avaneb vaade smaragdsaarele. Teenindajad näevad juba eemalt mu lähenemist ning teevad mulle kolmekesi kambaka, üritades mind suruda nende poolt välja valitud lauda. Kohvik on tühi ja vabu laudu palju, mõmisen kelneritele „yes-yes, mingalabah“ ja tatsan eestlasliku jonnakusega omale sobivasse lauda, eemale konditsioneeride külmast hingeõhust. Kelnerid annavad alla ja saadavad ühe neiukese mind teenindama. Tellin ingveriteed. „Kuumalt, palun!“ lisan täpsustuseks, sest standardprogramm on jäätee. Ma pole varem kohanud riiki, kus Earl Grey, oolong või roheline jasmiinitee serveeritakse jääteena juhul, kui sa eraldi ei maini, et soovid teed juua kuumalt.

Neiu saabub teetassiga. Kruusiga. Tegelikult on see pigem väiksemat sorti ämber. Ämbrikest täitev kuum, aurav, maitsev ingveritee on meeldivaks üllatuseks. Vajun tugitooli, löön raamatu lahti ja loen mõned esseed. Kelnerid klõpsivad tööle seinal oleva teleka, et hakata filmi vaatama. Film, mõistagi, on piraatkoopia, nagu kõik teisedki autoriõigusega kaitstud teosed, mida tänavatel ja poodides müüakse. Aga, mis see siis on ... Ma ei usu oma silmi! Vaadatavaks filmiks on Fast Five! Hea küll, Hanoi, me võime veel leida ühise keele. Ingveritee, hubane kohvik, hea raamat ja mõnus adrekafilm. Noogutan linnale heakskiitvalt. Päike hakkab pilve tagant piiluma.

Poole tunni pärast on pilved hajunud ja kohviku ees pargis olev skultptuur küütleb valguskiirtes. Mitme meetri kõrgune teos kujutab maa seest tõusvaid inimkäsi, mis hoiavad oma pihkudel maakera. Muidu kera nagu kera ikka, hõbedavärvi mandrid-ookeanid kenasti peal, ainult et Aasiaga on midagi kummalist juhtunud. Nimelt laiutab keset Kagu-Aasiat mitme Aafrika suurune erkpunane Vietnam.

Olen mitu tundi lugenud ja tahaks edasi liikuda. Helistan Skypes Chiradale, et uurida, mis tal plaanis. Telefoniside töötab ka. Põhimõtteliselt. Kui eile kaks korda proovisime, siis kummalgi korral oli minu rääkimise ja tema kuulmise vahel 5 sek vahe. Skype kaudu saab reaalajas suhelda ning kuna tasuta WiFi võrke on igas suvalises kesklinna punktis vähemalt kümme, siis ongi telefonilt telefonile mõttekam rääkida Skype vahendusel, mitte kohalikku mobiilivõrku kasutades. Chirada ütleb, et peame hakkama minema töökoosolekule. Esimesele ja ühtlasi viimasele, mis Vietnamis maha pidada õnnestub.

Lõpetan teejoomise. Teenindaja toob mulle koos tšekiga taldrikutäie mahlast nõretavaid arbuusitükke. Kauba peale, nagu siinkandis kombeks. Maksan, tõusen ja asun üle söögisaali keskele pargitud motika ronima. Veel üks kohalik komme. Õhtuti tänaval jalutades näed, kuidas motikad kaovad ükshaaval majadesse olenemata sellest, kas parkimiskohaks on restoran, kullapood või ajalehekiosk. Kell 23 ajal kliendid välja, motikas sisse ja uksed-aknad lukku.

Tagasi järve kaldale jõudes jälgin veidi aega meest, kellel on käes õngeritv ja tamiilikera. Erinevalt minu kalapüügikogemustest ei oota tema aga näkkamist. Kala on järves piisavalt tihedalt, et kui landi vette viskad ja siis järsu liigutusega tagasi kerima hakkad, on päris hea tõenäosus, et kerid külje pealt mõnele kalale sisse ning püüad ta niimoodi välja.

Vietnamikeelne väitluskoolitus

Pimedaks läheb vähem kui veerand tunniga, päike poeb horisondieesriide taha silmnähtava kiirusega. Istun kaasaegses koosolekuruumis. Seinu kaunistavad IBMi logod ja oranž soomekeelne kiri „Ajattele!“. Ruumi keskel on lahmakas ruutlaud, ümbritsetud tiheda inimspaleeriga. Kõik polegi laua äärde mahtunud, istuvad teises reas seina ääres. Käimas on väitluskoolitus, kuhu mind ja Chiradat lahkesti osalema kutsuti. Koolitust viivad läbi kohalikud, kes on varem Chiradalt ja Alexilt saanud väitlusoskuste baaskoolitust. IBM sponsib, osalevad Hanoi ülikoolide tudengid. Kõige veidram esindatud organisatsioon on Vietnami Ametiühingute Ülikool.

Ainus, mida korraldajad unustasid meile mainida, oli asjaolu, et koolitus ning sellele järgnev väitlus toimub vietnami keeles. Istun, naeratan, mängin laua all Angry Birdsi ja valmistan mõttes ette kommentaare osalejate kehakeele kohta juhuks, kui keegi peaks küsima, mis ma koolitusest-väitlusest arvasin. Keegi ei küsi.

Koolitus on nii halb, et ajab naerma. Slaidid, paralleelselt inglise ja vietnami keeles, on koostatud nii keeruliselt, et mul läheb tükk aega enne, kui saan nende mõttest aru. Osalejad teevad seda, milleks haridussüsteem neid hästi ette on valmistanud – kuulavad, noogutavad, kirjutavad. Interaktsioon null. Koolitaja proovib ise lisaks koolitamisele samal ajal toimuvat filmida ja osalejatele veepudeleid laiali jagada. Üleabivalmis IBMi-poolne korraldaja sõidab iga 5 minuti tagant talle täiega sisse ja üritab omal moel argumenditeooriat selgitada. Ei lähe paremaks. Grupitöö osas jaotume viieks grupiks. Iga grupp peab täitma ühe A1 formaadis lehe oma mõtetega. Kasutada on üks marker viie grupi peale.

Koolitaja küsib küsimuse, valib 40 inimese hulgast ühe vastaja ja kutsub ta siis ruumi ette vastama. Osaleja seisab ja punastab. Ta pole ilmselt sõnakestki siiani aru saanud. Chirada nägu hakkab keeduvähi värve omandama. See on halb märk, varsti võivad asjad lendama hakata. Tuleb midagi ette võtta. Tõusen püsti ja suundun ukse poole, pissihäda nägu peas. Korraldaja saab vihjest aru ja kuulutab välja 10-minutilise pausi.

Pärast koolituse lõppu peaksime minema kolme kohaliku väitlusliikumise eestvedajaga õhtust sööma, et natukenegi rääkida väitluse arendamisest Vietnamis. Kaks hüppavad alt ära, ühe koeral on karvad sassis ja teisel on mingi võrdselt jabur hädaabiselgitus, miks ta kohe koju peab minema. Tegelikult on asi selles, et koolitus on läinud enam kui tund aega üle ettenähtud aja ning inimesed kiirustavad viimasele ühistranspordile. Kell on 21:07.

Hien tuleb meiega nurga taga asuvasse poppi Aasia fusion köögiga restorani. Sööme kohalikku toitu ja räägime Vietnami elust, noortest, haridusest, väitlusest. Hien on tähtkujult jäär. Õppinud juurat, aga see ei pakkunud piisavalt võimalust inimesi aidata. Nüüd töötab rahvusvahelises MTÜs õpetajana. Väitlusfanatt. Tunneme teineteist ära. Koolituse muljed lahtuvad, ilmselt saan täna öösel ikkagi ilma koolitajaõudusunenägudeta magada. Hien on äge, mul on hea meel, et ta leidis aega ühiseks õhtusöögiks. Kirss mitte-nii-väga-maitsva-tordi/päeva lõpetuseks. Kuid miks, oh miks peab restoran ennast juba kell 22 kinni panema?! Pole parata, Hien istub rollerile ja lööb kõrgete kontsade välkudes mootorile hääled sisse. Head ööd!

Üksik logistikaviperus

Lidun mööda Bangkoki lennujaama edasi-tagasi, kohver seljas, dokumendid hambus. Pidin Hanoi lennult istuma ümber Tai siselennule Chiang Raisse. Lennukis öeldi, et saan teha viisa lõppjaamas, Bangkokis ei lase piirivalvurid mind aga kohalikku terminali. Seadused on vahepeal muutunud, stjuardesside mälukaart on värskendamata. Jõuan piirile, viisa passis. Teine katse. Kusagil piirivalvurite selja taga ripub Chirada hammastega lennukiratta küljes ja üritab seda takistada ära lendamast. Piirivalvur põrnitseb mind. Oh, jama! Tavaliselt nad naeratavad. Koputab naabervalvuri õlale, vadistavad midagi, vangutavad päid. Seletan, et mu lend pidi väljuma 10 minutit tagasi, et lennukit hoitakse minu jaoks kinni. Piirivalvur näitab, et mulle on passi pandud eilse kuupäevaga viisa. Teen suured silmad ja selgitan, et see on nende oma töötaja viga, kes lennujaama teises otsas mulle 15 min tagasi viisa väljastas. „But why you not check, ha?“ podiseb mundrikandja mulle vastu. „Plane, 10 minutes ago, really big hurry, yahaaa?“ Ei mõju. Telefon piiksub, Chirada saadab sõnumi: „Don't run, we missed it.“ Sama päeva õhtul väljub teine lend Bangkokist Chiang Raisse, aga seal on kõik kohad välja müüdud. Piirivalvur vangutab veelkord nõutult pead ja taob templid passi. Olen taaskord üle Tai piiri lubatud. Sean sammud lennujaama infoleti poole, et teada saada, kus mu kohver võiks asuda, mille Hanoist otse Chiang Raisse checkisin. Esimesest lennujaama aknast välja vaadates jään seisma ja hakkan itsitama – minu ja Chirada kohvrid seisavad keset Bangkoki lennuvälja asfaltplatsi, ümberringi sõidavad bussid, autod ja lennukid. Ühtegi pagasitöötajat pole näha. Oeh, sellest tuleb üks pikk päev...

Peatükiga seotud fotod:

feed widget

Poliit- ja kommertsreklaam käsikäes Hanoi tänaval


Päevane stiilinäide Hanoi liiklusest

15. Vietnam, rahutu maa. Valik jutupilte.

Hanoi, Vietnam

Olen lennujaamas. Passis on mitmekordse sisenemisõigusega Vietnami viisa, mille saamine oli taaskord lihtne. Võrreldes teiste piirkonna riikidega siiski üks erinevus on – päris kaks kätt taskus piirile jalutada ei saa, eelnevalt tuleb ennast Internetis registreerida ning selle eest ka mõistagi maksta. Vastu saad Vietnami välisministeeriumi kinnituskirja, et piiriametnikel on õigus Sulle viisa väljastada. Piiril veel 5 minutit ootamist, templilöömise tasu ja asi jonksus. Viimane peatus on passikontroll, mis protsessi mõttes läks igati sujuvalt. Milline ajuhiiglane suutis aga ehitada passikontrollilauad, jääb mulle küll arusaamatuks. Viimased on nii kõrged, et ametnik teisel pool istudes näeb ainult minu juuksetutti. Kohalikud, kes valdavalt on minust lühemad, upitavad passi üle laua anda. Ametnik, kui ta tahab passi ja isiku vastavust kontrollida, peab tõusma püsti ja piiluma üle kõrge laua, kes seal teisel pool on. Anna aru. Selliseid asju on siin veel ja veel. Näiteks Bangkoki tänavate kohal sõitvas linnasiserongis on seisjatele mõeldud horisontaalsed käsipuud nii kõrgel, et kohalikud võiksid parima tahtmise korral seal Tarzanit mängides rippuda, aga normaalseks ühistranspordi kasutamiseks ei ole need ühestki otsast praktilised.

Tagasi Vietnami. Istun taksos. Taksomeeter näitab 265 000 dongi. Igal summal võtad siin kohe ilma mõtlemata kolm nulli tagant ära ja siis hakkad ülejäänud summat kuidagi jagama, et eurodesse ringi arvutada. Väljas on hall ja jahe ilm. Kahel pool maantee ääres vuhisevad mööda riisipõllud. Küllap needsamad, millel kasvatatud riisi me kahe suu poolega isukalt sööme, kuigi vaadates heitgaaside rohkust, oleks ma tulevikus Vietnami riisi suhtes ettevaatlikum. Kuigi ega võibolla palju valikut pole, Vietnam läks riisitootmise mahu poolest just hiljuti Taist mööda ja on nüüd maailma suuruselt viies riisitootja. Seda eelkõige seetõttu, et nad kasvatavad riisi koerakuudi katusel ka, rääkimata siis igast väikesest maaribast, mis kusagil majade vahele on jäänud. Tööd tehakse kõrgelt mehhaniseeritud kondiajamiga ehk vesipühvlitega. Väiksematel lappidel igamees oma kõredatel koibadel vees kahlamas. Kõigil peas Vietnami püramiidikujulised mütsid.

Hanoi - mopeedide paradiis

Hanoi kesklinn on arhitektuuriliselt ilus, kuna säilinud või taastatud on palju prantsuse koloniaalaegset arhitektuuri. Tänavad on võrdlemisi laiad, aga see ei ole abiks liikluse korraldamisel, sest majaseinte ääres on ennast sisse seadnud armee tänavakaubitsejaid, nagu kõikides teistes Kagu-Aasia suuremates linnadeski. Kohe nende kõrval on üks kuni kolm rida parkivaid mopeede ja motorollereid ning seejärel sõiduteel kõndivad jalakäijad. See jätab autodele sõitmiseks ruumi napid kaks sõidurida, kohati vähem. Sestap on ummikud sagedased ja mistahes sõidukit juhitakse ühe käega, teine käsi on signaalikäsi.

Seisan suuremat sorti tänava ääres, ülekäiguraja alguses. Kummaski suunas läheb  kaks sõidurada. Autod ja mopeedid tossutavad vuhinal mööda. Minu kõrvale tulevad veel mõned jalakäijad, nii kohalikud kui turistid. Mõni julgem astub poole jalaga sõidurajale. Ükski sõidukijuht ei pidurda, mõni annab signaali. Tänava äärde on kogunenud juba väike kamp. Lõpuks hakkab esimene kohalik liikuma. Kamp läheb kaasa. Ükski sõiduk ei pidurda, keeratakse hoogu maha võtmata ühele ja teisele poole inimestest mööda. Signaalid, tuledega vilgutamine. Kamp liigub tibusammudega edasi. Joosta või seisma jääda ei tohi, siis ei oska juhid su trajektoori ette ennustada, tuleb kogu aeg vaikselt edasi liikuda, siis osatakse kahele poole mööda keerata. Kamp jõuab ülekäigusebra teise otsani. Tänav on ületatud. Ja nii iga kord. Mõnikord võetaks ka teineteisel käest kinni, et keegi maha ei jääks. Kohalikud ütlevad, et kui sa suudad Hanois tänavat ületada, suudad sa kustahes mujal maailmas tänavat ületada.

Hanoi on turistilinn, aga valdav enamus Lääne turistidest on noored seljakotirändurid. Turismitööstuski on neile orienteeritud – palju baare, klubisid, backpacker-motelle ja muud odavamat ja lihtsamat sorti lõbustust. Hotelle on kesklinnas iga nurga peal, aga suuri ja uhkeid mina ei kohanud. Tüüpiline hotell on pikk ja kitsas maja, all lauas üksik administraator ja üliagar kohvripoiss, restoran ülemisel korrusel, kust on ilus linnavaade ja nii laiad praod seinte vahel, et pista sõrm õue. Toad pole samuti ei sooja ega millegi muu kindlad, aga õnneks saab konditsioneeri keerata sooja õhku puhuma, muidu oleks Hanois talvel päris kõhe olemine. Kohalikud käivad mütside ja kinnastega. Ma panen jope selga. Britid panevad särgi selga ja käivad plähvidega edasi.

Seisan keskväljakul, kilpkonnajärve kõrval. Hoan Kiemi järv on 600 m pikk ja 200 m lai ning selles elavad 2 m pikkused kilpkonnad. Üks kuni viis. Viimati sai turist kilbust pildi 2007. aastal, 2011. aastal püüdis armee ühe kinni ja toimetas ravile. Üks ära kuivatatud pirakas isend on vaatamiseks välja pandud ka järves asuval smaragdsaarel. Jalutan ümber järve. „Shoe shine, sir?“ „Books, sir? I have many books.“ „A better map, sir?“ „Halong Bay ticket, sir?“ „Massage, sir?“ Vietnami tänavakaupmehed on selgeks õppinud, et valge näoga inimesel, ja neid siin jätkub, on raha ja seda tuleb temalt igal võimalikul hetkel küsida. Veits tüütu, võrreldes palju rahulikuma olemisega Myanmaris ja Laoses. Räägitakse, et väljaspool Hanoid ja Ho Chi Min City't (endine Saigon) on kaubandus vähem pealetükkiv.

Istun Läänejärve ääres kohvikus. Läänejärv ehk Ho Tay on kilpkonnajärvest palju suurem, meie Ülemiste mõõtu. Veepinna alune on täis uudishimulikke kalu. Enamus on tavalist kala värvi, aga sekka näen ka kahte kuldkala karva järveelanikku. Laual aurab Vietnami kohvi – intensiivse maitsega must kohvi, mille sisse on valatud ohtralt kondenspiima. Njammm. Vietnam ja ümberkaudsed riigid toodavad ühte erilist kohvi, mille oad kohviistandustes elav loomake ära sööb ja siis välja kakab. Läbi looma seedekulgla käimine annab kohvile eripärase, intensiivse maitse. Farmerid korjavad väljaheited kokku, pesevad puhtaks ja müüvad kõrge hinnaga maha. Vietnamis on selle nimi Weasel coffee ja nii paki kui purgi peal on märk nirgisarnase looma ning kuhjakese ubadega tema saba all. Igati ennastselgitav. Weasel coffee on liiga kallis, et seda ojadena kohvikus turistidele sisse valada, seetõttu on vietnamlased õppinud tavalist kohvi maitsestama selliselt, et see maitseb nagu Weasel coffee. Seda loomakaka moodi maitsetatud tavalist kohvi ohtra kondenspiimaga saab iga nurga pealt.

Elurütm on Kagu-Aasia riikides, Vietnam kaasa arvatud, lääne inimese jaoks kummaline. Inimesed ärkavad hommikul kella viie ajal või varemgi. Kella seitsmest keeb elu äripäeviti juba täie hooga ja kella 23 ajal pannakse kõik kohad kinni. Söögi- ja joogikohad kaasa arvatud. Erandiks ainult need, mida peavad välismaalased. Hetkel on kell 22, istun keskväljaku ääres viienda korruse kohvikus City View Cafe, lõpetan õhtusööki ning loen päeval ostetud raamatu piraatkoopiast Vietnami elu, sõja ja Agent Orange'i kohta. Agent Orange on Vietnami sõja aegne keemiarelv. USA sõjaväe „geniaalne“ loogika oli järgmine – Viet Cong elab ja võitleb džunglis ning ostab toitu talupoegadelt. Džunglist me neid kätte ei saa, järelikult tuleb džungel ja talupoegade põllud ära hävitada. Talupojad liiguvad linna ja linnasid me saame kontrollida. Selle loogika alusel külvasid USA lennukid ja kopterid 20% Vietnami territooriumist üle taimemürgiga Agent Orange, mis on pinnases säilinud tänaseni ning lisaks taimede tapmisele oli väga efektiivne ka inimestel vähi tekitamises, rinnapiima mürgitamises ja 400 000 sünniväärarengu põhjustamises. Ja Viet Cong võitis  sõja sellest hoolimata. Hurraa, demokraatia lipulaev! USAlased, kes midagigi oma ajaloost jagavad, käituvad Vietnamis võrdlemisi tagasihoidlikult. Olen seda mitmel pool oma silmaga näinud.

Jõulud Lõuna-Hiina merel

Olen laevas. Restorani akna taga loksub ilus helesinine Lõuna-Hiina meri. Olen Vietnamis ja on jõululaupäev, 2011. aasta. Muigan endamisi. Laevakruiis UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvale Halongi lahele on üks Vietnami turismi leivanumbreid. Hanoi ja Halongi vahelisel maanteel voorib katkematu mikrobusside vool, mis turiste laevadele viib. Teekond mööda Vietnami kitsaid ja käänulis-auklikke teid võtab aega kolm tundi ning viib läbi mitmest väiksemast linnast. Tee ääres väntavad sini-valges koolivormis poisid ja tüdrukud jalgratastel kodu poole. Vanamehed istuvad ja joovad teed. Inimesed töötavad riisipõldudel. Kummalisel kombel ainus ühiskonna klass, keda siin peaaegu üldse ei kohta, on mungad. Erinevalt teistest riikidest mungad Vietnamis tänavatel mungarüüs ringi ei liigu. Kogu riigis oleku aja jooksul nägin ainult paari-kolme munka.

Halong Bay on imekaunis. Suur laev paneb ennat lahe keskel ankrusse ning edasi liigume juba väiksemate mootorpaatidega. Käime koobastes, ahvidele fotojahti pidamas ning ronime ühel saarel mäe tippu. Laht on täis tipitud kõrgeid lubjakivist mäemügarikke, igaüks on omaette saar. Vesi on need saared kunagi moodustanud, kui kogu Halongi lahe ala vee all oli, ning nüüd uuristab vesi neid jõudsalt. Nii tekivad koopad, avad, fantastilised kujud. Patsutan ühe kivist tüübi pead, kes näeb välja nagu kilpkonn. Pidavat tarkust juurde andma, eks näis, kas hakkab nüüd aju õitsele. Kilkonn on Aasias üks pühamaid loomasid, sest siinses kultuuris on võrdusmärk vanuse ja tarkuse vahel. Kilpkonn elab loomadest kõige vanemaks, seega on ta järelikult kõige targem. Kes Kung Fu Panda esimest osa näinud on, need teavad. Kõige lollim loom on vesipühvel. Taksode akendel on pildikesed – burgeril kriips peal, joogipudelil kriips peal, kopsuvähikepikesel kriips peal ja vesipühvlil kriips peal. Viimane tähendab, et ära mängi lolli. Päriselt ka.

On talv, üks Kagu-Aasia kolmest aastaajast. Ülejäänud aastaajad on suvi ja vihmaaeg ehk rainy season. Talv on tavaliselt soe, suvi kuum ja vihmaaja nimi ütleb ise, millega tegemist. Jõuluõhtu söömaaja katab meeskond laevalaele, vabasse õhku. Rahvamuusikaansambel mängib etnorütme ja vanade lääne lugude covereid. Kõik lõdisevad, sest Hiinast on eelmisel päeval Vietnami kohale jõudnud tavatult külm õhumass ja lisaks puhub kõva tuul. Ümbritsev vaatepilt on hingeülendavalt ilus, värviliste tuledega kaunistatud kümned laevad saarte vahel hämaral lahel loksumas, kuid kaua seda nautida ei jaksa, kliima teeb oma töö. Kõik vitsutavad rohketest mereandidest õhtusöögi kiirelt vöö vahele ja pagevad siseruumidesse sooja. Seal algab naljakas pidu. Jõulud on kristlik püha, nii et ega budistlikul Vietnamil mingeid oma rahvuslikke jõulutavasid ei ole. Sestap üritab laevameeskond kokku möllida rahvusvahelisi jõulutraditsioone kohalike seltskonnamängudega.

Laevas on kirju seltskond. Tore vanapaar Hawailt, jutukas keskealine blogikirjutajast itaallane, kes loomulikult kohe Chiradale külge hakkab lööma, vene abielupaar, kes rõõmsalt hüüatab, kui ma nende palvele neist mägede taustal pilti teha vene keeles vastan, lisaks veel üks paar Itaaliast, suurem reisiseltskond Prantsusmaalt, perekond Indoneesiast ja kaks Inglise daami. Jõuan mitmega neist reisi ajal lobiseda – Hawai abielupaari naispool töötab ülikoolis, vene paari mees on jurist, itaallast hakkab väitlus väga huvitama, kuna ta kirjutab oma blogis keerulisusest ja väitlus tundub talle komplitseeritud mõtlemismudelina. Vahetame visiitkaarte. Võrgustumine Lõuna-Hiina merel.

Grillitud kalmaari tänav

Olen tagasi Hanois ja üritan meeleheitlikult leida söögikohta. Kilomeetri olen julgelt maha vantsinud, pisematki toitumisurgast leidmata. Hea küll, olen hetkel kingatänaval, pean siit minema saama. Pööran mänguasjatänavale, aga olukord ei parane, hamba alla ei kõlba ka siit midagi panna. Järgmiste nurkade taga ootavad teksatänav, aiatööriistade tänav, muusika ja filmide tänav ja nii edasi ja nii edasi. Hanoi on jaburalt ära segmenteeritud – kui oled spordivahendite tänaval, siis kauplus kaupluse kõrval müüb ainult tosse, palle ja reketeid. Enamasti neidsamu, mida kõrvalkauplusedki, ja sama hinnaga.

Kui lõpuks toidulõhnad ninna löövad ja loodan, et olen jõudnud toidutänavale, pole asi siiski nii lihtne – pagaritoodete tänaval võid küll nõrkemiseni saia süüa ja saad ehk kohvigi kõrvale, aga korralikku sööki ikka ei leia. Söömiseks pean jõudma pubidetänavale või restoranide tänavale. „Tänav“, muide, tähendab ühe kuni kahe majadebloki pikkust teelõiku. Kuigi tee sirgelt edasi läheb, vahetub seejärel nimi ja kaubaartikkel.

Pärast sööki tahaks ühte kohalikku magustoitu ka proovida, aga väiksemad restoranid pakuvad enamasti ainult teed, kohvi ja jäätist. Hanoi kaubamärgimagustoit on aga cafe sua chua ehk espresso segatud kondenspiima ja poole liitri värske, maitsestamata jogurtiga. Mõistagi tuleb selle söömiseks esmalt jõuda jogurtitänavale. Keeran ümber nurga. Fuhhh, ei, tont võtaks, sattusin hoopis grillitud kalmaari tänavale. Lõhnab vängelt, maitseb ülihästi ja sisaldab ülirohkelt kolesterooli. Pärast puuviljatänava läbimist jõuan telefoni GPSi abiga lõpuks jogurtitänavale.

Jätkub järgmises postituses...

Peatükiga seotud fotod:

feed widget

Halong Bay


Öine Hanoi liiklus(kaos)

14. Õpetaja, kõige kiuste

Mandalay, Myanmar

„...oh, don't know why I didn't go„ kostab kohaliku dzässlauljanna madal, mahe hääl. Kõrvallauas istuva mehemüraka suitsust kerkivad sinakad looklevad viirud lae poole, jõuavad hubaselt hõõguvate lampideni, joonistavad mõned vaevumärgatavad kujundid ja hajuvad siis. Pianist ja bassimees mängivad mõnuga, hingest. Punakaspruunist puidust seinad kumavad džässi ja bossarütme vaikselt tagasi. Ringikujulise ruumi seinad on klaasist, akna taga palavas ja niiskes öös liigutavad palmid tänavavalguses vaikselt oma oksi. Laudadel põlevad küünlad peegelduvad mustalt tiibklaverilt ning nende valgus paneb tumepunased diivanid ja vaiba vaevumärgatavalt hõõguma. Peale teenindajate, bändi ja lauljatari oleme hotelli baaris neljakesi – mina ja Ei Shwe Sin, paar lauda eemal laulajatari sõbranna ning suitsetav mees kõrvallauas. „...coast to coast, LA to Chicago, across the north and south to Key Largo...“

„Mu isa oli sõjaväelane, presidendi eliitüksuses,“ alustab Ei oma justust. Olen palunud tal rääkida mulle, kuidas temast sai õpetajanna kloostrikoolis. Oma tavapärases kultuurikeskonnas olen pigem harjunud, et inimesed on oma eraelu ning isikliku mineviku osas võõrastele suletud. Siin olen kohanud ainult suurt avatust olenemata sellest, kas minevik, mida jagatakse, on olnud rõõmus või raske. Juba pärast pealiskaudset tutvust on Myanmari inimesed valmis rääkima oma perest, kodukohast, lapsepõlvest ja kooliajast. See siirus ja soojus ning isegi keerulistest aegadest rääkides huultel võbelev naeratus muudab selle rahva minu jaoks vastupandamatult südamelähedaseks. Minu elu, mõistagi, on Euroopas ja ma olen lugematu arv kordi inimestele kinnitanud, et Eesti on elamiseks parim paik maakeral. Eriti minu jaoks, kes ma olen kirdeeuroopaliku kliimaga ülihästi kohastunud. Siiski, tükike mu südant jääb Myanmari külge veel pikaks-pikaks ajaks ning selle põhjuseks on tema inimesed ja nende ennastunustav mängulust ja naeratused.

„Elasime perega Mandalay kindluses. Kes Mandalays käinud ei ole, neile tuleb ilmselt selgitada, et kindlus on natuke tinglik nimetus selles mõttes, et kindluse territoorium on täpselt üks ruutmiil. Harilikult mõeldakse kindluse all vist midagi oluliselt väiksemat, aga meil moodustab kindlus ühe terve linnaosa. Kindluse territoorium on täpselt üks ruutmiil. Väljast piirab seda kõigist neljast küljest kõrge müür, mida omakorda ümbritseb lai ja sügav vallikraav. Igal küljel on üks sild, mis viib võimsate väravatornide kaudu kindluse sisealale. Seespool on palju metsaga täidetud parki, siin-seal puude vahel paistmas erinevad ametiasutuste hooned või neis töötavate inimeste elumajad. Sealsamas hoonekompleksis olid majutatud ka kõik eliitüksuse sõdurid ja nende pered. Minu lapsepõlvemaa.“

„Oli 1998. aasta, ma olin 8-aastane ja käisin koolis. Myanmaris lähevad lapsed kooli 5-aastaselt. Meeleolud Myanmaris olid rahutud, pinged valitseva sõjaväelise režiimi ja demokraatiameelsete jõudude vahel (National League for Democracy) kasvasid. Erinevates linnades üle riigi algasid tundengite ja munkade meeleavaldused. Armee hakkas muidugi vägivallaga ülestõuse maha suruma, ka minu isa üksusele anti käsk meeleavaldajate pihta tuli avada. Isa keeldus käsku täitmast, koos temaga veel rohkem kui pooled nende üksuse meestest. Meeleavaldajate poolele nad üle ka ei läinud, lihtsalt keeldusid oma linna relvitute inimeste pihta tulistamast. Sama kordus paljudes teisteski linnades. Vähem kui kuu ajaga suruti ülestõusud siiski jõuga maha, kuna ülestõusnutel polnud relvastust, oskusi ega soovi sõjaliseks konfliktiks. Kui isa oleks olnud ainus dissident, oleks ta selle eest kindlasti maha lastud. Kuna aga käsu mittetäitmine oli massiline ning lisaks võttis nende kapten kogu vastutuse käsu mittetäitmise eest enda peale, oli karistuseks allumatute häbiväärne erru saatmine. Meie pere visati kindlusest välja ja kogu vara konfiskeeriti.“

„Õnneks oli vanavanaema isa kunagi olnud külavanem ja sellest oli jäänud perekonda veidi raha. Vanavanemad olid ka ise elu jooksul üht-teist kõrvale pannud ja vanaemalt laenatud rahaga saime linnast eemal asuvas külas, kus maa oli odav, osta maatüki ja ehitada lihtsa maja. See andis aga  vanavanematele suure sõnaõiguse meie pere asjade korraldamisel ja nende vaated olid väga konservatiivsed. Kui ma olin 10-aastane, otsustasid nad, et pean hakkama tööl käima. Myanmari peredes oli see muidugi sel ajal veel tavaline, et 6-7 klassis lõpetasid lapsed, eriti tüdrukud, kooliskäimise ning läksid tööle. Mu vanemad olid sellele vastu, aga meie kultuur ei luba oma vanematele vastu astuda ning nii jäi vanavanemate sõna peale. Jutt käib mu isapoolsetest vanavanematest.“

„Niipalju isa siiski sai oma tahtmist kehtestada, et võisin õhtuti töö kõrvalt käia ka koolis. Ärkasin kell 3 hommikul ja läksin koos emaga suurele turule, mis asus 45 minuti rattasõidu kaugusel. Sel ajal sõitsid kõik veel Myanmaris jalgratastega, alles 2010. aastal hakkas massiline Hiinas toodetud mootorrataste müük. Enne seda oli Mandalay vaikne, rahulik ja väga puhta õhuga linn. Igatahes, ostsime suurelt turult köögiviljasid, laadisime oma rattad täis ja sõitsime tagasi kohalikule turule. Müüsin kella 12-ni köögivilju, siis jooksin Phaung Daw Oo kloostrikooli õhtusesse vahetusse. Kella nelja ajal, kui tunnid lõppesid, läksin tagasi turule köögivilju müüma kuni turg kell seitse õhtul kinni pandi.“

Myanmari rahvariideis teenindaja tuleb küsima, kas soovime midagi veel tellida. Õhtu on olnud pikk. Palun ühe Andaman Gold õlle ja klubivõileiva. Ei alkoholi ei tarbi, tellin talle tee ja salati. Pikk tikitud siidseelik sahiseb vaikselt, kui teenindaja lahkub meile sööke ja jooke tooma. Myanmaris on rahvariiete kandmine igapäevane nähtus. Kui Laoses on rahvariideseelikud tavapäraseks riietuseks naistele, siis Myanmaris kannavad ka mehed väga sageli rahvusmustritega traditsioonilisi rõivaid.

„Läksin Phaung Daw Oo kooli puhtalt asjaolude sunnil. Tollal lihtsalt ei olnud meie kodu lähistel ühtegi teist keskkooli, kuhu tüdrukuid oleks tasuta õppima võetud. Tasuta selles mõttes, et õpetajatele maksma ma ei pidanud. Oma söögi ja õpikute eest pidin ikkagi tasuma. Pool minu enda turul teenitud rahast läkski kooliga seotud kuludele. Vanavanematele see kõik muidugi ei meeldinud, nende jaoks tundus kooliskäimine aja ja raha raiskamisena. Eks nad olid oma ajastu inimesed. Vanaema oli lihtsalt oma põhimõtetes kinni, aga vanaisa oli karm, laisk ja üleolev. Näiteks oli tal kombeks kogu taldrik riisiga uksest välja visata, kui toidus ei olnud tema arvates piisavalt liha sees. Teenisin küll perele raha ja tegin koos emaga ka kõik kodused tööd, aga sain sellest hoolimata sageli riielda ja karistada kõikvõimalike asjade eest. Ükskord karistamise käigus lõi vanaisa mind nii kõvasti, et metallist joonlaud tema käes läks puruks. Ma ei saanud nende põhjustest aru siis ja ei saa tänaseni. Süda väriseb hirmust ja vihast iga kord, kui neile mõtlen.“

„Samal ajal juhtus, et mu pere jäi võlgadesse illegaalse loterii tõttu. Kahe numbriga loterii on Myanmaris väga pikkade traditsioonidega ja hästi levinud. Pileteid müüakse kõikjal, loteriist tingitud vaesumine on sagedane. Ka minu ema ema mängis kunagi kogu nende pere raha maha ning ema pidi seetõttu lapsena väga palju töötama. Tema suur soov oli täiskasvanuna uuesti rikkaks saada, et tema lapsed ei peaks sama palju töötama. Ja nüüd juhtus, et ta jäi ise loteriist sõltuvusse, pani sinna kõik säästud, mis neil isaga olid kogunenud ning laenas veel juurdegi. Võlgade tagasimaksmiseks varastas isa tagant maja aluse maa lepingu ja pani selle panti. Lõpuks pidime võlgade katteks kodust ära kolima. Ega ma siis seda kõike ei teadnud, see on hiljem välja tulnud.“

Ma olin teadnud, et Ei on oma elus pidanud läbi tegema raskeid aegu, aga kõigeks selleks ei olnud ma siiski valmis. Ta jutustas mulle oma lugu rahuliku häälega, justnagu räägiks talle tundmatutest inimestest. Ainult vanavanematest rääkides hakkas Ei hääl värisema ja muutus katkendlikuks, kuid ta kogus ennast kiirest, naeratas oma laia naeratust ja jätkas.

„Nüüd läks olukord veel palju raskemaks. Kuna vanematel oli jätkuvalt võlgasid, ei saanud nad ennast avalikult näidata, võlausaldajad otsisid neid pidevalt taga. Mina pidin juurvilju tooma ja turul müüma üksinda. Sageli käisid võlanõudjad mind kimbutamas, võtsid ära raha või juurvilju ja üritasid teada saada, kus me elame. Hirm ja peitupugemine olid igapäevased kaaslased. Mitu korda mõtlesin prostituudiks hakkamisele, aga Buddha õpetus ei luba seksuaalsuhteid enne abielu ja ma austasin oma õpetajad kloostrikoolis ning nende õpetust.“

„Kool oli ainus koht, kus sain ennast rahulikult ja kindlalt tunda. Lisaks oli õppimine ja uute teadmiste avastamine mulle alati meeldinud. Ilmselt seetõttu jäin silma ka meie kooli direktorile, kes koos oma vennaga hakkasid minu õpinguid rahaliselt toetama ja võimaldasid mulle elamispinna kooli ruumides. Phaung Daw Oo kooli asutasid 1993. aastal kaks munkadest venda, üks neist on  jätkuvalt meie kooli direktor ja teine on asedirektor. Nad on mõlemad väga uuendusmeelsed, lahked ja õpilaste suhtes hoolivad. Tänu nendele sai võimalikuks see, et kolisin kodust ära 12-aastaselt, mis on Myanmaris väga tavatu. Harilikult elatakse pere juures ka 20-aastaselt ja kauemgi, aga mu kodune keskkonnd oli muutunud väljakannatamatuks. Ema ja isa vahel olid pidevad tülid. Muidugi tundsin ennast kooli ühiselamus elades üksikuna ja esimestel kuudel oli vanematest kõigele vaatamata väga suur puudus. Samas jäi mul kodutööde arvelt nüüd rohkem aega õppimiseks ja hakkasin pärast turupäeva lõppu käima veel ka õhtukoolis. Alguses käisin aeg-ajalt vanematel külas, aga kuna see oli iga kord rohkem kurvastav kui rõõmustav, siis jäid külaskäigud iga aastaga harvemaks.“

„16-aastaselt lõpetasin kooli. Lõpueksamid on Myanmaris riiklikud, ükskõik, kas oled käinud kloostri-, riigi- või erakoolis. Eksamid tuleb teha matemaatikas, füüsikas, keemias, bioloogias ja myanmari keeles. Maksimumtulemus on 600 punkti, kusjuures on avalik saladus, et 500-st punktist kõrgema tulemuse saamiseks pead maksma eksamineerijatele altkäemaksu. Kõrge skoor on väga oluline, sest ainult kõrge skooriga suunatakse edasi õppima arstiks või advokaadiks. Mul ei olnud seda raha ja kui oleks olnudki, ikkagi ei oleks maksnud. Põhimõtte pärast. Selle asemel õppisin pähe seitse 200-leheküljelist raamatut, nagu ametlikult nõutud, aga mõistagi ei olnud see piisav ning sain keskpärase tulemuse.“

„Pärast keskkooli lõpetamist sain töökoha kooli kantseleis. Direktor pakkus ühtlasi välja mõtte, et võiksin tegutseda abiõpetajana. Selleks pidin esmalt läbima 10-päevase intensiivkursuse ülikooli juures. Just seal kursusel ning sellele järgnenud praktika esimestel kuudel hakkasin tundma, et mulle meeldib õpetamine ja lastega tegelemine. Pärast seda asusin juba ise aktiivselt otsima võimalusi, kuidas kontoritöö pealt õpetajaametile üle minna. Ühtlasi sain aru, et parimad võimalused avanevad neile, kes oskavad inglise keelt. Mõned minu klassikaaslasedki olid saanud stipendiumeid välisülikoolidesse ning seda eelkõige tänu keeleoskusele. Tahtsin oma õpilastele tulevikus sama võimalust pakkuda, aga kõigepealt pidin ise hästi inglise keele selgeks saama.“

„Enamik inglise keele õppimise võimalustest Mandalayas on kasutud. Õppimine käib ainult läbi pähetuupimise ja järgikordamise, 100 õppijat korraga klassis. Hakkasin ise ennast õpetama ja praktiseerisin igal võimalusel, kui mõni keeleoskaja Phaung Daw Oo kooli sattus. Vahel võis see neile ilmselt olla päris tüütu. 2009. aastal rääkis direktor mulle ühest rahvusvahelise MTÜ poolt Yangonis avatud erakoolist nimega Kantkaw, kus kogu õpe toimub inglise keeles. Läksin sinna katsetele ja kohtusin Karaga, kellest on tänaseks saanud mulle armas sõber ja hea kolleeg. Kantkaw programm kestis ühe aasta, lõpetamise ajaks oli mul inglise keel selge.“

„Alguses sain omale Phaung Daw Oo-s õpetamiseks väikese eriklassi 20-25 õpilasega. Riiklik inglise keele õppemetoodika ning õpikud lendasid kohe aknast välja. Mitmed minu kolleegid olid oma õpetajahariduse omandanud välismaal ja neid jälgides panin kokku oma lähenemise lastele ja õpetamisele. Hiljem julgesin tegeleda juba suurte pärisklassidega. Õpetamise teeb minu jaoks palju lihtsamaks see, et saan õpilastega väga hästi kontakti, kuna tunnetan nende olukorda. Pooled mu õpilased töötavad ja käivad koolis korraga, täpselt nii, nagu mina oma kooliajal.“

„Ükskord juhtus, et mu 6. klassi õpilane kaotas tulekahjus oma vanemad. Nägin teda koolimaja nurga taga nutmas ja läksin teda lohutama. Muuhulgas küsisin, et millised ta vanemad olid. Kuulasin, kuidas ta neid kirjeldas ja mind puudutas sügavalt see, et ta rääkis oma vanematest ainult head. Mina mäletasin oma vanavanematest ainult halba ja vanematest seda, et nad ei kaitsnud mind vanavanemate eest. Tema juttu kuulates sain järsku aru, et minu vanemad on ju jätkuvalt elus! Mul ei olnud küll enam mingit praktilist vajadust nende järgi, kuna suutsin ise oma elu elada ja direktor oli lubanud maksta mu ülikooliõpingute eest. Sellegipoolest tulvas minusse vanematest mõeldes järsku palju tänutunnet, et nad mind üldse kunagi Phaung Daw Oo kooli saatsid. Vaatamata sellele, et kogu kooliaeg oli väga raske. Vaatamata nende omavahelisele tülitsemisele. Tundsin, et tahan oma vanemaid näha ja neid tagasi oma ellu kutsuda.“

„Praegu saan oma vanematega hästi läbi ja käin neil külas, kui vähegi töö ja ülikooli kõrvalt aega saan. Nemad on ka omavahel ära leppinud. Ma maksan isegi mõned nende elamiskuludest, aga vanade haavade vältimiseks otse raha neile ei anna. Lihtsalt tasun mõned kulud, eriti oma väikeste vendadega seotud kulud. Vanavanematest ei taha ma jätkuvalt midagi teada.“

„Tulenevalt oma riigieksami tulemustest olid mu valikud ülikoolis üsna piiratud, võimalik oli õppida kas Myanmari ajalugu, psühholoogiat või filosoofiat. Valisin psühholoogia, et oma õpilastest paremini aru saada. Nüüd õpingi ülikoolis ja samal ajal töötan õpetajana Phaung Daw Oos. Eelmisel aastal käisin kolmeks kuuks Tais ennast täiendamas. Direktor maksab jätkuvalt suure osa minu õppimiskuludest, kõige muuga saan ise hakkama. Mul on väike korter kooli territooriumil. Kui elu vähegi võimaldab, tahaksin jääda õpetajaks siia kloostrikooli kogu eluks. Ühelt poolt tänutundest  oma koolijuhtide lahkuse vastu, ilma nende toeta poleks ma ilmselt nii kaugele jõudnud. Sellest veel tugevam on aga soov pakkuda oma õpilastele võimalusi, mis minul aitasid vaesusest välja tulla ja hariduse saada. Ja kui vähegi oskan, tahaks neile kooliaja kergemaks teha, kui mul endal oli.“

„Nii et olen õpetaja, kõige kiuste,“ hakkab Ei naerma. Laulja on lahkunud. Klaveri kaas on suletud. Võtame arve.

Järelsõna: hiljem, tagasi Eestis olles, kirjutab Ei, et lõpetas edukalt ülikooli. Saadab foto ka, kus ta on oma ülikooli lõpupäeval Phaung Daw Oo kooli kantselei ees koos vanemate, ühe noorema venna ja Phaung Daw Oo vendadest-munkadest direktori ning abidirektoriga.

13. Haridus ja vabadus

Mandalay, Myanmar

Phaung Daw Oo

Mandalay koolitus toimus Phaung Daw Oo kloostrikoolis. Myanmaris on nelja liiki koole. Esiteks on riigikoolid. Nendest vist juba varem kirjutasin, seal keegi midagi ei õpeta, sest palgad on liiga väikesed. Riigikoolis käiakse ainult sellepärast, et teha riiklikus süsteemis eksamid, mis on vajalikud ülikooli või tööle minemiseks. Teiseks on rahvusvahelised erakoolid. Need on tekkinud valdavalt viimase paari aasta jooksul ning pakuvad kõrgetasemelist, inglisekeelset keskharidust. Seda haridust jaksavad oma lastele lubada vähesed, aga koolid teevad head raha. Samuti on neil koolidel suhted ülikoolidega Aasias ja Ameerikas, nii et lõpetanutel on lihtne minna edasi maailmatasemel kõrgharidust omandama. Samas tekitavad need kohalikes inimestes vastuolulisi tundeid, kuna myanmari keelt seal üldse ei õpetata, õpetajad on valdavalt välismaalased ning õpe on majanduse- ja ärikeskne. Rääkimata siis varakusel põhinevast klassivahest, mida sellised koolid toidavad ning mis Myanmaris on alles üsna uus ühiskondlik nähtus. Kolmandaks on kogukonna- ja mittetulunduskoolid. Viimaseid rahastavad ja opereerivad enamasti rahvusvahelised mittetulundusühingud, koolid on väikesed ja kogukonnapõhised, tase kõigub, aga on oluliselt parem riigikoolidest, kohati ka väga kõrge. Erinevalt erakoolidest keskendutakse sotsiaalteadustele. Kuna selliseid koole on hetkel veel vähe ja õpe on tasuta, siis on nõudlus väga suur ja tuleb teha katseid. Neljas grupp on kloostrikoolid. Nagu nimi ütleb, on need asutatud budistlike kloostrite juurde, kuid ei ole enamasti budismikesksed. Õpe on tasuta, vaesemate perede noortele on ka elamine kooli ühiselamus tasuta. Mõne kooli tase on väga hea, teised on õppekava osas ajale jalgu jäänud ning õpetavad jätkuvalt sanskriti keelt ja teisi aineid, mis omal ajal kloostrites au sees olid, kuid millega tänapäeval midagi enam peale pole hakata. Phaung Daw Oo kuulub neljandasse gruppi, olles Myanmari hinnatuim kloostrikool. 

Kooli asutasid kaks munkadest venda 1993. aastal. Üks neist on kooli direktor ja teine asedirektor ning mul oli au mõlemaga kohtuda. Koolis käib tänaseks üle 6000 õpilase, neist üle 1000 ka elavad kooli territooriumil. Usulisi ega soolisi eelistusi ei ole, ühes klassis koos õpivad mungad ja nunnad, ilmalikud neiud ja noormehed, kristlased, budistid ja moslemid. Omaette ühiselamud on tänavalastele, 2008. aastal Myanmari räsinud orkaan Nargise orbudele ning sõjategevuse eest põgenenud etniliste vähemuste noortele. Klassis on kuni 100 õpilast, kasutatakse loengumeetodit. Õpe on myanmari keeles, aga heale inglise keele oskusele pannakse väga suurt rõhku. Kooli juhid on väga avatud meelega ning otsivad pidevalt uusi meetodeid ja lähenemisi, et arendada oma kooli ja õpetajaid, keda on 280. Seetõttu käis asedirektor iga päev meie koolitust jälgimas ning direktor igal teisel päeval, lisaks veel teised munkadest õpetajad. Meie koolitusgrupis olid kooli nooremad õpetajad vanuses 19-30. Myanmaris minnakse kooli 5-aastaselt, 19-aastaselt on läbitud bakalaureuseõpe.

Phaung Daw Oo on koht, kus ma vabalt näeksin ennast õpetajana tegutsemas. Rääkisime pikalt asedirektoriga ja mitmete õpetajatega haridusest, selle mõttest ja eesmärgist ning meie vaated langesid hästi kokku. Peamiseks väärtuseks on noorte igakülgne areng, kõik muu on selle teenistuses. Väärtuste ja maailmapildi väljaarendamine on sama olulisel kohal kui teadmiste andmine matemaatikast või käsitööoskuste arendamine kooli puu- või õmblustöökojas. Kui te kunagi tulevikus minuga ühenduse kaotate, ma e-kirjadele ei vasta ja näole ei anna, siis otsige mind Phaung Daw Oo'st :) 

Kool on rajatud enamasti välisriikide filantroopide või valitsuste rahadega. Suuremad panused on tulnud Saksa, Rootsi, Norra ja Austraalia valitsustelt ning eraisikutelt. Kooli ülalpidamiskulusidki toetavad pidevad annetused, kuigi ka õpilased, kellel on võimalik, maksavad tasu või teevad tööd kooli köögis, raamatukogus, aias või meenepoes.

Tiigrikütt ja turumüüja

Koolitusgrupp oli eriti äge! Inimesi oli küll palju, kokku üle kolmekümne, aga kuna mul olid koolituse läbiviimisel abiks Tai kaaskoolitaja Chirada, kohalik kontaktisik Kara ja Phaung Daw Oo õpetajanna Ei Shwe Sin, läks kõik väga lepase reega. Kõik grupi liikmed olid äärmiselt õppimishimulised ja uskumatult positiivsed, hoolimata oma keerulistest elukäikudest. Toon mõned näited. Koolituse keskel otsustasime teha natuke rahulikuma päeva, kus hommikul pidasime maha koolitajatevahelise väitluse tuumaenergia teemal ning pärast läksime loomaaeda meeskonnaloomise mänge mängima. Kuna Myanmaris peab enamik lapsi väga varasest noorusest oma vanematega koos tööd tegema, siis pole neil aega lapsena mängida. Seetõttu on kõik noored täiskasvanud väga mänguhimulised. Ma pole kusagil mujal näinud inimesi, kes nii suure lusti ja innuga seltskonnamänge kaasa teevad. Enne muruplatsil mängudega alustamist jalutasime mõnede loomapuuride vahelt ka läbi, sest järgmise päeva teemaks oli "Zoos should be illegal". Peatusin krokodillipuuri juures või vähemalt nii ma arvasin. Eluka pilti näete Picasas. Selle peale ütles mu kõrval seisnud osaleja No Sea, et see pole mingi õige krokodill. "Õige krokodilli lõuad on kaks korda pikemad ja saba võimsam ning teda küttida on väga keeruline. Pildil olevale elukale tõmbaks võrgu pähe ja asi kombes. Õige krokodill on aga väga võimas ja väle. Esialgu putkab ta kiirelt laialeheliste jõetaimede varju ning hakkab sealt siis sabaga ründavaid koeri ja inimesi peksma. Iga löök on kabelimats, kui täistabamuse saad. Isegi kui koer pääseb lähedale, on nahk nii paks, et koer peab tükk aega järama, et sellest kihvad läbi läheks." Kogu lugu jutustas No Sea alligaatorilt pilku pööramata sellise häälega, nagu mina kirjeldaks kellelegi oma viimast poeskäimist. Tiigri puuri juures rääkis No Sea, et kui krokodille süüakse ja müüakse ka nahk ning hambad, siis tiigreid kütitakse ainult naha pärast. "When I was a hunter, I was often in man-tiger fights with my father and uncle." Kui ma selle peale väga üllatunud nägu tegin, selgitas ta abivalmilt: "Oh no, teacher, it's not one man, one tiger. It's five men, one tiger." Nagu jutust juba ilmselt aru saite, oli No Sea lapsepõlv ja noorus möödunud külas küti ametit õppides, mille üle ta tänasel päeval enam uhke ei ole, aga: "What can you do, family needs feeding."

Üks teine osaleja lõpetas alles hiljuti ülikooli. Oleks mitu aastat varem võinud lõpetada, aga ei saanud, sest tema piirkonnas oli sõda. Nende pere, nagu kõik teisedki, elas maa-aluses punkris. Punkri sissepääsu kohal pidi olema kolme palgi paksune kate, muidu ei peatanud kuule ja kilde kinni. Viis päeva järjest said punkris elatud, igal kuuendal päeval võtsid loosi, et kes välja läheb toidu ja vee järgi. Ja nii kolm aastat järjest. Kui sõjategevus rauges, sai küla maa alt välja tulla. Ta otsis üles oma teises linnas elava vanaisa, keda ta kunagi polnud varem kohanud ja tema abiga, vastu oma pere tahtmist, sai kloostrikooli sisse. Kõik oma kesk- ja kõrghariduse kulud pidi ta mõistagi ise kandma, kooli kõrvalt tööd tehes.

Minu kaaskoolitaja Ei Shwe Sin käis väiksena kell 3 hommikul emaga suurelt turult juurvilju ostmas, väntas rattaga tagasi oma külasse ja müüs seal kella viiest kella kaheksani juurvilju, et kooli jaoks raha teenida. Ennelõunal käis koolis ning pärastlõunal läks uuesti tööle. Paari aasta pärast jäid vanemad aga võlgadesse ning pidid võlanõudjate eest peidus redutama ja Ei Shwe Sin jäi juurvilju müües üksinda perele raha teenima. Ta oli selleks ajaks 8-aastane. Võlanõudjad käisid teda pidevalt turul kimbutamas, vanemate võlgasid sisse nõudmas ja juurvilju ära võtmas. Ühel hetkel tahtis pere, et ta jätaks kooli pooleli ja tegeleks ainult raha teenimisega. Tema otsustas kooli kasuks ja läks perega tülli nii, et alles pärast ülikooli lõpetamist (ehk üle kümne aasta hiljem) leppisid vanemad mõttega, et nende tütrest saab õpetaja. Vahepeal käis Ei Shwe Sin koolis ja tegi paralleelselt mitmes kohas tööd, et oma kulusid ära majandada. Ta on kõige suurema ja soojema naeratuse ja hingega Õpetaja, keda ma kunagi olen kohanud ning tema soov on veeta kogu elu Phaung Daw Oo-s õpetades, et anda uutele noortele vähemalt samad võimalused, kui tema endale elu käest välja võitles. 

Peaaegu igal koolitusel osalejal oli jutustada selline lugu siin vaesusest, hirmust ja sisesõdadest räsitud mägisel maal, kus ometi inimestel nii palju ühtehoidmist ja naeratusi varuks on. Väikesed mungad jooksevad koolitänaval vastu, kallistavad, löövad plaksu, võtavad käest kinni ja vadistavad myanmari keeles ning naeravad heleda häälega. Siis lippavad tagasi jalkaväljakule, kus varasest hommikust kuni öörahuni katkematult jalkamäng käib. Ainult mängijad vahelduvad regulaarselt, pall ei jää seisma enne, kui pimedus mängu peatab.

Lõvide lugu

Teel loomaaiast tagasi Phaung Daw Oosse möödusime templist, mille peasissepääsu valvasid draakonid. Samu draakoneid olin näinud ka Schwedagonis ning iga teise templi ees Myanmaris. Mickey, üks koolitusel osalevatest õpetajatest, küsis, kas ma tean, kes need on ja miks nad templeid valvavad. Minu pearaputuse peale jutustas ta, et tegemist ei ole mitte draakonite vaid lõvidega. Kunagi ammu juhtus Myanmaris nii, et ühe kuninga naine pidi riigist põgenema ning jätma maha oma väikese poja, kellest pidi saama järgmine kuningas. Väike poiss ei tahtnud kasvada kasuvanematega ning jooksis ära metsa, kus ta sattus lõvide juurde. Üks lõvipaar võttis poisikese oma hoole alla ning kasvatas koos oma lastega üles.

Kui noormees oli meheks sirgunud, läks ta ühel päeval metsast välja ning sai inimestelt teada, kes ta tegelikult on ja kuhu kuulub. Ta ei pöördunud enam metsa tagasi, vaid läks lossi ja krooniti õiguspäraseks kuningaks. Tema lõvi-ema ja lõvi-isa aga olid väga mures ja otsisid teda igalt poolt. Lõpuks jõudsid nad otsingutega kuningakotta, kus inimesed nende kohaloleku peale hirmsasti ehmatasid. Noor kuningas palus lõvidel lahkuda, aga lõvid ütlesid, et nad on tema ema ja ise ning ei saa teda maha jätta.

Noor kuningas haaras seepeale vibu ja lasi noole oma lõvi-isa suunas. Lõvi pidas seda mänguks ning vaatas oma kasupoega hoolitsuse ja armastusega. Enne, kui nool teda tabada jõudis, muutus see lilleks. Noor kuningas aga lasi järgmise noole. Ikkagi suhtus lõvi-isa oma inim-poja tegevusse armastusega ning ikkagi muutus nool lilleks. Kolmandal korral sihtis noor kuningas juba hoolega. Nüüd sai lõvi-isa vihaseks: "Mis vahet seal on, et sina oled inimene ja meie loomad. Me oleme siiski su vanemad ja vanemaid peab austama." Kuid kuna ta oli vihastanud, ei muutunud kolmas nool enam lilleks, vaid tabas teda valusalt.

Lõvi-isa suri, aga samal hetkel hakkas noore kuninga pea hirmsasti valutama. Nüüd alles sai ta aru, kui valesti oli ta käitunud. Ta andis korralduse, et iga templi, mis sellest ajast edasi tema riigis ehitatakse, valvuriteks peavad olema lõvid, et mälestada tema lõvi-vanemaid ning meenutada inimestele, et oma vanemaid peab austama ja armastama. Nii vabanes kuningas peavalust ning kasvas võimsaks valitsejaks.

Vabadus piiramisrõngas

Õhtuti, kui koolitused lõppesid, oli odavaim ja kiireim viis tagasi hotelli jõuda mootorrattataksoga. Istusid motika tagaistmele, tõmbasid kiivri pähe ja sõit läks lahti. Esimest korda läbi tipptunniliikluse, tolmu- ja heitgaasipilve, vaibumatu signaalitamise ning olematute liikluseeskirjade sõites sain aru küll, et budism just siit maailma piirkonnast välja on kasvanud. Kõige kaduvuse seadus, mis on budismi kesksemaid põhitõdesid, saab hästi selgeks selle liikluskaose keskel. Kuigi ega budismi sünniaegadel siin vist tuhandete kaupa mootorrattaid ei olnud, aga küllap nad ajasid lehmarakenditega sama hullumeelselt ringi siis, kui nüüd motikatega sõeluvad. Ega midagi, annad elu kõrgemate jõudude hoole alla ja hoiad mürgisemates ummikutes nii kaua hinge kinni, kui jaksad. Lõpp hea, kõik hea. Paar aastat eluiga ehk kaotasin vingugaasidele, aga kui pärast usinasti mediteerida, siis saab ehk kopsud uuesti puhtaks. Hommikuti kooli tulemiseks valisime natuke turvalisema lahenduse ja kodustasime omale ühe mänguauto-takso juhi. Sinised Mazda mänguauto-taksod on paaril pildil näha ka. Ja tasu on per inimene, nii et kui üksi sõidad mingit distantsi, maksad kaks korda vähem kui kahekesi täpselt samasse kohta sõites.

Üks asi, mis peale jaburalt ohtliku liikluskorraldamatuse Myanmaris veel silma hakkas, olid avalikult homoseksuaalsed paarid. Homoseksuaalsust, eriti meestevahelist, ei varja siin keegi. Teisedki Kagu-Aasia riigid on selles osas väga liberaalsed, kuid Myanmari tausta arvestades on see siin kõige üllatavam. Minu koolitusgrupis oli üks avalikult homoseksuaalne noormeeste paar. Nad rääkisid mulle, et Myanmari tulevad geipaarid ka mujalt Aasiast abielluma, sest Myanmari seadustes pole kirjas, et abielluma peavad ilmtingimata mees ja naine. Myanmari seadused ei ütle selle kohta üldse mitte midagi, seega pannakse siin rahulikult ka mehi omavahel ja naisi omavahel paari. Minu jaoks oli see mõneti rabav vastuolu, kuidas rangelt kontrollitud ja allasurutud õigustega ühiskonnas võib mõnes osas inimestel õigusi olla rohkem, kui lääne demokraatlikes riikides.

Nii palju on veel kõike seda, millest tahaks kirjutada - Myanmari imehead söögid, hotelli pannkoogi-üllatus, Mandalay loss, närimistubakas Betel ja eluohtlike tänavate sülitamiskanalid jne jne, aga eks teie lugemisvõimelgi ole piirid. Mõned lood peavad ka rääkimiseks jääma.

Üldiselt on enamus kohalikke Myanmaris arvamusel, et elu riigis läheb hetkel iga kuuga vabamaks, kuigi lennujaama sissesõidu tee peal on jätkuvalt automaatidega relvastatud sõdurid dokumente kontrollimas ja riigi teises otsas käib kodusõda. Lääneriigid tunduvad olevat äraootaval seisukohal ning rahastatakse ainult humanitaarabi organisatsioonide tööd. Üks tuttav rubiinikaupmees (Myanmaris on palju suuri rubiinikaevandusi) Yangonis ütles aga väga selgelt, et ega püramiidi tipu ülekuldamisega veel püramiidi olematuks ei muuda. Lihtsalt tõmbad tähelepanu mujale. Karta on, et eks ta teab, mis ta räägib, kuna pr Clintoni hiljutise Myanmari visiidi ajal oli just selsamal Mr Shinel, kes lisaks rubiinikaubandusele tegeleb ka HIV-ennetuse, keskkonnakaitse ja kodanikuaktivismiga, Myanmari noorte esindajana eraldi kohtumine "Hillaryga". Sellest mehest saab kas järgmine peaminister või järgmine poliitvang. Loodan südamest seda esimest.

Eile öösel jõudsin tagasi Bangkoki. Istusin Suvarnabhumi lennujaama terminalist väljudes hotelli transfeerauto nahkistmesse ja hakkasin kergendusest itsitama. Päris hea asi on see avatud ühiskond ikka - hingatav õhk, minu eluajal valmistatud auto, tagaistmel kinnitatav turvavöö ja mitte ühtegi hirmu sõnade või suhtluspartnerite valiku osas. Oskaks ainult samal ajal kuidagi alles jätta inimeste elurõõmu ja ühtehoidmise...

Peatükiga seotud fotod:

feed widget

Öine Mandalay

12. Seiklused Myanmari sisemaal

Mandalay, Myanmar

Pole nüüd mõnga aega saanud kirjutada, sestap tuleb pikem sulejooks. Kui kõike ei jaksa korraga lugeda... mäletate küll õpetaja Lauri nõuannet. Mandalayst oli keeruline kirjutada, sest internet oli hästi aeglane ja kättesaadav vaid hotelli arvutiruumis. Seal oli aga ainult kolm arvutit, mille taga enamasti häkkisid Hiina tudengturistid. Tegin ühel õhtul pikka ja rasket tööd, et saada endale arvutitöökoht Skype-vestluse kaudu väitlusseltsi üldkoosolekul osalemiseks ja liikmete küsimustele vastamiseks majandusaasta ja tegevusaruande kohta. Heli jaoks polnud kiirused mingil juhul piisavad, aga tekst tuli läbi. Osad veebilehed on siin blokeeritud - google groups näiteks. Teised (nt gmail) on lihtsalt aeglustatud. See on sarnane strateegia Hiinaga - formaalselt näitad maailmale, et inimestel on juurdepääs internetiteenustele, aga selleks, et keegi omale netiühenduse saaks paigaldada, tuleb maksta 2500 dollarit ja teha läbi 50 politseikontrolli ning osa veebilehti laeb nii aeglaselt, et sa lihtsalt tüdined nende kasutamisest, kuigi tehniliselt nad blokeeritud ei ole. Jokk. 

Tegelikult oli hotellis olemas ka WiFi, aga mille jaoks, jäi küll mõistatuseks, sest netti selle kaudu ei saanud. Ilmselt niisama ilu pärast. Selliseid asju on siin palju. Jalutad hotelli või restorani sisse ja näed, et ukse peal on VISA ja MasterCardi sildid. Kui siis maksmiseks läheb ja kaardi välja võtad, vaatab sulle vastu segaduses silmapaar. Uurisin asja kohalikult kontaktisikult, kes ise on päris Kanadast, aga juba mitu aastat Myanmaris elanud. Ta ütles, et siinsed hotelli- ja restoranipidajad on lihsalt näinud, et sellised kleepsud on teiste riikide hotellide veebilehtedel ja ustel ja nad siis on pannud omale ka. Ega nad tegelikult ei tea, mida "VISA" või "WiFi" tähendab. Lihtsalt ilus värviline pilt. Ühes hotellis õnnestus siiski kaardimakse ka reaalselt teostada. See käis nii - ütlesid, et tahad kaardiga maksta. Selle peale võttis teenindaja välja telefoni. Seletasid, et: "No-no, no phone call. I want to pay by credit card." Püüdlik vastus: "Yes, sir, please wait. I call bank." Telefonikõne läks Singapuri. Seal oli keegi arvuti taga, telefoni teel loeti kaardiandmed ette ja 10 min pärast tuli kinnitus tagasi, et makse on teostatud. Kuidas nad raha kätte saavad, seda ma muidugi ei tea. Ilmselt nii, nagu kõik teised - pagasis sularahana, värskelt trükitud USA dollarites.

Hullud tervisesportlased

Alustan oma viimase nädala tegemiste kirjeldusi hetkest, kui astusin välja Yangoni Park Royal hotellist, et sõita lennujaama. Hotelli nurga peal tegi kohalik pensionär võimlemisharjutusi. Vaatasin kella. 05:07 hommikul. Hea küll, ikka juhtub vanas eas, et ei ole enam kõige paremini reaalsusega kontaktis. Järgmise kurvi taga tegi väike salk poisse tervisejooksu. Hea küll, karm treener, mõtlesin endamisi. Seejärel hakkas aga riburada ilmuma nähtavale võimlevaid ja jooksvaid inimesi. Kümnete kaupa. Mul endal alles vasak kõrv tukkus ja parem silm nägi und. "Tont küll, see kommunismi asi hakkab ikka ajudele. No ei ole normaalne kella 5 ajal mööda tänavaid sörkida ja Leopoldi hommikvõimlemist teha!" praalisin Chiradale. Tema muidugi ei teadnud Leopoldist midagi ja kommenteeris ainult, et suvisel ajal (st märtsist maini) on Myanmaris päeval 45 kraadi sooja ja päike kõrvetab, nii et ainus võimalus elutegevuseks vabas õhus on enne päikesetõusu ja pärast loojangut. Praegusel talvisel ajal aga pole inimestel ilmselt õhtuti elektrit ja seetõttu lähevad nad vara magama ning tõusevad ka vara üles :)

Kirev elu kohalikus lennujaamas

Jõudsime kohalikku lennujaama, mis on kohe rahvusvahelise lennujaama kõrval. Jaam nagu jaam ikka, aga kusagil pole ainsatki inglisekeelset silti. Üksikud  ring-punkt-kriips-ring-ring-punkt ehk kohalikus keeles sildid küll olid, aga needki pöörlesid sihitult oma tamiili otsas. Mitte, et see mingit muret oleks tekitanud, sest ma polnud veel jõudnud ühte jalgagi jaama sisse astuda, kui kamp mehi oli ligi hüpanud ja toimetama hakanud. Üks võttis ühe kohvri, teine teise, kolmas küsis piletit ja jooksis sellega check-in'i tegema, neljas juhatas mind sujuvalt järjekorras ootavatest kohalikest mööda ning viies üritas samal ajal võrdlemisi korrektses inglise keeles viisakusvestlust arendada. Enamik neist ei taha selle eest isegi raha, nad on lennujaama palgal. Kohvrimehele on viisakas anda, sest Chirada kohver kaalub 30 kilo ja on suurem, kui enamus kohalikke mehi. Vaesekesed on 45 kraadi all vibus, kui nad seda elukat pakilindile vinnavad või taksodesse tassivad. Kusjuures ega taksosse sisse ja välja ei tõsta asju ei taksojuht ega ka need mehed, kes lennujaamas sees teenindavad. Selleks on jälle omaette mehed, tavaliselt 3-4 iga reisja kohta. See kõik kehtib muidugi ainult juhul, kui sul on eksootiline välimus. Kohalikud vaadaku ise, kuidas oma kimpsude-kompsudega lennukile saavad.

Check-ini mees lippab tagasi ja ulatab pardakaardi ning surub rinda kleepsu. Pardakaart on sümboolne, rohkem sellepärast, et lennukis ju on kombekas anda pardakaart. Midagi mõistlikku sinna peale kirjutatud ei ole - ei väravat, pardalemineku aega ega koha numbrit lennukis. Edasi juhatatakse sind turvakontrolli, millest pääseks ilmselt läbi isegi palja karvase rinnaga, ühes käes kuulipilduja ja teises matšeete. Metalliotsija vingub igaühe peale, aga turvatöötaja lehvitab eemalt laisalt käega, et "Mine-mine edasi!" ning sedagi vaid juhul, kui sa viitsid seisma jääda ja teda pilguga otsida. Ootesaali jõudes märkab isegi mõnda inglisekeelset silti, aga sama kirjaga sildid näitavad kolmes eri suunas, nii et ikka pole sa palju targem. Selleks, et teada, kuhu minna, peab kohalikus keeles üle lahkuvate lendude saali karjuma ja siis erinevatest järjekordadest inimesed karjuvad vastu, et kuhu nad parajasti minemas on. Selleks kõigeks on mõistagi olemas kohalik abimees, kes karjumise hea meelega sinu eest teeb.

Lisaks mõistlikele siltidele puuduvad kohalikus lennujaamas ka mistahes tablood või ekraanid. Kui saabub mõne lennu pardalemineku aeg, võtab ootesaali poiss lennu numbriga sildi, jookseb mööda ootesaali ringi ja karjub kõva häälega. Mul on sellest video ka, see on päris lõbus. Väravas ei kontrollita mitte pardakaarti, sest sellele pole nagunii midagi kirjutatud, vaid vaadatakse su rinnakleepsu värvi. Igal lennul on erinev värv. Lennujaamast lennukini viib buss, lennukisse minemisel ootavad ees uued kurioosumid. Esiteks käib sisenemine tagumise tagavaraväljapääsu kaudu ning ajal, kui lennuk on mootorid juba tööle pannud. Treppi mööda üles ronides puudub igasugune hingamise võimalus, sest trepp asub täpselt mootori heitgaasivoolus. Kui siis lennukis sees keegi toppama jääb, hakkavad inimesed trepil kõõksuma. Sellepärast lastakse esimesena sisse mungad, seejärel vanurid ning naised lastega. Edasi algab olelusvõitlus, sest kuna pardakaardil istekohta pole märgitud, saavad varem sisenejad paremad kohad. Lennukisse sisse jõudes ootas ees järgmine väike üllatus - salong oli täis lakke riputatud kuuseehteid, mis siis tõusu ja maandumise ajal uhkete kaartega siia-sinna kõikusid ja vastu seinu kolksusid. Ja veel - stardiloa andis lennukile mingi t-särgis poisiklibu, kes lennuväljal siia-sinna saikas lennukite vahel. Ta tõstis lihtsalt ühe sõrme püsti ja lennuk hakkas sõitma. Lennujuhtimine missugune :). Lennuk ise oli meie Fokkeri laadne turboprop, aga lendas väga sujuvalt. Ainult külm oli salongis, ilmselt ei raatsitud kütmise peale kulutada. Kohale jõudes selgus, et jahedusega kohanemine oli asja eest, sest välistemperatuur Mandalays oli 12 kraadi. Yangonist lahkudes oli 27 kraadi ja lennuaega ca 1 tund.

Mandalay

Minu kaastreener Chirada oli küll varem korduvalt Myanmaris käinud, aga mitte kunagi väljaspool Yangoni. Välismaalastel on riigis keeruline ringi liikuda, sest paljud piirkonnad on turistidele suletud ning teedel on relvastatud kontrollpunktid, kus dokumente küsitakse. Mitte, et minu puhul oleks vaja dokumente vaadata, et tuvastada minu välismaine päritolu, eksole. Kuna mul oli aknapoolne istekoht, küsis Chirada maandumise ajal, et mis pilt alla vaadates paistab. "There's nothing there. It's just forest. There's no buildings," oli minu vastus. Nii oligi. Lennujaam asub preerias, ümberringi on laiad lagedad väljad. Linna jõudmiseks kulub taksoga 45 min, enamus teest on kahel pool ainult põllud ja lagendikud, mõni üksik palmisalu siin-seal, kohati ka lehmarakend või paar mööda teeäärt sammumas. Panen pärastpoole videosid ka üles, siis näete oma silmaga.

Kohale jõudes oli kell 08:50 hommikul. Hotell Queen Mandalay oli nagu hotell ikka, ainus tore erand oli toas olev tee. Igas hotellitoas on siin alati veekeedukann ja tee, aga enamasti on see mõni rotisaba. Siin ootas klaaspurgis ees maitsev õrnroheline purutee. Keerasin ennast paariks tunniks magama ning seejärel tegin mitu tundi tööasju, valmistudes väitlusseltsi üldkoosolekuks. Õhtupoole kohtusime Alexiga. Alex Dukalskis on IDEA USA juht, kelle juhtida on ka Kagu-Aasia tegevused. Ühtlasi on ta ise koolitaja ning tema tegigi Mandalay grupi esimesed kolm koolituspäeva. Järgmised viis olid siis minu teha. See on keeruline positsioon - võtta üle võõra koolitaja käest võõras grupp, nii et olin natuke ärevil selle koolituse pärast. Alex andis siiski grupist hea ülevaate ning kirjeldas ka juba läbitud materjali, samuti vaatasime tema slaide, et omaksin võimalikult head pilti, milline materjal osalejatel juba läbitud on. Seejärel hakkasime otsima omale õhtusöögikohta. Alex ütles, et hotellist paar maja eemal on üks söögikoht, aga sinna ta tagasi minema pole nõus, sest esiteks seisid eelmisel õhtul tal kogu õhtusöögi aja seitse kohalikku ümber laua ja lihtsalt vaatasid teda kui haruldust. Teine ja olulisem põhjus oli aga see, et söögi ajal nägi ta üle kõrvallaua sibamas 10 cm pikkust tarakani. Neid loomi siis piirkonnas üldiselt ikka leidub. Viimane kohtumine mul isiklikult oli Vientiane (Laos) lennuvälja restoranis. Liigutasin tooli, et hakata istuma, ja tarakan pani toolipadja vahelt plehku. Jätsin siis istumata ja läksin buffee laua juurde. Seal toimetasid sõbrad igal pool - nugade-kahvlite karbis, toidupottide vahel, laua all. Keerasin ringi ja põgenesin. Ülejäänud väljalennuni jäänud tunni kükitasin ootesaalis oma carry-on kohvri otsas ja peksin pealetungivaid tarakane pardakaardiga laiali. Unlike.

Mina Mandalays ühtegi tarakani ei näinudki, aga Myanmari argielu teise kodulooma, rottide, populatsioon on küll Guinessi rekordi vääriline. Välisöögikohtades on targem jalad õhus hoida, kui ei taha, et mõni tegelane tuleb sulle vurrudega varbale pai tegema. Selleks on laudadel isegi spetsiaalsed jalatoed olemas. Chirada on rotifoobik, nii et ta ikka aeg-ajalt karjus ja röökis, aga lõpupoole hakkas ka vaikselt immuunseks muutuma. Elu on siin selline.

Seejuures on kõik inimesed ääretult soojad ja sõbralikud, naeratavad ja aitavad. Kui parajast taksot ei tule, aga kuhugi minna on vaja, vaatad abiotsiva pilguga korra ringi ja juba keegi pakub sulle oma motika tagaistet, et sind ise kohale viia. See, kusjuures, ei kehti mitte ainult turisti kohta, samamoodi aitavad inimesed teineteist. Spetsiaalselt turisti jaoks on siin üldse üsna vähe asju, sest Myanmari, eriti veel Mandalaysse lihtsalt ei jõua liiga palju turiste.

jätkub järgmises postituses...

Peatükiga seotud fotod:

feed widget

Kohalik lennujaam. Väravast 1 väljub lend YM 443.

11. Sääsed ja muldpõrandad

Yangon, Myanmar

Kaheksapäevane koolitus ühes ja samas ruumis muutub tüütuks ka parimates tingimustes, saati siis veel väiksemapoolses koolitusklassis, kus päev läbi on turvalisuse tagamiseks kardinad suletud ning ka pauside ajal ei ole eriti ruumi sirutamiseks või jalutamiseks. Olime mõistagi väga tänulikud kohalikule MTÜ-le, mis meile oma koolitusklassi kasutamist võimaldas, samas oli grupist selgelt näha, et vaja on  vaheldust. Sestap leppisime 12. detsembril kokku, et pärast kahepäevast pausi veedame ühe päeva kusagil mujal. Üks (hull)julge osaleja pakkus lausa avalikku parki, aga see idee ei leidnud teiste poolt toetust. Appi tuli Kantkaw erakool, kelle kaks õpetajat koolitusel osalesid. Nad esitasid meile lahke küllakutse korraldada 15. detsembri koolituspäev nende ruumides.

Värvikas teekond Kantkawsse

Päev pärast avastusretke Yangoni kroonijuveeli, Shwedagoni templisse, istume Chiradaga hotelli ees taksosse ja ulatame taksojuhile kohalikus keeles kirja pandud aadressi ning juhtnöörid Kantkaw kooli leidmiseks. Esialgu sujub kõik ladusalt, aga 10 minuti pärast hakkab takso aeglustama ja juht järjest ärevamalt paremale ja vasakule vaatama. Veel minut hiljem peatub ta sootuks ning hakkab tänaval kõndivate inimestega suhtlema. Hiljem saame teada, et Yangon on küll Myanmari suurim ja vanim linn ning paljudes linnaosades ka üsna ameerika suurlinliku tänavaruudustiku põhiplaaniga, kuid sellest olenemata on aadressid enamasti ainult umbkaudseks juhtnööriks õige piirkonna leidmisel. Linnade juures asuvate sõjaväeosade varjamiseks pole ühegi Myanmari linna kohta olemas ka täpseid kaarte. Konkreetse hooneni jõudmiseks tuleb pea alati küsida teed kohaliku linnaosa inimeste käest, kes praktika kaudu majade asukoha omale selgeks on saanud. Lõpuks peatub takso bussipeatuse laadse posti juures ning juhi näoilmest ja žestidest on aru saada, et oleme jõudnud paberilipikul kirjeldatud kohta. Ulatan noorukesele juhile varem kokkulepitud hulga kyate (loe: tšatte) ja ronime põrgupalavasse detsembrihommikusse.

Leiame ennast seismas tiheda liiklusega tänava ääres, kus mõlemas suunas sirutub mitmeid sõiduridasid. Kui mitu täpselt, on võimatu kindlaks teha, kuna sõidetakse enamasti seal, kus saab, mitte seal, kus peab. Kõnnitee on tihedalt täis toidu ja kõige muu müütajaid ning bussipeatuses tunglevad inimesed. Päike kütab lagipähe. Vaatame teineteisele natuke nõutult otsa, kuna ei siin ega sealpool tänavat ei paista ühtegi hoonet, millele oleks kirjutatud meile teadaolev kooli nimi. Tasapisi hakkavad meenuma kaks päeva tagasi kuuldud lausejupid. Esiteks midagi bussipeatusega seoses. Et tuleb minna edasi ja järgmisest tänavast paremale. Kummale poole aga võiks olla "edasi", seda ei suuda me kumbki välja mõelda. Veel meenub midagi üle tänava asuva suure vabaõhubaari kohta. Veidi eemal näeme läbi tänava kohal hõljuva tolmu ja vingu tõepoolest ühte vabaõhuõllesaali meenutavat paika. Asume läbi bussipeatuses oleva inimhulga sinna suunas liikuma. Kuna oleme südalinna turistihotellidest jupp maad eemale sõitnud, siis paistame kohalikele veelgi eksootilisema nähtusena. Mul on tunne, nagu vilguks mu pea kohal suur punane neoonsilt "Vaata mind", iga liigutust jälgib paar-kolmkümmend põnevil pruuni silmapaari.

Pärast seda, kui oleme mitu korda mööda Baho tänava äärt edasi-tagasi vantsinud, keerame ühest teeotsast paremale ja kõnnime paarsada meetrit. Iga sammuga muutub ümbruskond slummilikumaks. Proovime tänaval teed küsida, kasutades oma kohalikus keeles kirjutatud paberilipikut, aga saame vastuseks ainult õlakehitusi ja käelaiutusi. Õnneks on meil Kantkaw kooli telefoninumber. Mobiiliroaming Myanmaris mõistagi ei tööta, samuti pole võimalik osta ettemaksuga SIM-kaarte. Telefoniautomaate ilmselgelt ei ole, küll aga on tänaval ... mmm ... helistamispunktid. Helistamispunkt tähendab lauda, mille peale on seatud rida harilikke lauatelefone. Laua ümber on valged plasttoolid, kuhu saab kõne ajaks end mugavasti istuma seada ning teisel pool lauda on müüja, kellele pärast kõne lõppu sideteenuse eest tasuda tuleb. Sääraseid punkte on üles seatud iga paarisaja meetri tagant ning pea alati on mõnes toolis ka helistaja. Astumegi ühe helistamispunkti juurde ja ulatame naisterahvale, kes meid teiselt poolt lauda varjamatu huviga piidleb, Kantkaw telefoninumbri. Pärast ühenduse saamist ulatab naine toru Chiradale. Kuulen, kuidas Chirada püüab meie asukohta kirjeldada ning aru saada, kuhu suunas peaksime liikuma. Kogu meie seiklust ei tee sugugi lihtsamaks asjaolu, et erakoolid on tahtlikult "ära peidetud". Nende tegevus ei ole küll illegaalne, aga kuna valdavalt rahastavad tegevust rahvusvahelised abiorganisatsioonid, siis ei taha keegi, et mõni valitsusametnik neid ootamatult kontrollima saabuks. Nimelt võib tegelik õppetöö ametlikult kinnitatud õppekavast oluliselt erineda ning  "inglise keele" tunni raames toimub tegelikult arutelu sõnavabaduse mõiste või erinevate ühiskonnakorralduse vormide üle. Niisiis asuvad MTÜ-de erakoolid enamasti korterites või eramutes ning on väliselt minimaalselt tähistatud, kui üldse.

Pärast paariminutilist vestlust on selgeks saanud, et telefoni teel me omale teed kätte ei leia. Õnneks saab helistamispunkti müüja niipalju inglise keelest aru, et mõistab meie probleemi. Ta küsib telefoni oma kätte, lobiseb natuke kohalikus keeles ning seletab siis meile üksikute inglisekeelsete fraaside ja rohke kehakeele abil, kuhu peaksime suunduma. Täname teda lahke abi eest ning asutame minekule näidatud suunas.

Tänavaks on seda selgelt liiga palju nimetada. Pigem meenutab see mulle mu vanavanemate Kehra kodumaja kõrvalhoone tagust kanade tunnelit. Kõnnime kõrgete tarade vahel mööda kahest plangust ehitatud laudteed. Korraga lõpevad tarad ära ning laudtee kõrval algavad .... Ma ei oska öelda, mis need on. Austusest seal elavate inimeste vastu peaks ütlema, et need on majad. Avatud arhitektuuriga. Või kodud. Reaalsust paremini kirjeldada proovides võiks neid pigem nimetada armetuteks kolme seinaga kuurideks, mis on kokku klopsitud juhuslikest laudadest, presendist, kilest ja roostetavast plekist. Muldpõrandatel jooksevad väikesed paljad lapsed. Vanainimesed teevad paku otsas istudes näputööd. Naised küpsetavad kuuri ees lõkkeasemel pajas toitu. Reovesi voolab madalates kraavides kuuride ees ja vahel, kandes oma pinnal kõikvõimalike jäätmeid. Ainsaks silmaga nähtavaks kummastavaks tõendiks 21. sajandist on mõne kuuri külge kinnitatud suur satelliit-TV taldrikantenn. Ei teagi, kas hurtsikutes on päriselt vool ja televiisorid või on taldrikud siia tiritud kusagilt prügimäelt katusele vihmakaitseks.

Kõik peale vee voolamise laudtee all peatub, kui me Chiradaga nähtavale ilmume. Chirada on kõrgetel kontsadel ja heleda kostüümiga, Mac sülearvuti kaenla all. Hoolimata oma koolituse läbiviimise jaoks tavapärasest argiäri riietusest, tunnen ennast täiesti kohatult tõusiklikuna keset ümbritsevat kõigepuudust. Seejuures ma ei teagi, kas mul on üle ja neil puudu või mul parasjagu ja neil kohutavalt puudu. Või 7-miljardilist inimkonda arvestades neil parasjagu ja mul kohutavalt palju üle. Mind valdavad korraga segadus, kõhedus, äng, kurbus ja õõvastus. Nii äärmusliku vaesusega ootamatult tõtt vaadates voolab kõigest üle tunne, et inimkonnana peame veel väga palju tööd tegema enne, kui saame ennast arenenud tsivilisatsiooniks nimetama hakata. Jalutame ettevaatlikult mööda plankusid läbi slummi, aga meie katse nähtamatuks muutuda on sama ebaõnnestunud kui elevandil kristallipoes. Meie füüsilist turvalisust ei ohusta miski -- lapsed, vanakesed, naised, mehed lihtsalt vaatavad meie ootamatut ilmumist päranisilmil. Vaimselt on see kastiühiskonna ja ülisuurte elustandardi vahedega harjunud Tai ühiskonnas kasvanud Chirada jaoks paar minutit ebamugavat laudteed. Minu jaoks, hoolimata tugevate budismimõjutustega uskumustest, ilmselt senise elu kõige kurikaga otsaette lajatavam kogemuslik arusaamine oma (tahtmatust) priviligeeritusest.

Veel ühest planguvahest läbi pugedes väljume ootamatult kenade eramute ette tänavale, mille kohale ulatuvad aedadest küpsete virsikute raskusest kooldus oksad. Aiapiirete ülemisi servi katab mitmekihiline okastraat või betooni sisse valatud klaasikillud. Esimesel eramul on ka valvetornid ja laskepesad. Hiljem saame teada, et see kuulub kohalikule organiseeritud kuritegevuse juhtfiguurile. Järgmise kõrge värava juures on pisike silt "Kantkaw". Vajutame kellanuppu, värava kohal olev kaamera suriseb ja pöördub meie poole ning paar hetke hiljem ilmub avaneva värava tagant naeratav õpetajanna, kelle läänelik hüüdnimi on Stephanie. Siseneme Stephi järel kena kahekordse heledat värvi villa siseõuele, mida ümbritsevad väiksemad varjualused ja majakesed, igaühes toolid-lauad-tahvlid õppetöö jaoks.

Korraldame miniturniiri. Kaks vooru, esimeses kasutame värskelt õpitud Karl Popperi väitlusformaati, teises Briti parlamentaarset. Mõtlen korra, et kas BP formaat võiks osalejate jaoks kanda ebamugavat kolonialistlikku hõngu, aga kui selline seos nende jaoks olemas ongi, siis ei väljendu see milleski. Võibolla on oma osa ka selles, et Myanmaris vaadatakse koloniaalajale tagasi pigem positiivsetes toonides, kuna sealt edasi on elu-olu vääramatult allamäge kiskunud. Turniirike õnnestub üllatavalt hästi, voorudes saab Myanmari inimestele loomupäraselt palju nalja. Formaadid on baastasemel selgeks saanud, argumendi struktuur hakkab vaikselt tulema, isegi ristküsitlused ja vahemärkused näevad välja enam-vähem sellised, nagu väitlusele kohane. Olen positiivselt üllatunud.

Väitlus Myanmari moodi

Lõunapausile läheme kogu seltskonnaga koos. Esialgu on plaanis einestada varemnähtud vabaõhu õllelokaalis, aga see on keskpäeval nii rahvast täis, et meie suuremapoolsele seltskonnale lihtsalt ei jätku ruumi. Seepeale juhatavad kohalikud meid kohta nimega No Name. Keskmise suurusega laohoone, võiks väljastpoolt arvata. Muldpõrandaga. Sees on meeldivalt jahe ning laudade alla on isegi puitpõrand ehitatud. Köögipoolele, mis küll sama ruumi teises nurgas on, igaks juhuks ei hakka vaatama. Tahaks rahulikult süüa. Mida ei tea, pole olemas. Toit on maitsev – kana, erinevad tulel küpsetatud putukad, tulivürtsised salatid ja supid. Mammy pakub lõpetuseks karbist omatehtud õunakooki. Viimane on tore üllatus – 9000 kilomeetrit kodust eemal, aga õunakook on justnagu ema või vanaema ahjust võetud.

Söögi ajal saabub vestluse käigus järgmine üllatusmoment. Saan teada, et väitlus ei ole Myanmaris üldsegi võõras nähtus, ainult et reeglid on neil mõistagi teistsugused. Kummaline, et siiani keegi seda maininud ei ole, aga parem hilja, kui mitte kunagi. Jutust mõistan, et tegeletakse valdavalt kahte liiki väitlusega. Esimest võiks pigem nimetada läbirääkimiste õpetuseks. Nimelt antakse väikesele grupile arutamiseks üks mitmete võimalike lahendustega vastuoluline probleem ning teatud aja jooksul peavad nad jõudma ühise lahenduseni. Teine, mis on levinud üle riigi ning kõikide haridustasemete algkoolist ülikoolini, tundub olevat rohkem kõnevõistlus, kuigi kohalikult nimetatakse väitluseks. Enne võistluse toimumist tehakse teatavaks kümmekond teemat. Kohapeal jagatakse osalejad võistkondadesse, kuigi võistkonnatööd tegelikult teha pole vaja. Kõneleja astub ette, võtab pimesi ühe teema eelnevalt väljakuulutatute hulgast ning pärast lühikest ettevalmistusaega peab pidama 5-minutilise kõne. Kõnet hindab kohtunikekogu, kes arvestab nii sisu kui väljenduslaadi, eelkõige viimast. Kõnele järgneb küsimuste voor, aga küsijaks pole mitte vastasvõistkonna liikmed, vaid kohtunikud. Tavaliselt küsitakse 2-3 küsimust kõne teemal. Ülikoolis on teemad propagandistlikud või natsionalistlikud ega puuduta ühiskonna tegelikke valuküsimusi. Alumistel haridustasemetel on kasutusel igapäevaelulised teemad, näiteks „Isa roll on perekonnas olulisem kui ema roll". Osalejate juttu kuulates meenub, kuidas Jaan Kross kümmekond aastat tagasi mu õekesele intervjuud andes jutustas Eesti Wabariigi aegsetest kõnevõistlustest ning hilisematest, nõukogude koolinoorte deklameerimiskonkurssidest. Tundub, et kõnekunst ning selles mõõduvõtmine on inimkonnaga kaasas käinud mitmel pool maailmas, olenemata ajastust ja valitsevast režiimist.

Lahkun nimeta söögikohast täis kõhu, täienenud väitlusteadmiste ja kümnete sääsekubladega. Nad võiks selle söökla ümber nimetada Mosquito baariks. Äkki ka Malaria baariks, eks see selgub hiljem.

Peatükiga seotud fotod:

feed widget

Koolitusel osalejad Mammy ja Shine etendavad viimase koolituspäeva lõpetuseks Myanmari rahvatantsu