2. Jõulud ja koosolekud Tai moodi

Bangkok, Tai

Väljas on kolmkümmend kraadi sooja. Ükskõik, kas parajasti on öö või päev. Kõndisin natuke Bangkoki kesklinnas ringi. Ostsin sääsetõrjevahendit. Laose, Myanmari ja Tai piirialad on üks malaaria tulipunkte maailmas. Ja loomulikult ei ole ma teinud ühtegi kaitsesüsti enne siia tulemist.

Kõik siseruumides asuvad söögikohad on õnneks konditsioneeritud õhuga. Kuigi tundub, et enamus kohalikke inimesi sööb väljas. Kõnniteedel. Sõiduteedel. Kõikvõimalikku toitu müüakse ja süüakse igal pool. Tänavad on tihedalt ääristatud riisi, suppi, salateid, puuvilju, magustoite, karrisid ja igat muud laadi sööki müütavate kaupmeestega. Jalutan toidulõhnast ja heitgaasidest paksu õhuga tänavate ääres, pühin otsa eest higipiiskasid ja vaatan, kuidas igale poole riputatakse üles jõulukaunistusi. Isegi hotelli restoranis olid teenindajad hommikul usinasti ametis paberist lumehelveste akendele kleepimisega. Huvitav, kas keegi neist päris lund ka kunagi näinud on? Astun sisse kohvikusse, et seal WiFit kasutada ja väitlusseltsi tööd teha. Esimese asjana võtab mind vastu viie meetri kõrgune tihedalt ehitud jõulukuusk. Taustaks mängib „Jingle bells“. Jõulutunnet ei tule aga kuidagi peale, psühholoogiline dihhotoomia on liiga suur.

Pärastlõunal kohtun hotellis eilsest tuttava yes-yes-I-get-you-visa-jõmmiga. Tema välimuse järgi oleks meie eilne kohtumine võinud vabalt olla viimane kord, kui ma oma passi näen, aga ei. Täna on ta lubatud ajal platsis ja ulatab mulle mu passi, millesse on tekkinud Myanmari viisa. Ühe päevaga! Ja küsib selle eest 30 dollarit. Euroopas võtab sama viisa Berliinist taotlemine aega 6 nädalat ja maksab kõik kokku 300 eurot. Käsiteldamatu :)

Ma kuulen küll, et sa mingit häält teed

Õhtul on esimene töökoosolek Asia Youth Forum 2012 korraldajatega. Algab plaanitust ligi tund hiljem, sest hilinemine ei ole ebaviisakas, vaid näitab staatust. Mida rikkam või tähtsam inimene, seda rohkem ta hiljaks jääb. Põhimõtte pärast, sest ta võib. Koosoleku korraldamisel tuleb sellega lihtsalt arvestada. Ja koosolekust ei ole väga mõtet oodata, et midagi selgeks saaks või ära otsustatakse. Kõik naeratavad ja noogutavad ja ütlevad "Yes, yes". Tegelikult ei tea kunagi, kas nad said aru või ei, sest noogutamine-naeratamine-"Yes, yes" on viisakuse, mitte arusaamise väljendus. Tähendab midagi umbes sellist, et: „Ma kuulsin küll, et sa mingit häält tegid.“ Kui koosolek läbi saab, siis minnakse väiksemate gruppidena nurga taha arutama, mida keegi tegelikult asjast arvab ja kes kelle arvates mida koosoleku mõtles, kui ta midagi ütles. Oeh! Seejuures on korraldustiimis kõhutunde järgi enamasti ägedad ja võimekad inimesed, lihtsalt ärikultuur on siin väga teistsugune.

Õhtusöök pärast koosolekut on sama kõrghoone katusel asuvas restoranis, natuke nagu Tallinna Lounge 24. Ilm on tuulevaikne ja kõrgel katusel palavuse asemel mõnusalt soe hilise õhtuni välja. Sööme krabisid, joome kokteile ja imetleme öise Bangkoki kireva valgusega ülevalatud panoraami.

Peatükiga seotud fotod:

feed widget

Üks tänaval jalutamise video, et natuke tunnet edasi anda:

1. Aasia, esimene pilguheit

Bangkok, Tai


Esimene peatükk on üsna igav, sellepärast soovitan lugeda kokkuvõtet ning minna edasi teise peatüki juurde.

Kokkuvõte: Bangkokis on lennujaam. Lennujaamast saab viisa. Edasi kesklinna saab taksoga. Tais on novembris hirmus palav. Tänaval võib saada kopsuvähi. Ja oma passi võib kahtlastele motomeestele ära anda. Kokkuvõtte lõpp. Edasi 2. peatüki juurde >>

Maandun Bangkokis, Suvarnabumi lennuväljal. Õhus olime veidi üle 9 tunni, eelmine kord puudutasid jalad maapinda põhjanaabrite juures Helsinkis. Lendasime pilvitu ilmaga üle Venemaa tuumajaamade, öise India ning hommikupäikeses kümblevate Myanmari lumiste mäetippude. 

Piidlen lennukiaknast Bangkoki lennuvälja. Ei tundugi üle mõistuse suur. Hea küll, hakkame peale. Olen jõudnud elus esimest korda sügavale Aasiasse. Euroopa poolt servast olen maailmajagude piirist varemgi üle astunud, aga nii kaugele hommikupäikese poole ei ole varem jõudnud. Taskus on pass, kus pole ühegi Aasia riigi viisat. Kusagil lennujaama saabuvate lendude väravas ootab mind loodetavasti Chirada, Rahvusvahelise Väitlushariduse Assotsiatsiooni Kagu-Aasia regiooni juht.

Tai viisa saamine ei võta lennujaamas 10 minutitki. Ankeedi täitmine on kõige pikem osa, ülejäänu läheb jooksval lindil. 1000 bahti ja elu esimene Tai tempel on passis. Esimene paljudest. Pagas jõuab ka tervelt kohale ja vaevalt pool tundi pärast maandumist astun saabuvate lendude väravast välja. 

Olen pea tund aega kokkulepitust varem kohale jõudnud. Otsin üles 5. sissepääsu, keeldun resoluutse kehakeelega neljast erinevast taksojuhist, kes oma teenuseid jooksevad pakkuma ning istun pingile Chiradat ootama. Tasuta WiFit lennujaamas küll ei ole, aga koolitusmaterjale saan sellegipoolest üle vaadata ja siit-sealt kõpitseda. Olen kaheks kuuks Kagu-Aasiasse lennutatud eesmärgiga jagada siinsetele õpetajatele, õppejõududele ja tudengitele Eesti kogemusi väitlusliikumise ülesehitamisel, väitlusvõistkondade treenimisel ja väitluse õpetamisel koolides ja ülikoolides valikainena. Eestis on selles osas ligi 20 aastat kogemust, enamik Kagu-Aasia riike on sellesisulist tegevust alles alustamas. Avatud Ühiskonna Fondi toel, just nii, nagu Eestiski 1994. aastal kogu väitlustegevuse Avatud Eesti Fondi toel alguse sai.


Aeg-ajalt jalutab mõni taksoteenust müütav mees või naine lähemale ja igaks juhuks kontrollib üle, ega ma vahepeal ringi mõelnud ei ole takso kasutamise osas. See rutiin hakkab juba õrnalt tüütavaks muutuma, kui Chirada lõpuks kohale jõuab ja mind "taksopingist" päästab.


Sealsamas lennujaamas saan omale Tai SIM-kaardi ning seejärel oleme valmis minema. Esimene samm lennujaama uksest välja lajatab mällu tagasi vahepeal ununenud asjaolu, et nii lennuk kui lennujaam on konditsioneeritud õhuga ruumid. Niiske ja kuum leitsak, mis väljas valitseb, matab esialgu hinge. 3 minuti pärast voolab higi mööda selga nirena alla. Muigega meenub, kuidas vähem kui 12 tundi tagasi varjusin Tallinna lennuväljal lumetuisu eest jopehõlma taha.


Taksojuht topib mu kohvrid esiistmele, kuna taksod (ja enamik teisi autosid Kagu-Aasias) sõidab gaasiga ning seetõttu on pagasiruumis gaasiballooni kõrval ruumi heal juhul ühele carry-on kotile. Olenemata sellest, et auto on kõvasti päevinäinud, on selles töötav konditsioneer. See päästab päeva. Vaatan akna tagant mööda libisevat Bangkoki linnamaastikku, mis ei erine ühelgi olulisel kujul mõnest teisest maailma metropolist. Tõele au andes libiseb see maastik küll ainult senikaua, kuni sõidame kiirteel. Edasi hakkab ta üsna teotempol roomama. 


Swiss Lodge Hotel. Kena ja korralik. Punaste laternate piirkonna serval. Mitte, et ma seda esimesel päeval kohe teada saaks. Korraks jääb pilk peale, et üks vana lääne mees ennast noore Tai poisiga hotelli sisse registreerib, aga küllap on tegemist isa ja pojaga, mõtlen tol hetkel. Ma olen ikka kohati väga sinisilmne.


Põnevus on suur, tahaks Bangkoki näha. Ütlen Chiradale, et lähen natukeseks välja jalutama. "You'll have lung cancer before you reach central park," on tema lühike, aga informatiivne vastus. Lähen ikkagi. Õhk on palju saastatum, kui Euroopa või Ameerika suurlinnades, aga otseselt ei lämmata. Oma naaberriikide pealinnadest on Bangkok kõige väiksema õhusaastega, nagu hiljem kogen. Küll aga lippavad tänavamüüjate vahel ringi prussakad ja mõnest august paistavad rotipreili vurrud. Kõnnin hotellist 100 m kaugusele, siis pööran tagasi. 


Võtan toast sülearvuti ja lähen basseini äärde. Hotellis on tasuta WiFi, aga administraatori käest tuleb küsida parool. Tai seadused, kõik WiFi kasutajad tuleb registreerida. Pean parooli saamiseks andma allkirja ja passinumbri.Proovin e-panka sisse logida mobiil-ID-ga. Töötab. E-lagu E-esti! Chirada ei ole basseini ääres. Ta jõuab hotelli tagasi paari tunni pärast, sest oma krediitkaardi tagasimakseks pidi ta minema võtma ühest pangast raha välja, kõndima teise panka ja seal raha uuesti arvele panema :))


Pärastlõunal helistab Chirada minu numbrituppa, kutsub mu hotelli fuajeesse ja palub passi kaasa võtta. Vantsin kuulekalt kohale, pass hambus. Kümme minutit hiljem näen läbi klasseina, kuidas hotelli ette tänavale saabub valju plärinaga enduro motikas. Rattur hüppab maha, tõmbab kiivri peast ja sammub hotelli. Teksad, tossud, hoody, suur kullast sõrmus. Vastab igale Chirada küsimusele "Yes-yes, I get you visa." ja pöördub siis minu poole: "Your passport, please!" Vaatan kõhklevalt Chirada poole, aga ta on oma passi juba jorsile andnud. Mis siis ikka, iga reisikonsultandi või välismini töötaja juuksed tõuseks selle peale ilmselt püsti pähe, aga ulatan passi motomehele. Viimane pistab passid seljakotti, istub hotelli ees motikale ja käristab minema. Nüüd siis olen Aasias ilma passita.


Esimese päeva õhtul kirjutan Swiss Lodge hotellist kodustele e-kirja: "Ühtegi probleemi ei ole. Bangkokis on väga palju inimesi. Toiduga saab olema teema. Mitte vürtside pärast, vaid et ei oska midagi süüa tellida. Korralikku praadi ei saa, kõik on mingid molluskid :)"


Keeran kardinad kinni ja teen väikese uinaku. Kell on kohaliku aja järgi pool kuus õhtul. Lennukis magasin ainult mõned tunnid, enamuse ajast tegin tööd või vaatasin tähti.

Peatükiga seotud fotod:

feed widget

0. Sissejuhatus

Tallinn, Eesti

Vaevalt kedagi üllatab, et siinkirjutaja on pool oma teadlikust elust tegelenud väitluskunsti viljelemise, arendamise ja õpetamisega. Vähem on neid, kes teavad, et viimase kümne aasta jooksul on väitlustegevus maailmas väga kiiresti kasvanud. Aafrika, Ladina-Ameerika ja Kagu-Aasia on kõige kiiremini kasvavad piirkonnad nii võistlusväitluse kui väitlushariduse osas, aga päris usin kasv on käimas isegi Euroopas. Eestis oleme väitlusliikumist ehitanud aastast 1994. See ei too meid küll kuhugi Suurbritannia ja USA kogemuse lähedale, kus on väitlusega tegeletud kauem kui 100 aastat, kuid annab ometi pikaajalise kogemuse võrreldes näiteks Skandinaavia riikide, Prantsusmaa, Portugali, Kreeka, Austria või peaaegu mistahes teise "vana demokraatiaga". Lisaks on meil kogemus, kuidas üles ehitada jätkusuutlikku väitlusorganisatsiooni postsovjeti vundamendile kaasaegses maailmas. Sellist kogemust USA treenerid pakkuda ei suuda.

Nende elementide ühismõjul juhtuski nii, et mind kutsuti kaheks ja pooleks kuuks Kagu-Aasiasse, et sealsete riikide õpetajatele, õppejõududele ja tudengitele jagada meie kogemusi väitlusest, väitluse õpetamisest ja väitlusliikumise arendamisest. Mitmed regiooni riigid on hetkel veel kommunistlikud või sotsialistlikud, aga vabaturumajandus ja demokraatia on kiiresti arenemas. Hariduses tekitab see vajadust demokraatlike oskuste - mõtlemisoskus, mõtete sõnastamise ja avaliku esinemise oskus - järgi. Meie kogemus on sealsete riikide jaoks huvitav ja rakendatav, sest ühelt poolt on meediatsensuur, punapropaganda, pioneeriliikumine, salapolitsei, plaanimajandus ning muu kommsots riigikorralduse juurde kuuluv meile hilisest minevikust liigagi tuttav, teiselt poolt oleme taasiseseisvuse ajaga Eesti Väitlusseltsi ehitanud jätkusuutlikuks sotsiaalseks ettevõtteks ning viinud väitlusõpetuse riiklikku õppekavasse.

Järgmistes peatükkides olen kirja pannud lugusid ja juhtumisi novembrist 2011 kuni veebruarini 2012 Kagu-Aasia mandriosas kogetust ja tehtust. Enamasti oli tegemist tööreisiga, kuid vahepeal jäi aega ka turistina ringi vaatamiseks. Iga loo lõpus on toodud selle juurde kuuluvad fotod ja videod. Kui fotole klõpsata, avaneb see suuremana ning enamasti on juures näha ka kaarti foto jäädvustamise asukohaga. Veebipäeviku ülemises paremas nurgas ringlevad samad fotod, mis ei ole aga peatükkide kaupa sorteeritud. Fotodest allpool asub päeviku sisukord.

Algselt olid nii kirjutised kui fotod-videod mõeldud ainult mu perekonnale ja lähematele sõpradele. Mitmed Kagu-Aasia riikide valitsused olid veel pool aastat tagasi mitte väga sõbralikud mõtte suhtes, et keegi tuleb nende noortele demokraatliku ühiskonna oskuseid õpetama. Rahvusvahelisel väitlushariduse assotsiatsioonil oli oma koolitajate piirkonda saatmisega varemgi probleeme olnud ning seetõttu palusid nad mul hoida täielikku "raadiovaikust" oma reisi osas, olenemata kajastamise keelest. Nii siis oligi, et informeerisin reisi tegelikust sisust ja eesmärgist ainult oma perekonda, mõnda lähemat kolleegi ja sõpra, Avatud Eesti Fondi, kes reisi rahastas, ja igaks juhuks ka välisministeeriumi konsulaarosakonda.

Tänaseks on pilt oluliselt muutunud. Myanmar on maailmale avanemas, Vietnamis on kiiresti kasvanud ametlik toetus väitlusharidusele ja Laose Riikliku Ülikooli juhatus on heaks kiitnud sealse väitlusklubi, mille detsembris poolsalaja asutasime. Seega võin nüüd materjale ja reisikirjasid palju rahulikuma südamega jagada.

Mõned inimeste nimed olen siiski tekstis igaks juhuks ära muutnud. Parem karta, kui kahetseda. Muu on autentne - nii nagu minu silmad-kõrvad seda tajusid. Nimede puhul olen reeglina kasutanud nende kohalikku kuju. Eestis eelistavad paljud näiteks riigi nimena kasutada Birmat, väljendades nii oma protesti riiki jätkuvalt valitseva sõjalise režiimi vastu. Kõik minu sealsed sõbrad aga kasutavad oma riigi nimena Myanmari ja seda mitte hirmust või allaheitlikkusest. Tegemist on poliitiliselt ja ühiskondlikult aktiivsete noortega, kellest mitmed on varasematel aastatel ka pidanud taluma ülekuulamisi või kinnipidamisasutusi, kuid kes isegi väljaspool oma riigipiire eraviisilistes vestlustes nimetavad oma riiki Myanmariks. Sestap kasutan minagi just seda nime selle müstilise Kagu-Aasia riigi kohta. Lisaks Myanmarile viisin läbi koolitusi Laoses, Vietnamis, Tais, Filipiinidel ja Kambodžas.

Olen kõikide sealsete riikide noorte ja õpetajatega jätkuvalt aktiivses ja peaaegu igapäevases kontaktis, nii et kui kellelgi on huvi sinna piirkonda minnes nendega kontakti saada või tahab midagi täpsustavat Kagu-Aasia kohta teada, võite mulle kirjutada. Kontaktandmete leidmiseks vaadake sotsiaalvõrgustikesse või guugeldage.

Mõnusat lugemist!