Manila, Filipiinid
Mabuhai!
„Palju üks õlu umbes maksab? Selle
järgi ma oskan teisi asju hinnata.“ Lobisen muheda taksojuhi
Pedroga, kes on meid Manila lennujaamast hotelli sõidutamas. „Teie
hotellis maksab 150 peesot. Kui natuke eemale kõndida, siis mina üle
38 peeso ei maksaks San Migueli eest.“ Peale jutustamise meil
kummalgi suurt muud teha ei ole, sest istume tihkelt õhtuses
liiklusummikus. Vähemalt on takso korralik ja konditsioneer töötab,
sest hoolimata ööpimedusest on temperatuur väljas troopiline.
Vaatan kahele poole aknast välja, kõikjalt paistab väike
Hispaania. Manila oli omal ajal Hispaania koloniaaltegevuse keskus
Aasias ning see õhustik on tänaseni säilinud arhitektuuris,
inimestes, liikluskultuuris ja linna olustikus.
„Palju üks öö teie hotellis ka
maksab?“ uurib juht. Oleme taksos kolmekesi – mina, Chirada ja Ei Shwe Sin. Arvutame ja teatame vastuseks, et ühe inimese üks öö on
5000 peesot. „Ai ai ai ai ai,“ vangutab juht pead ja vastab oma
helisema hakanud mobiilile. Filipinokeelse vadistamise vahele
kostavad inglisekeelsed sõjaväe raadioside terminid. Ma arvan, et
kui hispaania keel ka vabalt suus oleks, võiks filipinost üht-teist
aru saada. „Roger, roger! Over and out!“ hüüab Pedro telefoni.
Nihkume sentimeetrite haaval mööda Roxas Boulevardi. Paremal ja
vasakul meie ümber tuututavad jeepneyd, kohalik ühistransport.
Jeepney on USA sõjaväe Jeepile sarnanev, pikendatud kerega
nurgeline mikrobuss, mis on kaetud kroomi, joonistuste ja
erivärviliste LED-tuledega. Värvilist tuld on lisaks tänavapildile
näha ka öötaevas, kuhu iga natukese aja tagant mõni ilutulestiku
rakett kerkib ja kirevaks ringiks või palliks plahvatab. On 1.
jaanuari õhtu Filipiinide pealinnas.
Põgenemine prostituutide eest
Pedro keerab takso Hyatti hotelli
juurdesõiduteele ning vajutab järsult pidurit. Edasisõitmist
takistab tõkkepuu. Pikakasvuline turvamees astub takso juurde, käes
varre otsa kinnitatud peegel ning jalutab ümber auto, kontrollides
põhjaalust võimalike lõhkekehade vastu. Vormiriietuse valge pluusi
taustal jookseb risti üle rinna must rihm, mille külge on
kinnitatud kroomjalt läikiv suur pumppüss. Lisaks ripuvad vööl
revolver ning kumminui. Vaatan mõtlikult. Kui soliidne hotell paneb
oma juurdepääsu valvama hambuni relvis turvamehe, siis ei ole
ilmselt tegemist maailma kõige turvalisema linnaga. Kus suitsu, seal
tuld.
Pärast pagasiruumi sisu kontrollimist laseb
turvamees taksol hotelli ette sõita. Üritan ust avada, aga see ei
õnnestu. „Momento!“ hüüab Pedro ja klõpsab uksed lukust
lahti. Paar päeva hiljem saan aru, miks kõik taksojuhid turiste
vedades ka sõidu ajaks uksed lukustavad. Esimesel õhtul pole aga
mahti selle peale väga mõelda. Viskan Pedrole korraliku jotsi ja
sammun sissepääsu poole, kus ootab ees järgmine turvabarrikaad.
Kõik kohvrid valgustatakse läbi, käekotid palutakse lisaks ka
visuaalseks vaatluseks avada ning endal tuleb minna läbi
metalliotsija. Vaikselt hakkab tunne tekkima, et maandusime
Filipiinide asemel kogemata Iraagis või Afganistanis. Lõpuks jätame
tänavameluga hüvasti ja astume vilkuvate uusaastakaunistustega
fuajeesse. Viietärnihotelli klants sisekeskkond on ilmselt mistahes
riigis ümbritseva reaalsusega ainult väheses kontaktis ning Manila
City pole selles osas mingi erand. Siinkohal tuleks ilmselt mainida,
et 50-ruutmeetriste tubade ja lahmaka basseiniga hotell ei olnud meie
enda valik. Esimesed kolm päeva osaleme ülikoolide väitlemise
maailmameistrivõistlustel vaatlejatena ning tegemist on MM-i
korraldajate majutusvalikuga. Mõttetu raha raiskamine. Kahjuks näen
seda järgnevatel päevadel veel ja veel.
Pakin mõned asjad lahti ja otsustan
seejärel minna õhtust linna uurima ning vaatama, kust võiks saada
ühe Pedro lubatud 38-peesose (veidi alla 1 euro) õlle. Enne veel,
kui jõuan pumppüssiga turvamehe ja tõkkepuuni, hakkab üks kohalik
neiu ennast mulle paarisaja peeso eest seltsiliseks pakkuma. „I
very cheap, mister! Please, mister!“ Hea küll, kus sa ikka valget
meest mujal varitsed kui lukshotelli ees. Turvamehe taskud ei jää
ka ilmselgelt eduka müügitöö korral tühjaks, kuna neiu haardest
põgenedes näen silmanurgast, kuidas lõbutüdruk ja valvur omavahel
pilke vahetavad.
Jõuan tänavale, aga olukord ei muutu
paremuse poole. Niipea, kui suudan kiirkõnnil ühe kõrgetel
platvormkontsadel kobistava napis rõivas filipiinlanna maha
raputada, hüppab mõnest hoovist või uksest järgmine mulle
kraesse: „Mister, come inside! I do everything you want. I very
good. I very cheap. Mister, please look!“ Põgenen kandade välkudes
hotellist üha kaugemale ja irvitan mõttes oma bennyhilliliku
olukorra üle. Lõpuks suudan jälitavate lõbutüdrukute kamba maha
raputada. Ühtlasi olen suutnud ennast selle käigus raputada
mingisse hämarasse ja räpasesse Manila kõrvaltänavasse, kus
ühtegi meelelahutus- ega muud asutust enam silma ei paista. Mõned
vilkuvate öötuledega suletud poed eemal annavad tänavale pea
ainsat valgust. Seisan seal nagu valge vares, seljas helesinine
triiksärk, jalas heledad viigipüksid. Ühe maja ees on salk
kohalikke mehi, kes mind kasvavalt ebaterve uudishimuga vaatlevad
ning kohalikus keeles mingeid fraase hüüavad. Tont, veits hapuks
kisub see lugu! Teen kannapöörde ja hakkan kärmelt tuldud teed
tagasi minema. Käigu pealt tõmban välja telefoni ja näpin
kaardirakenduse käima. Õnneks oli enne väljumist niipalju oidu, et
märkisin kaardil ära hotelli asukoha. Nüüd lasen telefonil ennast
ringiga hotelli tagumise sissepääsu juurde juhatada, mis on küll
prügikastide ja kohalike bomšide vahel kitsas kõrvaltänavas, aga
vähemalt ei ürita ükski prost mind selle käigus võlvi alla ära
sikutada.
Tagasi hotellis. Istun ja tõmban
natuke hinge. See küll selline linnaga tutvumine ei olnud, nagu olin
plaaninud. Hüva, plaan B. Helistan Chiradale ja pärin, kas tal
oleks huvi veidi linna uurida. Seejärel küsin hotelli
administraatorilt linnakaardi ning infot, kus suunas baarid ja
restoranid asuvad. Kümme minutit hiljem lähen koos Chiradaga
teisele katsele. Lõbutüdrukud piidlevad eemalt, aga ligi enam keegi
ei tiku. Leiame ühe väikese hiina restorani hotelli läheduses, kus
köök on küll juba suletud, aga kohalikku õlut serveeritakse veel
meeleldi. Külm San Miguel maitseb hästi.
Is this what all western parties are like?
Manilas ühtegi tavapärast koolitust
plaanis ei ole. Toimumas on hoopis ülikoolide väitluse
maailmameistrivõistlused, mida seekord korraldab de la Salle
Ülikool. Võtsime eelmistelt koolitustelt kaasa mõned
väitlustreenerid ja -õpetajad, kokku neli inimest, et esiteks
näidata neile Briti parli formaadis väitlusi MM-il ning teiseks
osaleda pärast MM-i lõppu Maailma Väitlusfoorumil, mis toob kokku
väitlusorganisatsioonide juhte, õpetajaid ja treenereid kõikidest
maailmajagudest, et vahetada kogemusi ning arutada väitluse
arengusuundade üle. Ülikoolide väitluse maailmameistrivõistlused
on maailma suurim ja kahjuks ka elitaarseim väitlusüritus, kus
väitlusharidusel pole mingit kohta ning kõik on keskendunud ainult
väitlusspordile. Kokku osaleb üle 300 kaheliikmelise võistkonna.
Meie kohalejõudmise ajaks on eelvoorud lõppenud ning esimesed
väitlused, mida näeme, on kaheksandikfinaalid. Võistlemine toimub
kolmes kategoorias – üldine, inglise keel teise keelena ja inglise
keel võõrkeelena. Eelvoorud on kõik läbisegi, finaalvoorud
toimuvad iga kategooria jaoks eraldi. Käin oma osalejatega
väitluselt väitlusele ja õpetan neile Briti parlamentaarset
formaati kuulama ja hindama, palun tuttavatel kohtunikel neile
demonstreerida kohtunikutöö praktikat ning korraldan õhtuseid
arutelusid päeval kogetu reflekteerimiseks. Kuna Eestist
Filipiinidele lendamine on väga kallis, siis ükski Eesti ülikool
seekord esindatud ei ole. Järgmisel aastal toimub MM Berliinis, siis
on üritus meile palju kättesaadavam. Siiski saan üle pika aja
kellegagi näost näkku eesti keeles suhelda, sest Manilasse on
lennanud Eesti hetkel kõrgeima tasemega väitluskohtunik Anna.
Täitsa kodune tunne kohe.
MM-i üle-eelviimasel õhtul toimub
ülikooli siseõues suurem pidu. Kõik meie osalejad peole minna ei
taha, kuna hotell ja ülikool asuvad teineteisest eemal ning pidu
algab alles kella 20 ajal, mis üldiselt on Kagu-Aasia riikides juba
magamamineku aeg. Nii istungi alguses peolauda koos Chirada ja Ei Shwe Siniga, aga meie väike seltskond hakkab kiiresti kasvama.
Esmalt leian peolt üles sõbrad Manose ja Mite, vastavalt Kreekast
ja Makedooniast, seejärel liitub meiega saksa treener Chris ja kaks
saksa neiut ning siis veel üks ammune väitlussõber Serbiast. San
Migueli õlut on rivitult ja ära seda juua ei jõutagi. Kui me kella
poole kahe ajal lahkume, on peopaika jäänud veel vaid käputäis
inimesi, aga jääkastid on endiselt õlut täis. Bänd mängib terve
õhtu filipino poprocki ja juttu jätkub kauemaks. Hingesoojendav on
vanade sõpradega taaskohtuda ning vahetada väitlusteemalisi
jahimehejutte.
Oleme oma laua targu sisse seadnud ühe
õllekülmiku vahetus läheduses, aga mahlad ja muud mittealkohoolsed
joogid asuvad siseõue kaugemas servas. Olen parajasti teel mahlalaua
juurde koos Myanmarist pärit noore õpetajanna Ei Shwe Siniga ning
möödume lavast, kus bänd täiel kõril rokib. Muusika on nii
valju, et rääkida eriti ei kuule. Väikesed seltskonnad inimesi
istuvad murul ja pinkidel ümber lava, rüüpavad õlut ja õõtsuvad
muusika saatel. Tavaline oleng. Ish kummardub mu kõrva juurde ja
küsib: “Is this what western parties are like?“ Jään korraks
sõnatuks. Nojah, sellised jah. Milline see pidu siis veel olema
peaks? Kohe hakkab aga meenuma, et Myanmari noored tarbivad väga
vähe alkoholi ja avalikke valju rockmuusikaga pidusid ei toimu. Ish on küll varem käinud paar korda Tais, aga need on alati
olnud ametlikud koosviibimised. See on tema elu esimene lääne
stiilis pidu :)
Veidi hiljem tabab kõrv vestluse saksa
treeneri Chris Sanchezi ja Ishi vahel. Ish on parajasti
võtnud oma klaasist lonksu mahla. „You don't like beer?“ küsib
Chris. Peale õlle teisi alkohoolseid jooke peol ei pakuta.
„No, I don't drink,“ vastab Ish.
„You mean tonight?“
„No, never.“
Ilme, mis sakslase näole nüüd tekib,
on väärt miljonit peesot. Selles on segunenud ootamatus,
arusaamatus, üllatus ja siiras soov mitte oma küsimustega
sotsiaalset survet tekitada. „So you've never had a drink? Ever?“
pomiseb Chris kohmetult. Sakslased alustavad õllejoomist 14-
aastaselt.
Liikumisvõimetud Moschinod
Paar päeva hiljem toimub MM finaal ja
suurejooneline lõpugaala. Igas Briti parli väitluses osaleb neli
võistkonda, finaalinelikus on Monashi ja Sydney ülikoolid
Austraaliast, Harvard USAst ja Oxford Inglismaalt. Teema on „This house supports nationalism“,
Monash võidab. Finaal on igavapoolne nämmutamine halvasti valitud
teemal, sekka paar nauditavat kõnet. Istun, kuulan ja mõtlen, et
mis siis nüüd maailmas paremaks on muutunud sellest, et 800
tippülikoolide kõige nutikamat inimest on istunud tund aega koos
ühes ruumis ja kuulanud argumente natsionalismi poolt ja vastu. Ei
ole räägitud ühestki tegelikust inimühiskonna väljakutsest ei
Filipiinidel ega maailmas ega arutletud ühegi reaalse
lahendusvariandi üle. Mitmed kohalikud ametiasutused ning ettevõtted
on andnud oma toetusraha selleks, et see ajupotentsiaal maailmast
siia kokku tuua, neid viietärnihotellides majutada ja
bussitransfeeridega ühelt peolt teisele sõidutada, läbi teele
jäävate slummide, kus vaesed filipino pered oma hariduseta lapsi
kanakuutides kasvatavad. Arusaadavalt olen ma tippväitlusspordi
suhtes kriitiline ja ma pole kaugeltki ainus. Kui de la Salle'i
Ülikooli esindaja gaala avakõnes midagi MM-st kui väitluse
olümpiamängudest seletab, suudab IDEA USA juht Alex Dukalskis
minust paar rida eemal suure vaevaga naerupahvakat tagasi hoida. Kui
üle 400 väitleja suvel Istanbulis IDEA formaadi MM-l kohtus, siis
ei lahendanud me küll kõiki maailma ega isegi Istanbuli
sotsiaalprobleeme, aga kõik osalejad läksid siiski ära palju
sügavama arusaamisega rahvusvahelisest immigratsioonist ning olid
kaks nädalat mõelnud erinevate võimalike lahenduste peale.
Manila MM-i lõpetab autasustamisele
järgnev suur pidu, mille riietusstiiliks on „must ülikond“.
Huvitav on jälgida, kuidas erinevad kultuurid seda tõlgendavad.
Ameeriklased vahetavad värvilise T-särgi selleks puhuks valge
T-särgi vastu. Hiina näitsikud seevastu ajavad selga küütlevad
Moschino ja Versace õhtukleidid ning panevad jalga nii kõrged
platvormkontskingad, et muutuvad sisuliselt liikumispuudega
inimesteks. Sõbrannad võtavad neil kaenla alt kinni ja lohistavad
mööda peoruumi. Lepin oma osalejatega järgmise päeva ennelõunaks
kokku vaba aja / linnaga tutvumise ning lahkun peolt varakult.
Järgmisel päeval vahetame hotelli ja ülikooli. MM on läbi, algab
Maailma Väitlusfoorum.
Peatükiga seotud fotod
No comments:
Post a Comment