Manila, Filipiinid
Maailma Väitlusfoorum algab homme
Ateneo de Manila ülikoolis. Tänase päeva võtsime endale Manila
avastamiseks. Tegin eelmisel õhtul natuke tööd Wikipedia, Lonely
Planeti ja Tripadvisoriga, toksisin huvitavamad kohad GPSi kaardile
ja istun nüüd hommikusöögilauas, pakkudes sõpradele välja
võimalikke marsruute. Seejärel asume teele, esimeseks sihtkohaks
Manila Bay. Avastusretkele tulevad Susma, Bibhu, Ish ja Mite. Chirada
ja Tanya otsustavad šoppamise kasuks, Manos magab eelmist õhtut
välja, Chris on juba teel lennujaama.
Metro Manila
Paar tundi hiljem istume õdusas restos
ja libistame San Migueli. Söögikoht asub keset Intramurost –
Manila 15. sajandist päris vanalinna, mille ehitasid tänasele
kujule Hispaania koloniaalvõimud. Nagu nimi ütleb, ümbritseb
vanalinna lahmakas kaitsemüür.
Oleme ära käinud Manila keskpunktis
asuva kella juures, kust kõik kilomeetripostid algavad, jalutanud
Rizali pargis, teinud pilti Kalevipoega meenutava muistse Filipino
sõdalaskuninga Lapu-Lapu hiiglasliku kuju juures ning jalutanud
mööda Manila Bay rannapromenaadi. Järgmiseks sihtkohaks on meist
mõnesaja meetri kaugusel asuv Cathedral de Manila.
Manila ei ole tegelikult üks linn vaid
kaheksast kokkukasvanud linnast moodustunud Metro Manila, mille
piires tuleb alati täpsustada ka alam-linna nimi: Quezon City,
Manila City, Pasig City jne. Intramuros on üks pisike osa Manila
City keskel, mille krooniks on Cathedral de Manila - Filipiinide
katoliku kiriku peakatedraal. Valdav osa Manila elanikest on
Hispaania ajaloolise pärandi tulemusel katoliiklased ning see annab
katoliku kirikule väga suure mõjuvõimu. Viimane ei ole arg seda
võimu kasutama poliitikas ja ühiskonnakorralduses ning nii on
paljud karjuvad probleemid tabuteemadeks, millest ei räägita,
millega ei tegeleta ja mida ametlikult pole seega olemas. Näiteks
lokkav prostitutsioon. Budiste on linnas paar protsenti, see-eest on
aga kasvav osa islamiusulistel ning sellega on kaasnenud ka
konfliktid ja islamiäärmusluse tekkimine. Jõuame ringiga
pumppüsside ja metalliotsijateni. Peaaegu iga nädal toimub kusagil
Filipiinidel võimas pommiplahvatus või tänavatulistamine,
vastutuse võtab enamasti üks paarist-kolmest radikaalsest
islamiorganisatsioonist.
Teine, palju leebem protestivorm
katoliku kiriku haarde vastu on paar aastat tagasi noorte
intellektuaalide loodud Filipino Freethinkers liikumine, kelle
sümpaatse juhiga õnnestub mul ka tutvuda. Tänaseks ühendab FF
mitmeid tuhandeid noori, kes käivad koos ning tegelevad sisuliselt
väitlemisega, aga ainult religiooni puudutavatel teemadel. Nad
küsivad kriitilisi küsimusi religiooni, alustekstide ja tõlgenduste
kohta, väideldes näiteks selle üle, kas kusagil piiblis on midagi
keelavat öeldud homoseksuaalsete suhete kohta või kas koraan lubab
ikka teiseusulise tapja taevasse või on tegemist ekstremistliku
väärtõlgendusega. Lisaks väitlusele peavad nad blogisid, avalikke
loenguid, käivad esinemas raadiosaadetes, ülikoolides, üritustel.
Nende ridades on ateiste, budiste, katoliiklasi ja islamiste.
Tegevuse eesmärgiks on panna inimesi rohkem mõtlema religioonide
tegeliku sisu ja usu tähenduse üle ning kaugemas perspektiivis
lahutada riigi ja kiriku huvid teineteisest.
Proovime oma toidukohas hakata õlle
kõrvale sööke tellima. Mite on esimene ja soovib pitsade suurusi
täpsustada. Seepeale osutab teenindaja oma kõrvadele ja oma suule,
naeratab ning raputab eitavalt pead. Aaaa, selge, selge. Oleme
juhuslikult sattunud sotsiaalsesse ettevõttesse, millest olin varem
lugenud. Peaaegu kogu teenindav personal šveitserist
köögitöötajatena on siin kõne-, kuulmis- või nägemispuudega
inimesed. Teenindus on väga meeldiv, meie küsimustele tuleb vastama
nägemispuudega naisterahvas, kes räägib head inglise keelt. Toidud
on maitsvad ja hinnad mõistlikud.
Pärast lõunasööki jalutame mõnisada
meetrit mööda Intramurose kitsaid tänavaid, kus uhked hobukaarikud
peavad pidevat olelusvõitlust oma motoriseeritud vendadega, ning
jõuame keskväljakule. Ühe terve väljaku külje võtab enda alla
Cathedral de Manila. Uhke ornamentikaga kaetud hiiglastemõõtu puust
uksed on avatud, sestap astume kirikusse. Meid võtab vastu massiivse
kivihoone jahedus ning kõrgelt läbi vitraažide sisse immitseva
värvilise valguse loodud poolhämarus. Altari lähedusse on
kogunenud väike hulk koguduselisi palvele. Jalutame läbi riigi- ja
kirikutegelaste mälestusplaatide ning hauamonumentidega täidetud
külglöövide ning leiame omale seejärel kohad kiriku keskel
asuvatel puupinkidel. Jutustan Ishile üht-teist Piibli saamisloost,
surnumere gnostilistest raamatutest ja ristiusu kirikukogude eelsest,
toimetamata sisust ja mõttest. Ish vastab lühiversiooniga Myanmari
budismi 11. sajandil alguse saanud kujunemisloost ning sealsete
inimeste tänastest Theravada budismi igapäevastest praktikatest.
Otsime oma rahvaid kujundanud religioonide sarnasusi ja eripärasid
aja kaugetes hämarustes ning tänastes vaimulikes tõekspidamistes.
Kui reisimisel üldse mingi mõte on, siis avaldub see just sellistes
hetkedes.
Rünnak
Intramuroselt otsustame väljuda värava
kaudu, mis avaneb hiinalinna sillale. Vale liigutus. Oleme jõudnud
peaaegu üle silla, kui meile jookseb vastu esimene määrdunud
räbalates tänavajõmpsikas ja hakkab raha lunima. Kuigi peenraha
lapsele ju anda olekski, on ilmselt suurlinnarändurite
universaalseim tarkus, et sellisel hetkel ei tohi rahakotti taskust
välja võtta. Sellest hoolimata on paari-kolme sammu pärast meie
ümber tiirutamas kolm ning veel hetk edasi juba kümmekond
tänavalast, kes ilmselt kusagil silla all elavad. Hoiame grupina
kokku ja liigume edasi, lootuses teise silla otsa juurest takso
leida. Järsku kuulen selja tagant ehmunud hüüdeid ja karjumist. Ei Shwe Sin on tänaval põlvili, üks tänavapoistest on haaranud kinni
tema kaelakeest ja üritab seda ära kiskuda. Rahman kluti
ühe käega eemale, teisega aitan Ishi püsti. Kutt jookseb vingudes
eemale. Bibhu ja Susma varjavad oma käekotte, surudes neid kahe
käega rinnale. Mite, kellel on seljakotis kümnete tuhandete eurode
väärtuses fototehnikat, on seljakoti keeranud kõhukotiks. Rünnakut
pealt näinud paar kohalikku inimest tulevad meile appi ja üritavad
kerjuslapsi laiali ajada, aga alles pärast politsei sekkumist
jookseb meid ümbritsev kamp laiali ning saame taksodesse lipsata.
Taksojuhid lukustavad kohe meie sisenedes seestpoolt uksed ning nüüd
saan aru, miks nad seda teevad. Manilas, nagu enamikes Kagu-Aasia
suurlinnades, on lukshotellid ja kiiskavast klaasist korporatiivsed
kõrghooned sõna-sõnalt kõrvuti kuutidega, mille roostetanud
plekist katused varjavad enda alla kõrvetavat vaesust ja harimatust.
„Ta polnud selles süüdi. Ma poleks
pidanud seda keed kaela panema. See oli liiga suur ahvatlus.“ Ish
on takso tagaistmel hakanud veidi rahunema. Lõpp hea, kõik hea.
Sõrmitsen jämedat kullast kaelaehet, mille Ish taksos kaelast ära
võttis. Hämmastav, et see sellise rünnaku vastu pidas. Poisijõmm
sisuliselt rippus selle otsas ning tõmbas sellega Ishi põlvili.
„Minu maa on korraga väga vaene ja väga rikas. Majandus ja
elatustase on väga madalad, aga Myanmaris on kohti, kus rubiine võib
noppida maapinnalt. Meil on palju kulda ja teisi väärismetalle.
Suured uraani varud. Maagaasi. Mitmed need maavarad, eriti kuld ja
vääriskivid, on riigi sees väga odavad võrreldes maailma
hindadega ning kuna pankasid ja sularaha ei saa usaldada, hoiavad
inimesed oma vara sageli ehetes. Reisile minnes võetakse samuti
kaasa mõned ehted, mille saab vajaduse korral rahaks vahetada.“
Pärast pikka liiklusummikut jõuame
oma uue hotelli juurde. Maailma Väitlusfoorumi majutus on MM-st
oluliselt mõistlikum. Viie tärni asemel kolm. See tähendab
näiteks, et osades tubades on küll kenasti olemas aknalauad ja
kardinad, aga kui need eest ära tõmmata, vaatab nende tagant vastu
ainult punane telliskivisein. Mingit akent ruumis ei ole, ainult
butafooria kardinatega. Hotelli ees tänaval on prügihunnik, mille
lähedusse sattudes põgenevad sealt peopesasuurused hiidprussakad.
Hotell ise on aga puhas ning kõrvalasuvad toidukohad pakuvad
meeldivas atmosfääris maitsvaid sööke. Koos hotelliga oleme
vahetanud ka alam-linna, Manila City asemel elame nüüd Quezon
Citys.
Päevad mööduvad Ateneo de Manila
ülikoolis Maailma Väitlusfoorumi esinemisi kuulates,
paneeldiskussioonides ja töögruppides osaledes. Üritus on igati
kordaläinud nii huvitavate kontaktide leidmise osas kui ka
väitlusmaailma arengute üle arutamise mõttes. Üha selgemini
hakkavad üle maailma väitlusharidus ja väitlussport teineteisest
lahku kasvama.
Õhtuti omale Manilas tegevust leida
pole keeruline. Tiendesitas on kohalik käsitööturg, mille juurde
kuulub ka hulgaliselt toidukohtasid, kontserdilava, baarid ja poed.
Ühe õhtupooliku veedame seal suveniire otsides, kohalikke toite
maitstes ja muusikaga kaasa õõtsudes. Tiendesitas on jagatud
sektsioonideks, mida inglise keeles nimetatakse küladeks.
Ennastselgitavad nimetused nagu Pet Village, Handicraft Village,
Furniture Village, Clothes Village ja Food Village teevad
orienteerumise lihtsaks ning leida võib tõepoolest kõikvõimalikku
käsitööd, mida veetakse kokku üle kogu riigi. Nii et kui „Made
in China“ ei ole sinu teema, siis on Tiendesitas sinu koht. Valik
on väga suur kirevatest rahvusriietest ja ehetest kuni
inimesekõrguste trummide ja dekoratiivsete kahuriteni.
Õhtust sööme vabaõhukohas nimega
Charlie's, kus toit on maitsev, San Miguel odav ning köögis töötab
üks mees, mis tähendab, et nelja-viiekümne inimese toitlustamisele
kulub terve õhtu. Esimesed saavad oma toidu kella 19 ajal, viimased
pärast südaööd. Pole parata, ühe kohaliku korraldaja sõber on
koha omanik. Kui ei sobi, võib alati minna oma kulu ja kirjadega
kuhugi mujale. Mitte, et hiline söök kuidagi pidu takistaks. Õlu on odav ja seda kantakse pidevalt lauale juurde. Manos on tellinud lisaks mingit imelikku rohelist jooki. Vivek, ammune väitlussõber Lõuna-Aafrikast, takseerib jooki kahtlase pilguga. Valame shotiklaasid täis. "To the ladies we've loved, and the ladies we've lost." Tõstame kolmekesi shotiklaasid.
Vihased linnud reggae bistroos
Täna on meie viimane Manila õhtu,
oleme otsustanud suurest seltskonnast lahku lüüa. Me ei ole ainsad.
Kara ja Mite on vahepeal teineteist leidnud ja kuhugi haihtunud.
Susma, Bibhu ja Ish kohtusid oma Manilas elavate sõpradega ning on
samuti udus. Tanya on leidnud omale ühe kohaliku kuti. Muutunud
koosseisus „meie“ on sel õhtul sakslane Manuel, hiinlanna Effie,
Kanada hiinlanna Sufey, Manos, mina ja Chirada ning me üritame minna
kuulama kohalikku stand-up huumorit. Kuigi kõik varemnähtud
reklaamid olid inglise keeles, selgub uksel, et programm on siiski
filipino keeles. Ei tundu väga mõttekas. Istume hotelli restorani,
maitseme kokteile, lobiseme, mõtleme, mida teha. Sufey tahab
tantsida. Surfan natuke netis ja leian, et meist mitte väga kaugel
asub palju häid kommentaare saanud klubi nimega „70s Bistro“.
Manuel ja Effie on päevast liiga väsinud ja lähevad ära magama.
Meie paneme selga oma õhtu alguses ostetud Angry Birds T-särgid,
võtame takso ja palume ennast bistroosse viia.
Takso keerutab vaesemat sorti
elurajooni valgustamata tänavatel. Kõhe tunne. Kümnekonna minuti
pärast peatume ühekordse maja ees, mis muul moel kuidagi
ümbritsevatest elamutest ei erine, kui välja arvata ukse kohal
võbelev sinine LED-kiri 70's Bistro ja ukse ees suitsetavad valgetes
särkides ja mustades pükstes kohalikud mehed. Selline kergelt
tarantinolik stseen. „Palun ole normaalne koht. Palun!“ Mina
selle koha leidsin ja soovitasin, tunnen väikest vastutust sõprade
ees.
Maksame 150 peesot per nägu
sissepääsutasu. Meie ees avaneb hämar baar. Paarkümmend lauda
toolidega, teist sama palju baaripukke seinte ääres. Kaugemas
nurgas väike baarilett. Ühes seinas DJ-laud, selle vastas pisike,
põrandaga samas tasapinnas lava, mille taustapildiks on
vikerkaarevärvides lillelapselik joonistus. Enamik laudu on
hõivatud, aga meil läheb hästi, saame laua üsna lava ees. Oleme
baaris ilmselt ainsad mittekohalikud. Ettekandja toob meile esimesed
õlled lauda, need on sissepääsutasu sees. Kell läheneb
üheteistkümnele, ümberringi käib paras sumin. Laval askeldab
viieliikmeline bänd pillikottidega. „Pagan, hiljaks jäime.
Pakivad asju kokku,“ kirub Manos. Kagu-Aasias käib elu teistsuguse
rütmi järgi, nagu ühes varasemas kirjas selgitasin. Siiski,
siiski... Manila tundub olevat erand või siis vähemalt see koht on
erand. Bänd pakib asju hoopis lahti!
Kümme minutit hiljem hakkab lavalt üle
baari rulluma mahe reggae, enamuses Bob Marley coverid. Kohalikud
toksivad muusikarütmis jalga või õõtsutavad puusi. Hakkab
vaikselt kerima. Bändil on kaks trummikomplekti – üks
klassikaline ja teine etno. Klassikalise trummiseti taga on mürakas
vanamees, pikad hallid juuksed rastapatsidena üle õlgade rippumas.
Umbes esimese seti poole peal teeb ta mõnusa soolo. Seepeale viskab
etnotrummide mees ühe vastusoolo ja läheb võistluseks. Üks mängib
rütmi ette, teine võtab üle ja paneb paremaks, tagasi vetevanale,
kes laseb pulkadel mööda trummitaldrikuid lennata ja osutab näpuga
kinnituse saamiseks publiku poole. Heakskiitev aplaus ja
poolehoiuhüüded. Etnotrummar ei jää võlgu ja paneb trumminahad
kaasakiskuvates rütmides põrisema ning ootab siis omakorda
publikult tagasisidet. Rahvas läheb pöördesse. Hüppame püsti ja
läheme lava ette tantsima. Mõned kohalikud tulevad ka. Esimese seti
lõpus pakub üks kohalik neiu Sufeyle savu. Seda tõmmatakse ruumis
mujalgi.
Teine set, esimene lugu. Laulja seletab
midagi filipinokeeles. Publik rõkkab. Rõkkame ka, kuigi pole
aimugi, mispärast. Laulja osutab käega ühes hämaramas nurgas
olevale lauale. Sealt tõuseb naine ja läheb lavale. Võtab mikri.
Karaoke? Bänd tõmbab reggaerütmi käima ja uus lauljanna teeb
lauluga algust. Ossamumeie! See küll karaoke ei ole. Naise mahe ja
madal hääl sobib reggaetamiseks nagu rusikas silmaauku. Teine lugu.
Lauljanna ütleb midagi. Rahvas rõkkab ja meie kõrvallauast ajab
üks vana ennast püsti. Silub käega üle päevitunud pealae ja
sammub lavale, võtab vetevanalt üle koha trummide taga. Rahvas on
püsti ja groovib. Lauad täituvad tühjade San Migueli pudelitega.
Ruumis läheb järjest palavamaks, õhus hõljub kanepi mõrkjasmagus
lõhn. Värvimuusika vilgub ja sähvib. Kõik kordub kolmanda loo
eel, kui bänd vahetab välja bassimehe rahva hulgast kutsutud
asemikuga, kes selle peale kohe ühe vinge basskitarri soolo venitab.
Mis toimub? Kas ise peab ka varsti hakkama lavale ronima? Uurime
kõrval tantsivalt kohalikult seltskonnalt asja. „Ei-ei, mingit
kohustust ei ole. See asi algab siin igal õhtul kontserdiga ja läheb
siis enamasti jam-sessiooniks üle. Enamik inimesi siin ruumis on
kohalik kunstirahvas, kellest paljud mängivad mingit instrumenti või
laulavad. Nad hea meelega teevad paar lugu.“ Selline koht siis.
Peale kella kahte pakib bänd pillid kotti ja tantsuhigine seltskond
hakkab vaikselt laiali vajuma. Võtame tänavalt tuk-tuki ja sõidame
läbi Manila kuuma öö tagasi hotelli.
Palju lahkumisi
Hommikul võtame Alexi, Noeli, Chirada
ja Ampiga takso lennujaama, et lennata tagasi Taisse. Bibhu, Susma,
Tanya ja Ei Shwe Sin lendasid ära juba öösel. Mite ja Kara olid
hommikul hotellis ja jäävad veel mõneks päevaks Manilasse. Effie,
Sufey, Manuel ja Manos lähevad edasi kuhugi Filipiinide
paradiisisaarele chillima.
Manila lennujaam on üks suur
tohuvabohu. Inimesed trügivad siia-sinna. Hoonesse pääsemiseks
tuleb läbida kolm turvatõket ja kunagi ei tea, millises järjekorras
seisma pead. Check-in järjekord lookleb miilipikkuse siuna mööda
ootesaali, inimesed on stressis ja tõrelevad teineteisega,
järjekorra läbimiseks läheb umbes tund. Hea, et võtsime kõvasti
varuaega. Lisaks küsitakse veel kopsakas summa lennujaama teeninduse
maksu. Mis teeninduse?!?
Olen 11 km kõrgusel mere kohal,
väikeses alumiiniumtuubis. Ahvist arenenud olendid söövad tuubis
mõnuga lõunat, pilluvad väikestel helendavatel ekraanidel
värvilisi linde roheliste sigade pihta ja ratsutavad ammu
väljasurnud mereelukate energia varal taevas ringi. Kummastav
maailm, kui hetkeks peatud ja vaatad.
Bangkokis tuleb ümber istuda
kohalikule lennule, sest järgmine koolitus on Põhja-Tais, Chiang
Mai ülikoolis. Saan Tai viisa passi vähem kui 10 minutiga. Võiks
seda hakata professionaalse teenusena pakkuma. Teisel pool
väljalennuväravat ootab Jumbo Jet ehk Boeing 747. Tunniajase
lennukaugusega siselennuliini jaoks...? „Chiang Mais on käimas
suur botaanikafestival, Bangkokist minnakse praegu massiliselt sinna.
Lennuk on ilmselt tihedalt täis,“ selgitab Chirada. Tal on õigus,
põhja poole lennates jagame rõõmsavärvilisi Royal Thai lennuki
istmeid pealt 400 kaasreisjaga.
Peatükiga seotud fotod:
Lemmikloomaküla Tiendesitase turul
No comments:
Post a Comment