Bangkok, Tai
Esimene peatükk on üsna igav, sellepärast soovitan lugeda kokkuvõtet ning minna edasi teise peatüki juurde.
Esimene peatükk on üsna igav, sellepärast soovitan lugeda kokkuvõtet ning minna edasi teise peatüki juurde.
Kokkuvõte: Bangkokis on lennujaam. Lennujaamast saab viisa. Edasi kesklinna saab taksoga. Tais on novembris hirmus palav. Tänaval võib saada kopsuvähi. Ja oma passi võib kahtlastele motomeestele ära anda. Kokkuvõtte lõpp. Edasi 2. peatüki juurde >>
Maandun Bangkokis, Suvarnabumi lennuväljal. Õhus olime veidi üle 9 tunni, eelmine kord puudutasid jalad maapinda põhjanaabrite juures Helsinkis. Lendasime pilvitu ilmaga üle Venemaa tuumajaamade, öise India ning hommikupäikeses kümblevate Myanmari lumiste mäetippude.
Piidlen lennukiaknast Bangkoki lennuvälja. Ei tundugi üle mõistuse suur. Hea küll, hakkame peale. Olen jõudnud elus esimest korda sügavale Aasiasse. Euroopa poolt servast olen maailmajagude piirist varemgi üle astunud, aga nii kaugele hommikupäikese poole ei ole varem jõudnud. Taskus on pass, kus pole ühegi Aasia riigi viisat. Kusagil lennujaama saabuvate lendude väravas ootab mind loodetavasti Chirada, Rahvusvahelise Väitlushariduse Assotsiatsiooni Kagu-Aasia regiooni juht.
Tai viisa saamine ei võta lennujaamas 10 minutitki. Ankeedi täitmine on kõige pikem osa, ülejäänu läheb jooksval lindil. 1000 bahti ja elu esimene Tai tempel on passis. Esimene paljudest. Pagas jõuab ka tervelt kohale ja vaevalt pool tundi pärast maandumist astun saabuvate lendude väravast välja.
Olen pea tund aega kokkulepitust varem kohale jõudnud. Otsin üles 5. sissepääsu, keeldun resoluutse kehakeelega neljast erinevast taksojuhist, kes oma teenuseid jooksevad pakkuma ning istun pingile Chiradat ootama. Tasuta WiFit lennujaamas küll ei ole, aga koolitusmaterjale saan sellegipoolest üle vaadata ja siit-sealt kõpitseda. Olen kaheks kuuks Kagu-Aasiasse lennutatud eesmärgiga jagada siinsetele õpetajatele, õppejõududele ja tudengitele Eesti kogemusi väitlusliikumise ülesehitamisel, väitlusvõistkondade treenimisel ja väitluse õpetamisel koolides ja ülikoolides valikainena. Eestis on selles osas ligi 20 aastat kogemust, enamik Kagu-Aasia riike on sellesisulist tegevust alles alustamas. Avatud Ühiskonna Fondi toel, just nii, nagu Eestiski 1994. aastal kogu väitlustegevuse Avatud Eesti Fondi toel alguse sai.
Aeg-ajalt jalutab mõni taksoteenust müütav mees või naine lähemale ja igaks juhuks kontrollib üle, ega ma vahepeal ringi mõelnud ei ole takso kasutamise osas. See rutiin hakkab juba õrnalt tüütavaks muutuma, kui Chirada lõpuks kohale jõuab ja mind "taksopingist" päästab.
Sealsamas lennujaamas saan omale Tai SIM-kaardi ning seejärel oleme valmis minema. Esimene samm lennujaama uksest välja lajatab mällu tagasi vahepeal ununenud asjaolu, et nii lennuk kui lennujaam on konditsioneeritud õhuga ruumid. Niiske ja kuum leitsak, mis väljas valitseb, matab esialgu hinge. 3 minuti pärast voolab higi mööda selga nirena alla. Muigega meenub, kuidas vähem kui 12 tundi tagasi varjusin Tallinna lennuväljal lumetuisu eest jopehõlma taha.
Taksojuht topib mu kohvrid esiistmele, kuna taksod (ja enamik teisi autosid Kagu-Aasias) sõidab gaasiga ning seetõttu on pagasiruumis gaasiballooni kõrval ruumi heal juhul ühele carry-on kotile. Olenemata sellest, et auto on kõvasti päevinäinud, on selles töötav konditsioneer. See päästab päeva. Vaatan akna tagant mööda libisevat Bangkoki linnamaastikku, mis ei erine ühelgi olulisel kujul mõnest teisest maailma metropolist. Tõele au andes libiseb see maastik küll ainult senikaua, kuni sõidame kiirteel. Edasi hakkab ta üsna teotempol roomama.
Swiss Lodge Hotel. Kena ja korralik. Punaste laternate piirkonna serval. Mitte, et ma seda esimesel päeval kohe teada saaks. Korraks jääb pilk peale, et üks vana lääne mees ennast noore Tai poisiga hotelli sisse registreerib, aga küllap on tegemist isa ja pojaga, mõtlen tol hetkel. Ma olen ikka kohati väga sinisilmne.
Põnevus on suur, tahaks Bangkoki näha. Ütlen Chiradale, et lähen natukeseks välja jalutama. "You'll have lung cancer before you reach central park," on tema lühike, aga informatiivne vastus. Lähen ikkagi. Õhk on palju saastatum, kui Euroopa või Ameerika suurlinnades, aga otseselt ei lämmata. Oma naaberriikide pealinnadest on Bangkok kõige väiksema õhusaastega, nagu hiljem kogen. Küll aga lippavad tänavamüüjate vahel ringi prussakad ja mõnest august paistavad rotipreili vurrud. Kõnnin hotellist 100 m kaugusele, siis pööran tagasi.
Võtan toast sülearvuti ja lähen basseini äärde. Hotellis on tasuta WiFi, aga administraatori käest tuleb küsida parool. Tai seadused, kõik WiFi kasutajad tuleb registreerida. Pean parooli saamiseks andma allkirja ja passinumbri.Proovin e-panka sisse logida mobiil-ID-ga. Töötab. E-lagu E-esti! Chirada ei ole basseini ääres. Ta jõuab hotelli tagasi paari tunni pärast, sest oma krediitkaardi tagasimakseks pidi ta minema võtma ühest pangast raha välja, kõndima teise panka ja seal raha uuesti arvele panema :))
Pärastlõunal helistab Chirada minu numbrituppa, kutsub mu hotelli fuajeesse ja palub passi kaasa võtta. Vantsin kuulekalt kohale, pass hambus. Kümme minutit hiljem näen läbi klasseina, kuidas hotelli ette tänavale saabub valju plärinaga enduro motikas. Rattur hüppab maha, tõmbab kiivri peast ja sammub hotelli. Teksad, tossud, hoody, suur kullast sõrmus. Vastab igale Chirada küsimusele "Yes-yes, I get you visa." ja pöördub siis minu poole: "Your passport, please!" Vaatan kõhklevalt Chirada poole, aga ta on oma passi juba jorsile andnud. Mis siis ikka, iga reisikonsultandi või välismini töötaja juuksed tõuseks selle peale ilmselt püsti pähe, aga ulatan passi motomehele. Viimane pistab passid seljakotti, istub hotelli ees motikale ja käristab minema. Nüüd siis olen Aasias ilma passita.
Esimese päeva õhtul kirjutan Swiss Lodge hotellist kodustele e-kirja: "Ühtegi probleemi ei ole. Bangkokis on väga palju inimesi. Toiduga saab olema teema. Mitte vürtside pärast, vaid et ei oska midagi süüa tellida. Korralikku praadi ei saa, kõik on mingid molluskid :)"
Keeran kardinad kinni ja teen väikese uinaku. Kell on kohaliku aja järgi pool kuus õhtul. Lennukis magasin ainult mõned tunnid, enamuse ajast tegin tööd või vaatasin tähti.
Aeg-ajalt jalutab mõni taksoteenust müütav mees või naine lähemale ja igaks juhuks kontrollib üle, ega ma vahepeal ringi mõelnud ei ole takso kasutamise osas. See rutiin hakkab juba õrnalt tüütavaks muutuma, kui Chirada lõpuks kohale jõuab ja mind "taksopingist" päästab.
Sealsamas lennujaamas saan omale Tai SIM-kaardi ning seejärel oleme valmis minema. Esimene samm lennujaama uksest välja lajatab mällu tagasi vahepeal ununenud asjaolu, et nii lennuk kui lennujaam on konditsioneeritud õhuga ruumid. Niiske ja kuum leitsak, mis väljas valitseb, matab esialgu hinge. 3 minuti pärast voolab higi mööda selga nirena alla. Muigega meenub, kuidas vähem kui 12 tundi tagasi varjusin Tallinna lennuväljal lumetuisu eest jopehõlma taha.
Taksojuht topib mu kohvrid esiistmele, kuna taksod (ja enamik teisi autosid Kagu-Aasias) sõidab gaasiga ning seetõttu on pagasiruumis gaasiballooni kõrval ruumi heal juhul ühele carry-on kotile. Olenemata sellest, et auto on kõvasti päevinäinud, on selles töötav konditsioneer. See päästab päeva. Vaatan akna tagant mööda libisevat Bangkoki linnamaastikku, mis ei erine ühelgi olulisel kujul mõnest teisest maailma metropolist. Tõele au andes libiseb see maastik küll ainult senikaua, kuni sõidame kiirteel. Edasi hakkab ta üsna teotempol roomama.
Swiss Lodge Hotel. Kena ja korralik. Punaste laternate piirkonna serval. Mitte, et ma seda esimesel päeval kohe teada saaks. Korraks jääb pilk peale, et üks vana lääne mees ennast noore Tai poisiga hotelli sisse registreerib, aga küllap on tegemist isa ja pojaga, mõtlen tol hetkel. Ma olen ikka kohati väga sinisilmne.
Põnevus on suur, tahaks Bangkoki näha. Ütlen Chiradale, et lähen natukeseks välja jalutama. "You'll have lung cancer before you reach central park," on tema lühike, aga informatiivne vastus. Lähen ikkagi. Õhk on palju saastatum, kui Euroopa või Ameerika suurlinnades, aga otseselt ei lämmata. Oma naaberriikide pealinnadest on Bangkok kõige väiksema õhusaastega, nagu hiljem kogen. Küll aga lippavad tänavamüüjate vahel ringi prussakad ja mõnest august paistavad rotipreili vurrud. Kõnnin hotellist 100 m kaugusele, siis pööran tagasi.
Võtan toast sülearvuti ja lähen basseini äärde. Hotellis on tasuta WiFi, aga administraatori käest tuleb küsida parool. Tai seadused, kõik WiFi kasutajad tuleb registreerida. Pean parooli saamiseks andma allkirja ja passinumbri.Proovin e-panka sisse logida mobiil-ID-ga. Töötab. E-lagu E-esti! Chirada ei ole basseini ääres. Ta jõuab hotelli tagasi paari tunni pärast, sest oma krediitkaardi tagasimakseks pidi ta minema võtma ühest pangast raha välja, kõndima teise panka ja seal raha uuesti arvele panema :))
Pärastlõunal helistab Chirada minu numbrituppa, kutsub mu hotelli fuajeesse ja palub passi kaasa võtta. Vantsin kuulekalt kohale, pass hambus. Kümme minutit hiljem näen läbi klasseina, kuidas hotelli ette tänavale saabub valju plärinaga enduro motikas. Rattur hüppab maha, tõmbab kiivri peast ja sammub hotelli. Teksad, tossud, hoody, suur kullast sõrmus. Vastab igale Chirada küsimusele "Yes-yes, I get you visa." ja pöördub siis minu poole: "Your passport, please!" Vaatan kõhklevalt Chirada poole, aga ta on oma passi juba jorsile andnud. Mis siis ikka, iga reisikonsultandi või välismini töötaja juuksed tõuseks selle peale ilmselt püsti pähe, aga ulatan passi motomehele. Viimane pistab passid seljakotti, istub hotelli ees motikale ja käristab minema. Nüüd siis olen Aasias ilma passita.
Esimese päeva õhtul kirjutan Swiss Lodge hotellist kodustele e-kirja: "Ühtegi probleemi ei ole. Bangkokis on väga palju inimesi. Toiduga saab olema teema. Mitte vürtside pärast, vaid et ei oska midagi süüa tellida. Korralikku praadi ei saa, kõik on mingid molluskid :)"
Keeran kardinad kinni ja teen väikese uinaku. Kell on kohaliku aja järgi pool kuus õhtul. Lennukis magasin ainult mõned tunnid, enamuse ajast tegin tööd või vaatasin tähti.
Peatükiga seotud fotod:
No comments:
Post a Comment