23. Lõppsõna

Tallinn, Eesti

Ma pole reisikirjanik ja see ei ole raamat. Tähendasin lihtsalt üles mõned isiklikud mõtted, tunded ja elamused, mis Kagu-Aasia koolitusreisi ajal tekkisid. Mingile üldisemale tõele stiilis "Kagu-Aasia on selline või teistsugune" ma kindlasti ei pretendeeri.

Aasiasse minnes arvasin, et satun budistlikku paradiisi, kus mehed ja naised on ühiskonnas võrdsed, kus inimesed elavad muretult ja stressivabalt, kus kõik õpivad juba kooliprogrammis selgeks, mis on elu mõte. Tegelikult sattusin rohkem ühiskondadesse, kus patriarhaalsus on Euroopast palju tugevam, kus enamike jaoks on budism lihtsalt komplekt ilusaid rituaale ning kus inimesed on peaaegu sama palju kimpus iseenda ja oma eluga, kui kontinendi läänepoolses otsas. 

Aasiasse minnes kartsin, et saan paar kõhunakkust, võibolla malaaria, kaotan pagasi, ei saa viisasid ning et võibolla pannakse Myanmaris vangi demokraatia õpetamise eest. Ühe kõhuhäda elasin Vietnamis üle, kõik muud hirmud jäid realiseerumata.

Aasiasse minnes ootasin, et saan koolitada entusiasmist pakatavaid tudengeid ja õppejõudusid ning aidata kaasa mitmete riikide väitlusliikumiste tekkimisele. Kõik ootused täitusid.

Mõne asjaga harjusin kahe kuu jooksul ära. Kodus on nüüd kogu aeg chillipott toidu kõrval. Ja kraadiklaasinäit +45 ei tundu enam nii hirmutav kui varem. Mitte, et sellest kohastumusest Eestis miskit kasu oleks.

Mõne asjaga ei harjunud ära. Hommikusöögiks ei tõusnud käsi kuidagi suppi tõstma. Võtsin ka viimasel hommikul jonnakalt mune, punaseid ube, peekonit ja röstsaia. Ja kuigi Myanmari seeliku selga sidumine sai selgeks, siis tagasi olles naisteosakonda shoppama ei tõmba.

Väga paljudest asjadest ei saanud aru. Kahe kuuga ei olegi vist võimalik ühestki kultuurist aru saada, saati siis veel nii rikkalikust ja mitmekesisest nagu Kagu-Aasia. Või kui on võimalik, siis mina ei oska. Ma pole Eesti omalegi veel päriselt pihta saanud, kuigi olen selle keskel 30 aastat kasvanud.

Koolitaja ja väitlusõpetajana tulin tagasi ja ütlesin Eesti Väitlusseltsi koolitussuuna juhile, et nüüd võin Obamat ka koolitada, kui vaja. Kes teab, äkki saakski hakkama, aga mõte on rohkem selles, et sisemine rahu ja tolerantsus kasvasid kõvasti. Kui pead koolitajana tegutsema tingimustes, kus koolitust tõstetakse ühest akendeta ruumist teise juhuslikel hetkedel, kus enne koolitusruumi sisenemist pole sul hella aimugi, mis oskustega inimesed sind seal ootavad ning kus aja mõiste erineb radikaalselt sinu oma kultuurist, pluss kõik need kuked ja koerad, siis ega ikka enam ükski täismugavustega konverentsisaalis omaenda rahvale toimuv selgete eesmärkidega üritus sapsu värisema ei pane küll.

Inimesena taasõppisin naerma ja mängima. Iseendaga aus olema. Rahulikult hingama. Ma ei tea, kas selleks pidi nüüd tekitama 50 puu eluea jagu CO2-te, et nii lihtsaid asju õppida. Oleks ju võinud siinsamas Esna mõisas kaks kuud jalad ristis metsas istuda, oleks ehk rohkemgi enda ja elu kohta teada saanud. Samas, kui nüüd mõni Kagu-Aasia riik meie väiksel kaasabil ikka selle triki ära teeb, et üleriigilise ja jätkusuutliku väitlushariduse organisatsiooni püsti paneb, siis ehk oli täitsa mõte sellel koolitusrännakul. Eesti ühiskonnale on küll väitluskultuur viimase 20 aastaga kuhjadega väärtust loonud ning algas ju seegi lugu paari ehmunud USA koolitajaga kütmata Viru hotellis üheksakümnendate esimesel poolel. 

Aeg annab arutust.