Bangkok, Tai
Mõeldud, tehtud. Täna ennelõunal läksin välja eesmärgiga käia mõnes kohalikus budistlikus templis. Tai organisatsiooni juht Chirada tuli mulle teejuhiks. Templeid on siin tihedalt, igas teises või kolmandas kvartalis. Chiradal oli aga mõttes mingi uhkem koht.
Bangkoki peatänavate kohal kõrguvad apokalüptilised betoonist raudteeliinid. "Skytrain," ütlevad kohalikud. Üldse räägivad kohalikud palju inglise keeles. Kõik sildid ja audioteated on dubleeritud inglise keelde. Igaüks, kellega siiani olen kohtunud, on minust vähemalt aru saanud, ka kõige vanemad mutikesed söögikohtades.
Skytrain viib meid Bangkoki läbiva Chao Phraya jõeni. Jõe ääres saan näha taanduva üleujutuse jälgi. Kõik kohad on täis liivakottidest laotud seinu, millest tuleb üle ronida, ning plankusid, mida mööda saab veel kuivamata porilompe ületada. Mitmel pool tuleb teha väike hüpe, et ühelt purdelt teisele jõuda. Vanemad inimesed või kõrgemate kontsadega neiud (mis Tais tähendab peaaegu kõiki kohalikke neiusid) ronivad mööda redeleid ja trepikäsipuid, et üle vee pääseda, mis nii mõneski kohas tänavatel jätkuvalt lainetab. Vahetult jõe kaldal on slumm, millest tuleb praamipeatuseni jõudmiseks mööda purret läbi kõndida. Kahele poole jäävad inimeste töö- ja eluruumid, milles loksub põlvesügavune räpane vesi.
Edasi seilame praamiga mööda jõge. Chirada osutab ühele ja teisele kaldale jäävatele templitele, mälestusmärkidele ja hoonetele ning jagab ohtralt seletusi. Praam teeb iga 6-7 minuti järel peatuse kord ühel pool jõge, kord teisel pool. Kohalike jaoks tundub olevat tegemist hariliku ühistranspordiga, mida kontoris, koolis või poes käimiseks kasutatakse.
Nii, nagu Tallinnal on Pikk ja Lühike jalg, nii on Bangkokil Seisva Buddha ja Pikutava Buddha templid. Veedan päeva põhiosa neist viimases. Pikutav Buddha on hiiglasuur ja kullatud ning tema ümber kihab pidevalt tüütult palju inimesi, sagedasti on lisaks inglise keelele kuulda ka vene keelt. Tempel, milles ta lesib, on seestpoolt kaetud maast laeni seinamaalidega, mis jutustavad Buddha elu- ja virgumislugu. Lisaks peatemplile kuulub kompleksi veel hulk teisi hooneid ja õuesid. Tänu sellele hajub turistide mass ära ning mul õnnestub leida ka täiesti inimtühje ja rahulikke ruume ning väljakuid. Templis ringi hulkudes möödub mitu tundi. Vaatan tõtt Buddha kujudega, keda istub siin sadade kaupa, ja mõtlesin, et kui Bangkokis elaksin, käiksin kohvikute asemel ilmselt just sellistes templites mõne varjulise allika juures puu all raamatut lugemas. Õhus hõljub pidevalt viirukite kirbemagus lõhn ja kostub vaikne Tai harfi või flöödimuusika. Väga rahustav, eriti arvestades inimeste, autode, kaubanduse ja lõhnade virr-varri, mis templimüüre kõikjal väljaspool ümbritseb.
Hilise lõuna sööme taaskord ühes väikeses söögikohas, mida võõras inimene tänaval kõndides kunagi poleks osanud sadade teiste hulgast eristada. Chirada ei ole Bangkokist pärit, aga on siin ülikoolis käinud ja oskab seega üles leida autentsed, hea koka poolt valmistatud kohalikku toitu pakkuvad söögikohad, kus samas on ka hügieen mingil tasemel olemas. Roheline karri paneb küll oma vürtsikusega higistama, aga on ülimaitsev. Mida ma küll pärast Eestis peale hakkan! Justnagu mu mõtteid lugedes, küsib Chirada, et milline Eesti rahvusköök on. „Kartul, siis veel natuke kartulit ja lõpuks peale üks kartul,“ vastan natuke nukralt.
Käime läbi postkontorist ning sõidame seejärel taksoga tagasi hotelli. Kogu linnas käib usin kaunistustöö. Need, kes parajasti ei kleebi akendele sätendavaid plastik-lumehelbeid, riputavad üles kollaseid lippe. Kollane lipp on Tai kuninga lipp ja 5. detsembril on tal 85. sünnipäev. Olen sel ajal Laoses, muidu saaks suurt pidu näha.
Homme tuleb märksa töisem päev, ringi uitamiseks ilmselt aega väga ei jää.
Peatükiga seotud fotod:
Chao Phraya jõetakso
jõetaksoga mööda jõge
töötegemine postkontoris Tai moodi
üleujutus ja vanalinn
No comments:
Post a Comment