Väljas on kolmkümmend kraadi sooja. Ükskõik, kas parajasti on öö või päev. Kõndisin natuke Bangkoki kesklinnas ringi. Ostsin sääsetõrjevahendit. Laose, Myanmari ja Tai piirialad on üks malaaria tulipunkte maailmas. Ja loomulikult ei ole ma teinud ühtegi kaitsesüsti enne siia tulemist.
Kõik siseruumides asuvad söögikohad on õnneks konditsioneeritud õhuga. Kuigi tundub, et enamus kohalikke inimesi sööb väljas. Kõnniteedel. Sõiduteedel. Kõikvõimalikku toitu müüakse ja süüakse igal pool. Tänavad on tihedalt ääristatud riisi, suppi, salateid, puuvilju, magustoite, karrisid ja igat muud laadi sööki müütavate kaupmeestega. Jalutan toidulõhnast ja heitgaasidest paksu õhuga tänavate ääres, pühin otsa eest higipiiskasid ja vaatan, kuidas igale poole riputatakse üles jõulukaunistusi. Isegi hotelli restoranis olid teenindajad hommikul usinasti ametis paberist lumehelveste akendele kleepimisega. Huvitav, kas keegi neist päris lund ka kunagi näinud on? Astun sisse kohvikusse, et seal WiFit kasutada ja väitlusseltsi tööd teha. Esimese asjana võtab mind vastu viie meetri kõrgune tihedalt ehitud jõulukuusk. Taustaks mängib „Jingle bells“. Jõulutunnet ei tule aga kuidagi peale, psühholoogiline dihhotoomia on liiga suur.
Pärastlõunal kohtun hotellis eilsest tuttava yes-yes-I-get-you-visa-jõmmiga. Tema välimuse järgi oleks meie eilne kohtumine võinud vabalt olla viimane kord, kui ma oma passi näen, aga ei. Täna on ta lubatud ajal platsis ja ulatab mulle mu passi, millesse on tekkinud Myanmari viisa. Ühe päevaga! Ja küsib selle eest 30 dollarit. Euroopas võtab sama viisa Berliinist taotlemine aega 6 nädalat ja maksab kõik kokku 300 eurot. Käsiteldamatu :)
Ma kuulen küll, et sa mingit häält teed
Õhtul on esimene töökoosolek Asia Youth Forum 2012 korraldajatega. Algab plaanitust ligi tund hiljem, sest hilinemine ei ole ebaviisakas, vaid näitab staatust. Mida rikkam või tähtsam inimene, seda rohkem ta hiljaks jääb. Põhimõtte pärast, sest ta võib. Koosoleku korraldamisel tuleb sellega lihtsalt arvestada. Ja koosolekust ei ole väga mõtet oodata, et midagi selgeks saaks või ära otsustatakse. Kõik naeratavad ja noogutavad ja ütlevad "Yes, yes". Tegelikult ei tea kunagi, kas nad said aru või ei, sest noogutamine-naeratamine-"Yes, yes" on viisakuse, mitte arusaamise väljendus. Tähendab midagi umbes sellist, et: „Ma kuulsin küll, et sa mingit häält tegid.“ Kui koosolek läbi saab, siis minnakse väiksemate gruppidena nurga taha arutama, mida keegi tegelikult asjast arvab ja kes kelle arvates mida koosoleku mõtles, kui ta midagi ütles. Oeh! Seejuures on korraldustiimis kõhutunde järgi enamasti ägedad ja võimekad inimesed, lihtsalt ärikultuur on siin väga teistsugune.
Õhtusöök pärast koosolekut on sama kõrghoone katusel asuvas restoranis, natuke nagu Tallinna Lounge 24. Ilm on tuulevaikne ja kõrgel katusel palavuse asemel mõnusalt soe hilise õhtuni välja. Sööme krabisid, joome kokteile ja imetleme öise Bangkoki kireva valgusega ülevalatud panoraami.
Üks tänaval jalutamise video, et natuke tunnet edasi anda:
malaariavaktsiini ei ole veel (in the works). praegu on olemas profülaktiline medikamentoosne ravi, millel on väidetavalt tugevad kõrvalnähud.
ReplyDelete