20. Kaks templit

Chiang Mai, Tai

Istun punutud toolis ja vaatan kuud. Hotell Holiday Garden on ehitatud kolmekorruselise punasest kivist poolkaarena ümber aia, mille palmide vahel siristavad ritsikad ja tiikides laulavad konnad öist serenaadi. Täiskuu valab oma jaheda valguse Põhja-Tai palavasse öösse, Chiang Maid ümbritsevate mägede tippudele, kust see voogab mööda mäekülgi alla linna ning veikleb hotelliaia basseini veepinnal. Linnakära siia ei kosta, on vaikne ja rahulik jaanuariöö.

Haridustempel

Chiang Mai on ülikoolilinn, 40 000 tudengiga haridustemplit ümbritsev linnak võtab enda alla veerandi kogu linna pindalast. Linna vanim osa on ühtlasi selle ruudukujuliseks südameks. Omal ajal oli vanalinn ümbritsetud linnamüüriga, millest tänaseks on säilinud nurgad ja väravad. Linnamüüri ees jookseb vallikraav, milles purskkaevud pritsivad rohekat vett erikujulistesse sillerdavatesse kujunditesse. Teel lennujaamast hotelli tegime punase autoga poolringi ümber vanalinna mööda vallikraaviäärseid söögikohtadest, tänavakaupmeestest ja muust ööelust kihavaid tänavaid. Punane auto on Chiang Mai versioon taksost – punast värvi pirukaauto, mille furgoon on kohandatud reisjateveoks. Autosse mahub kümmekond inimest ja soovitud sihtkohad läbitakse järgemööda, reisjate pealetulemise või siis taksojuhi poolt määratud optimaalsuse järjekorras. Kõik hinnad on kokkuleppel, taksomeetreid siin linnas ei kohta.

Sirutan ennast värskeõhulõhnaliste puhaste linade vahele, panen konditsiooneeri kinni ja teen akna lahti, et ööhääled tuppa tuleks. Ja sääsed, kelle takistamiseks aknal puudub putukavõrk. Loodan magama jääda enne, kui esimene neist mind avastab ja sõbrad pidusöögile kutsub.

Ärkan mingi jõleda lörina peale. Klaasid kilisevad. Unesegane aju ei jaga ära, mis toimub. Kui hävituslennuk järgmise tiiruga madalalt üle linna lendab, hakkan kahtlustama, et lennuväli ei ole vist kaugel. Kell on 5:15 hommikul, päike on just tõusmas ja toas on palav. Sikutan akna ja kardinad kinni ning lülitan konditsioneeri sisse. Järgmise äratuse saan kell 5:30, kui väljub päeva esimene tsiviillend Bangkoki. Pärast teise lennu väljumist pool tundi hiljem on juba üsna selge, et südaöise paradiisina mõjunud hotellike asub üsna täpselt kohaliku lennujaama maandumis- ja õhkutõusutrajektoori all, mitte liiga kaugel lennujaamast. Õnneks olen hea une ja kiire uinumisega ning iga päev on ainult 10 lendu, 5 hommikul ja 5 õhtul. Muidu läheks siin keeruliseks.

Koolitus algab pärastlõunal Chiang Mai Ülikoolis, inglise keele teaduskonna majas. On 9. jaanuar, 2555. aasta. Auditooriumisse on kogunenud kümmekond õppejõudu, paari võrra rohkem tudengeid ning mõned koerad. Viimased lesisklevad ümbritsevat täielikult ignoreerides põrandal päikeselaikudes ja magavad õndsat und. „Is this normal?“ küsin õppejõudude poole vaadates ja viipan käega neljajalgsete sõprade suunas. Saan vastuseks mõne rahustava naeratuse: „Absolutely. Don't worry, they're safe.“ Nii ongi. Kui mitmeid tunde hiljem, pärast mõnusas õhkkonnas kulgenud koolituspärastlõunat ruumist väljume, jäävad koerad endisesse paika magama. Chiang Mai ongi koeralinn, inimese parimaid sõpru kohtab igal sammul. Kasse, mõistagi, pole kusagil näha. Ülikooliski, mis muidu on igati kaasaegse väljanägemise ja tehnilise varustatusega, jalutavad neljajalgsed vabakuulajad loengutest rahulikult sisse ja välja ilma, et keegi ennast sellest häirida laseks. Mis seals ikka, "maassa maan tavalla", nagu ütlevad põhjanaabrid.

Käime sööme ülikooli kohvikus õhtusöögi. Seejärel pakub üks koolitusel osalevatest õppejõududest, et viib meid autoga hotelli ära. Selline keskeale lähenev veidi ümarik prillidega naisterahvas. Täname viisakalt ja kõnnime tema järel parklasse. Mööda Totoyta Avensistest, mersu ja bemari sedaanidest. Oleme juba peaaegu parkla nurgani jõudnud, kui üks auto meile tulesid vilgutab. Ei ole nii! Laiad valuveljed, kõikvõimalikud spoilerid ees, taga, all, tumedad klaasid, põhjaalused neoontuled ja igast küljest lausa tilkuv kroom matavad väikese musta Honda Civic Type-R'i enda alla. Sees jätkub sama lugu - sportrool, korvistmed, võimas subakas ja lendava taldriku juhtpaneeli välimusega stereo. Juht isegi moondub pärast seda, kui on natuke pagasiruumi juures askeldanud. Normaalne kontoriking asendub lakknahast stilettoga, komplekti kuuluvad veel nahktagi ja päikeseprillid. Muss põhja, aknad alla ja väike maanteekurat annab hagu. Kas keegi seletaks mulle ära, mis värk tailastel oma autodega on!?! Isegi iga viimane kui turismibuss on neil otsast otsani blingi täis - suured klaasseinad, custom paint, LED-valgus mootoriruumis, värvimuusika ja peegellaed sees. Käsiteldamatu pimp-my-ride paradiis on kogu Taimaa!

Usutempel

Järgmisel hommikul sean sammud Wat Umongi templi suunas. Mul on terve vaba ennelõuna, kuna koolitusgrupiga jätkan alles kella poole kolme ajal. Eelmisel õhtul uurisin kohalikelt, kas Chiang Mais on mõni tempel, mis ei ole turistikas. Üsna üksmeelne vastus oli Wat Umong, linna servas mäejalamil asuv aktiivselt tegutsev klooster ja pühakoda.

Võiks ju minna ka punase autoga, aga jalutada tundub kuidagi õigem. Hotellist pühakojani on ligi viis kilomeetrit, paras teekond hommikuseks palverännakuks. Sisestan teekonna telefoni GPS kaardile ja hakkan astuma. Chiang Mai on sarnane paljudele USA linnadele selles mõttes, et jalutamine ei ole kohalike hulgas väga teema. Kes vähegi kaela kannab, sõidab rolleri või motikaga. Paljude tänavate ääres pole isegi korralikku kõnniteed. Kui ma paar päeva hiljem selle kohta Chiradalt ja Tanyalt küsin, saan vastuseks, et füüsiline tegevus üldiselt ei ole eriti au sees. Rahva- ja tervisesport on Tais üsna vähelevinud, pigem näitab staatust see, mida vähem sa ennast liigutama pead. Autoga trepist ja treppi, uksi avavad uksehoidjad, pakke kannavad pakikandjad.

Tais ei ole kahvanägu mingi imeloom, aga uurivaid pilke saan mööduvatest sõidukitest sellegipoolest. Mitte nahavärvi, vaid valitud liikumisviisi tõttu. Teel Wat Umongi kohtan kokku umbes kümmet kaasjalakäijat. Samas on mõnus jälgida, kuidas Chiang Mai minu ümber tasapisi muutub. Kuna tegemist on ülikoolilinnaga, siis cityt ja kõrghoonestust siin ei olegi. Kesklinnas näeb Chiang Mai välja nagu Viimsi. Poolel teel kloostrisse sarnaneb ümbrus juba rohkem Kohilaga. Siis ühel hetkel jõuan väravani, aga see pole veel pühakoja värav. Üks mees on lihtsalt asula vahel otsustanud, et võiks oma krunti tänava võrra laiendada, nii et see, mis GPS kaardil on tänav, tegelikult enam ei ole tänav. Pean natuke maad tagasi jalutama, et siis ringiga ümber kvartali sihtkohta jõuda.

Esimesena kohtan ämblikku. Ta on oma kahe peopesa suuruse täiuslikult sümmeetrilise võrgu kudunud kõnnitee äärde puude vahele. Hommikupäike paneb võrguniidid pilkupüüdvalt kiiskama. Ise istub ta toretsevalt oma loomingu keskel ja ootab kõhutäit. Astun teerajalt kõrvale, et teda lähedalt uurida, ning siis märkan, et puud, mille vahel võrk on, ei olegi tavalised puud, vaid hoopis kõnelevad puud, nagu kohalikud neid nimetavad. Puude külge on kinnitatud erinevas mõõdus ja materjalist silte. Paljud neist on Tai keeles, mõned ka sanskriti märkidega, aga terve hulk on selliseid, kus lisaks on kirjutatud ka tõlge inglise keelde.

Cut yourself some slack.

Remember,

One hundred years from now,

All new people.

Muigan aratundmisrõõmust.

Whose would look upon the world
Just as one would see a bubble, 
And as one would view a mirage - 
Him the King of Death finds not.

Hingan sügavalt välja. Templi territoorium on vaikne, päikeseline ja inimtühi. Jalutan ringi kloostrihoonete ning munkade elamute vahel. Loen puudele kinnitatud õpetusi ja tõdemusi.

Märkan eemal rivis istumas peadeta kivist Buddha-kujusid. Lähemale minnes näen nende ümber, taga ja vahel veel sadu väiksemaid kujukesi. Mõnel on puudu käsi, mõnel pea, mõnel tükk keha. Osa on puidust, teised kivist või savist, mõned ka plastist. Paari suurema kuju õlgadele on tõstetud  teisest kujust pärinev pea. Mungad on siia-sinna sidunud oranže salle ja riidetükke. Kujud istuvad, seisavad, mediteerivad. Selline on tuhande katkise Buddha aed, viimane puhkepaik kannatada saanud Buddha-kujudele.

Wat Umongi pagood seisab muust pühakojast kõrgemale tõstetud platool, tema all asuvad meditatsioonikoopad. Jalutan koopad vaikselt läbi, otsin mõnusat kohta. Peaaegu kõikjal olen üksinda, vaid ühe koopa kaugemas nurgas paistab vana-vana mees Buddha-kuju ees matil istumas. Koopaid täidab viiruki meeldiv hõng. Panen mõned viirukiküünlad lisaks.

Tund aega hiljem väljun taas eredasse päikesevalgusesse ning lähen platoole pagoodi vaatama. Teel kohtan Hollandi naisterahvast, kes tuleb niisama juttu rääkima. Päeva edenedes hakkab siin-seal veel inimesi näha olema. Mungad, kes varem justkui nähtamatuna oma toimetusi tegid, on nüüd väikeste salkadena ringi liikumas ning nende jutukõmin ja naeruturtsatused kostavad puude vahelt.

Teen ringi ümber suure pagoodi ja asutan minekule. Pühamukompleksi tualettruumide juures askeldavad neiu ja noormees. Lähemale jõudes näen, et nad tegelevad koristamise ja puhastamisega. Hakkame juttu rääkima. Neiu ütleb, et nad käivad oma kaaslasega siin mitu korda nädalas ja aitavad teha erinevaid koristus- ja heakorratöid. See on nende viis Buddhat teenida.  Muidu on nad ülikoolis tudengid. Räägime natuke aega õpetusest ja eluviisidest. Mõlema silmad säravad. Hiljem märkan teisigi, kes lehti riisuvad, tiike puhastavad või kõnniteesid pühivad, kuid kummikinnastes tualettruumi puhastav noorpaar jääb erilisena meelde. Aasias siiski on tiba rohkem inimesi, kes elavad budistliku õpetuse järgi, mitte lihtsalt ei kummarda harjumusest Buddha-kujude poole.

Järgmisel hommikul olen Wat Umongis tagasi. Ilm on vihmane. Käin läbi templi raamatupoest ja ostan kaks inglisekeelset raamatut, ühe endale, teise Chiradale. Ta on üks nendest väga paljudest, kes on lapsest saadik budistlikke pühasid tähistanud, kombetalitusi kaasa teinud, templites munkadelt pühitsusi saamas käinud, kuid pole kordagi selle aja jooksul budismist kui õpetusest mõelnud. See on olnud tema jaoks religioon, kultuur, sügavama tähenduseta traditsioon. Kuu aega temaga koos ringi reisides on aga selgeks saanud, et iseendaga toimetulemiseks oleks talle oma kultuuris olevat õpetust hädasti vaja. Mitu nädalat hiljem, kui ta on raamatu läbi lugenud, on ta väga positiivselt üllatunud ja väga väga tänulik raamatu eest. Tema enda väljendust kasutades on ta terve elu istunud Buddha Dhamma otsas, aga pole sellest varem kordagi aru saanud. Kohati on see muidugi ka Tai kuningriigi teadlik suund ära nuditud "ametliku" budismi loomisega, mis sellist efekti tekitab.

Istun väikese katusega laua ääres ja loen oma raamatut "Sons of the Buddha", mis jutustab templi taastaja ja suure Tai õpetaja Achan Buddhadasa eluloost. Vihmapiisad sabistavad pambusesalus, mis lauda kolmest küljest ümbritseb, ja annavad õhule värskuse lõhna. Katuseräästast langevad ükshaaval veepiisad. Veidi eemal seisab iidvana puu, mille ümbert kinni võtmiseks läheks vaja vähemalt nelja inimest. Kuna on talv, sikutavad väikesed tuulepuhangud aeg-ajalt lahti mõne kolletanud lehe, mis siis võra kõrgustest alla liugleb. Suure puu all on kiviplaatidest väljak, mille kaugemas nurgas seisab pisike altar. Valge kana kõnnib eneseteadlikult üle platsi. Tuleb munk ja korrastab veidi altarit. Helistab kella, mis altari katuse nurga küljes ripub. Süütab mõned viirukid, loeb väikese palve ja lahkub oma mungaasju ajama. Sipelgad ajavad oma sipelgaasju. Jooksevad mööda katuseposti sirges joones üles-alla, igaühel mingi nodi lõugade vahel. Maailmas on 30 000 erinevat sipelgaliiki. Tuleb helekollane koer, üks kõrv lontis. Seisab laua juurde, uurib mind, nuhutab. Liputab saba ja läheb koeraasju ajama. Kusagilt eemalt kostub munkade palvelaul. Pambuste vahelt paistab järveke, kaldatüved kaardunud helkleva veepinna kohale. Kala pistab nina välja, jätab endast veele kasvavad rõngad. Kuked kirevad ja sabistavad kuivanud lehtede hunnikus. Loen mitu tundi. Vahepeal tuleb üks munk ja räägime natuke juttu. Lihtsaid asju, tema inglise keel ei võimalda palju rohkemat. Naeratame ja soovime ilusat päeva. Kui tõusen, on vihm järgi jäänud ja päikesekiired piidlevad pilveaukudest maa peale. Tänavad on piisavalt ära kuivanud ja Chirada julgeb oma siledate kummidega moto välja ajada. Kui ta kohale jõuab, hakkan talle tema oma kodulinnas asuvat templit tutvustama.

Wat Umong ja tema mungad jäävad mu hommikute kaaslasteks pea kogu Chiang Mais veedetud ajaks.

Tagasi haridustemplis

Keeruline on Tai tudengitega. Kõik, kes koolitusel osalevad, ütlevad, et väitlus on lahe, aga keegi ei viitsi sellega iseseisvalt tegelema hakata. Taimaal, nagu ka näiteks Hiinas, Lõuna-Koreas ja Jaapanis, peavad tudengid väga palju õppima. Ajaliselt väga palju rohkem, kui Euroopas või Ameerikas. Erinevalt teistest Aasia riikidest aga on Tais selle tulemuseks, et kohustuslikust õppimisest vabal ajal ei viitsi või jaksa enam keegi midagi mõtlemist vajavat ette võtta. Selle asemel on kõige populaarsemateks huvitegevusteks ergutuskoorid ja karaoke laulmine. Kui ma ütlen ergutuskoor, siis ma ei mõtle nelja juhuslikku tüdrukut klubimuusika saatel väljakul keksimas. Tai ülikoolides on see täiesti omaette sport, mis ühendab endas tänavatantsu, koreograafia, DJ-töö, kostüümidisaini ja palju muud. Erineva suuruse ja professionaalsusega ergutuskoore võib näha harjutamas loengute vaheaegadel ja õhtutundidel, ergutuskooride võistlused koguvad tavaliselt suurel hulgasl pealtvaatajaid. Ergutuskoorilaulmise eest saab koguda ka ainepunkte.

Õppejõud on see-eest väga positiivselt meelestatud ka võimaluse suhtes väitlustegevus ülikoolis juurutada. Arutame koolituse pauside ajal pikalt selle üle, kuidas võiks inglise keele osakonnast alustades väitlustegevust kasvatada kogu Chiang Mai ülikoolis. Õppejõud osalevad aktiivselt kogu koolituse jooksul, teevad märkmeid, küsivad küsimusi. Ainus kummaline moment on see, et keegi neist ei jõua kunagi õigeks ajaks kohale. Hea küll, nad peavad säilitama oma akadeemilist väärikust ja jõudma seega suurema hilinemisega kui tudengid. Aga kolmveerand tundi hiljem! Jälle üks nendest kohtadest, kus asjad käivad Aasia aja järgi. Põhjaeurooplasena tuleb paar korda sügavalt sisse-välja hingata ja minna loengu algusajal jääkohvi ostma, nagunii kedagi veel audikas ei ole. Ei, ilma suhkruta palun. Jah, just, ilma suhkruta. Ei, aitäh, ei soovi suhkrut kaasa ka. Ei, tänan, ilma siirupita, palun.

Peatükiga seotud fotod:

feed widget