Tallinn, Eesti
Vaevalt kedagi üllatab, et siinkirjutaja on pool oma teadlikust elust tegelenud väitluskunsti viljelemise, arendamise ja õpetamisega. Vähem on neid, kes teavad, et viimase kümne aasta jooksul on väitlustegevus maailmas väga kiiresti kasvanud. Aafrika, Ladina-Ameerika ja Kagu-Aasia on kõige kiiremini kasvavad piirkonnad nii võistlusväitluse kui väitlushariduse osas, aga päris usin kasv on käimas isegi Euroopas. Eestis oleme väitlusliikumist ehitanud aastast 1994. See ei too meid küll kuhugi Suurbritannia ja USA kogemuse lähedale, kus on väitlusega tegeletud kauem kui 100 aastat, kuid annab ometi pikaajalise kogemuse võrreldes näiteks Skandinaavia riikide, Prantsusmaa, Portugali, Kreeka, Austria või peaaegu mistahes teise "vana demokraatiaga". Lisaks on meil kogemus, kuidas üles ehitada jätkusuutlikku väitlusorganisatsiooni postsovjeti vundamendile kaasaegses maailmas. Sellist kogemust USA treenerid pakkuda ei suuda.
Nende elementide ühismõjul juhtuski nii, et mind kutsuti kaheks ja pooleks kuuks Kagu-Aasiasse, et sealsete riikide õpetajatele, õppejõududele ja tudengitele jagada meie kogemusi väitlusest, väitluse õpetamisest ja väitlusliikumise arendamisest. Mitmed regiooni riigid on hetkel veel kommunistlikud või sotsialistlikud, aga vabaturumajandus ja demokraatia on kiiresti arenemas. Hariduses tekitab see vajadust demokraatlike oskuste - mõtlemisoskus, mõtete sõnastamise ja avaliku esinemise oskus - järgi. Meie kogemus on sealsete riikide jaoks huvitav ja rakendatav, sest ühelt poolt on meediatsensuur, punapropaganda, pioneeriliikumine, salapolitsei, plaanimajandus ning muu kommsots riigikorralduse juurde kuuluv meile hilisest minevikust liigagi tuttav, teiselt poolt oleme taasiseseisvuse ajaga Eesti Väitlusseltsi ehitanud jätkusuutlikuks sotsiaalseks ettevõtteks ning viinud väitlusõpetuse riiklikku õppekavasse.
Järgmistes peatükkides olen kirja pannud lugusid ja juhtumisi novembrist 2011 kuni veebruarini 2012 Kagu-Aasia mandriosas kogetust ja tehtust. Enamasti oli tegemist tööreisiga, kuid vahepeal jäi aega ka turistina ringi vaatamiseks. Iga loo lõpus on toodud selle juurde kuuluvad fotod ja videod. Kui fotole klõpsata, avaneb see suuremana ning enamasti on juures näha ka kaarti foto jäädvustamise asukohaga. Veebipäeviku ülemises paremas nurgas ringlevad samad fotod, mis ei ole aga peatükkide kaupa sorteeritud. Fotodest allpool asub päeviku sisukord.
Algselt olid nii kirjutised kui fotod-videod mõeldud ainult mu perekonnale ja lähematele sõpradele. Mitmed Kagu-Aasia riikide valitsused olid veel pool aastat tagasi mitte väga sõbralikud mõtte suhtes, et keegi tuleb nende noortele demokraatliku ühiskonna oskuseid õpetama. Rahvusvahelisel väitlushariduse assotsiatsioonil oli oma koolitajate piirkonda saatmisega varemgi probleeme olnud ning seetõttu palusid nad mul hoida täielikku "raadiovaikust" oma reisi osas, olenemata kajastamise keelest. Nii siis oligi, et informeerisin reisi tegelikust sisust ja eesmärgist ainult oma perekonda, mõnda lähemat kolleegi ja sõpra, Avatud Eesti Fondi, kes reisi rahastas, ja igaks juhuks ka välisministeeriumi konsulaarosakonda.
Tänaseks on pilt oluliselt muutunud. Myanmar on maailmale avanemas, Vietnamis on kiiresti kasvanud ametlik toetus väitlusharidusele ja Laose Riikliku Ülikooli juhatus on heaks kiitnud sealse väitlusklubi, mille detsembris poolsalaja asutasime. Seega võin nüüd materjale ja reisikirjasid palju rahulikuma südamega jagada.
Mõned inimeste nimed olen siiski tekstis igaks juhuks ära muutnud. Parem karta, kui kahetseda. Muu on autentne - nii nagu minu silmad-kõrvad seda tajusid. Nimede puhul olen reeglina kasutanud nende kohalikku kuju. Eestis eelistavad paljud näiteks riigi nimena kasutada Birmat, väljendades nii oma protesti riiki jätkuvalt valitseva sõjalise režiimi vastu. Kõik minu sealsed sõbrad aga kasutavad oma riigi nimena Myanmari ja seda mitte hirmust või allaheitlikkusest. Tegemist on poliitiliselt ja ühiskondlikult aktiivsete noortega, kellest mitmed on varasematel aastatel ka pidanud taluma ülekuulamisi või kinnipidamisasutusi, kuid kes isegi väljaspool oma riigipiire eraviisilistes vestlustes nimetavad oma riiki Myanmariks. Sestap kasutan minagi just seda nime selle müstilise Kagu-Aasia riigi kohta. Lisaks Myanmarile viisin läbi koolitusi Laoses, Vietnamis, Tais, Filipiinidel ja Kambodžas.
Olen kõikide sealsete riikide noorte ja õpetajatega jätkuvalt aktiivses ja peaaegu igapäevases kontaktis, nii et kui kellelgi on huvi sinna piirkonda minnes nendega kontakti saada või tahab midagi täpsustavat Kagu-Aasia kohta teada, võite mulle kirjutada. Kontaktandmete leidmiseks vaadake sotsiaalvõrgustikesse või guugeldage.
Mõnusat lugemist!
No comments:
Post a Comment