17. Lemmikloomad patta ja 2555. aastat vastu võtma

Chiang Rai, Tai

Minu seekordne kiri jutustab Tai põhjaosas, väikeses Chiang Rai linnas veedetud kolmest ööpäevast.

Pärast väikeseid sekeldusi Bangkoki lennujaamas, millega eelmine kiri lõppes, jõudsime siiski 27. detsembri õhtuks Chiang Raisse, mis on minu kaaskoolitaja Chirada vanemate kodulinn. Chirada isa oli meile lennujaama vastu tulnud. Kergitasin lustakalt kulmu, kui ta meid oma parklas seisva tumesinise Volvo V70-e juurde juhatas. Seda automarki ma siin maailmajaos küll kohata ei oodanud.

Sõit viis esmalt nende juurde koju, kus meid oli ootamas õhtusöök. Edasi pidin sealt minema hotelli, aga olles napilt varbad üle lävepaku saanud, oli kohe selge, et ega mind hotellis ööbida ei lasta. Chirada ema esimesed sõnad pärast tervitust olid: „Mulle väga meeldiks, kui sa ööbiksid järgmised päevad minu kodus.“ Olin just lõpetanud raamatu „Catfish and Mandala“, mis räägib küll Vietnamist, aga on kultuuriliselt paljuski laiendatav ka Taile ja mitmetele teistele regiooni riikidele. Raamatus oli palju tähelepanu pööratud Aasia viisakusele ja külalislahkusele ning selle tõlgendamisviisidele. Iga küllakutse ei tähenda alati küllakutset, aga mõnest teisest küllakutsest ei ole jälle viisakat keeldumise võimalust.

Mind ühelt poolt väga ei vaimusta teiste inimeste kodudes ööbimine. Ma ei tunne ennast seal kunagi vabalt ja rahulikult, ükskõik kui hea sõbraga poleks tegemist. Hotellis on teistmoodi – ma maksan teatud teenuse eest ja mul on õigus sellist teenust saada. Lisaks on hotellid üle maailma standardsed, mis võib küll olla mõnele teisele igav, aga sobib väga hästi minu isediagnoositud leebekujulise autismiga. Tool, laud, voodi, kohvrialus, duširuumis kaks rätikut, seep, šampoon, suuhügieeni komplekt, vannimüts, vatitikud, magamistoas külmkapp, šeif, riidekapp, sahtlid hotelli brošüüri, kingapuhastusvahendite ja kirjatarvetega – kõik alati olemas ja asuvad etteennustatavates kohtades. Mõnikord tundub, nagu ei olekski riiki ja ruumi vahetanud. Inimeste kodudes ei tea kunagi, mis kus asub ja kas näiteks sõbral on sulle ka puhas padjapüür anda. Ühesõnaga tunnen ennast hotellides oluliselt vabamalt ning oleksin ka Chiang Rais meelsamini hotellis ööbinud. Perenaise küllakutse sõnastus aga ei jätnud selleks mingit võimalust. Võtsin kutse tänukummarduste saatel vastu ning tassisin oma kodinad Chirada õe tuppa.

Mozart ja Muay Thai

Leidsin ennast suuremat sorti ühekordsest eramajast. Läbi pimeduse sõites ei saanud ma oma asukohast mõhkagi aru, aga Chirada selgituste järgi asub maja linnast paar kilomeetrit väljas, 10 minuti autosõidu kaugusel lennujaamast. Majas sees on avar köök, pool maja enda alla võttev kabinett-elutuba, viimasest klaasvitriiniga eraldatud külaliste teetuba ning teistest tubadest veerand korruse jagu kõrgemal asuv ning veidi rohkem eraldatud magamistubade ja tualettruumide blokk. Toad on vähemalt kolme meetri kõrgused, rohkete maast laeni akendega. Et inimeste elurütm käib päikesetõusust loojanguni, siis sisevalgustusele praktiliselt tähelepanu pööratud ei ole. Kõrgel lae all pressib pisike ilmetu luminofoorvalgusti kimedalt pinisedes oma külmsinist valgust välja ning kabinetilaual toretseb rohelis-kuldne Briti laualamp. Õige valgustusega saaks majas luua tõeliselt hubase olemise, aga hetkel jätavad toad veidi kõleda mulje. Kõik loogilised ja vähem loogilised orvad, nišid ja pinnad on täidetud erinevas suuruses Buddha-kujude ja teiste religioossete nipsasjakestega. Elutoa nurgas laiutab suur altar kümnete Buddhade ja valgustunud õpetajate kujudega, altari esiserval on värske vesi ja puuviljad ning hiljuti põletatud viirukitukid.

Õhtusöögi sõime köögis, samal ajal Chirada emaga juttu rääkides. Ta õpetab kohalikus koolis inglise keelt, nii et temaga õnnestus edukalt suhelda. Isa, kes ameti poolest on meie Riigimetsa Majandamise Keskust meenutava Tai organisatsiooni juht, inglise keelt ei räägi ega mõika, nii et temaga jäid vestlused pinnapealse viipekeele tasandile. Õhtusöögi lõpetuseks tegi ema meile Tai stiilis teetseremooniat, mis suures osas sarnaneb Hiina teejoomise kommetele. Sain teada, et Tai mägedes kasvatatakse kõrgekvaliteedilist oolongi teed ning Tai oma kohvisorte.

Pärast õhtusööki on Aasia elurütmi järgi käes uneaeg. Selle režiimi vastu näis tõrkuvat ainult pereisa, kes pidas vastu umbes kella kümneni, vaadates Youtube'st Tai poksi ehk Muay Thai matše, taustaks mängimas Mozarti klaverikontsert. Päris lahe.

Järgmise päeva ennelõunal saabus ka Chirada noorem õde Fyi. Vanusevahet on neil neli aastat. Kui teiste Na Suwani pere liikmetega, Chiradaga sealhulgas, suheldes tiksus aju tagaosas pidevalt kultuurilise erinevuse kontrollmehhanism, et vältida solvamisi, valida sobivaid vestlusteemasid ja hääletooni, siis Fyi osutus üheks vähestest Aasias kohatud inimestest, kellega võis täiest vabalt ja filtreerimata suhelda. Suur osa on selles ilmselt asjaolul, et oma inseneri kõrghariduse omandas Fyi meie lõunanaabrite juures Riias. Igatahes oli mul hea meel temaga tuttavaks saada. Vahetasime filmi- ja raamatusoovitusi, võrdlesime omatehtud loodusfotode portfooliot ja lobisesime niisama elust ja inimestest.

Aasta siis, oli kaks tuhat viissada viiskümmend viis

Päeva veetsin üsna tavalise turistina õdede seltsis. Käisin mööda templeid ja klõpsisin fotosid. Istusin kohvikutes. Toitsin kilpkonnasid. Pärastlõunal lugesin ja tegin Eesti tööd. Õhtul käisime väljas kohalikul ööturul suveniire ostmas ja Tai tantsu vaatamas. Viimast on natuke aega põnev jälgida, kuna meie mõistes on see midagi jooga ja tantsu vahepealset. Olenemata tantsija soost väänasid nad oma jäsemeid tantsu ajal asenditesse, mis mulle anatoomiliselt võimatuna tundusid ja seejuures meeldiks mulle mõelda, et ma ei ole kõige jäigemate liigestega inimene maailmas. Kuna koreograafia aluseks on aga vääramatult Tai kunagised põllutööd, kombineeritud mahedate lembelugudega, siis läheb kogu kompott peagi läägeks ja kaua seda vaadata ei jaksa.

Viimasel Chiang Rai päeval läksin koos pererahvaga turule, et osta pidulikuks õhtusöögiks toiduaineid. Või vähemalt nii ma arvasin. Turule jõudes tundus, et olime toidukraami asemel läinud lemmikloomi kilokaupa kokku ostma. Puurid ja akvaariumid, kausid ja basseinid täis tuvisid, madusid, konnasid, krabisid, kalu, vähke, minikilpkonnasid, tigusid, meremolluskeid ja paljusid mulle tundmatuid eluvorme, kes kõik vingerdasid, mulistasid, susisesid ja klõbistasid. Tulutult. Potist ei pääse neist siin riigis ükski.

Tagasiteel tegime peatuse bensiinijaamas. Olin kohe päris üllatunud, kui kõik tankimise ajaks ontlikult autost välja ronisid arvestades, et näiteks turvavöid ei vaevu keegi kunagi kinnitama. Uurisin asja lähemalt ja taipasin, et autosse ei voola mitte bensiin vaid vedelgaas. Pärisin Chiradalt selle kohta ja sain teada, et praktiliselt kogu Kagu-Aasia regiooni era- ja ühistransport sõidab vedelgaasiga, sest seda on kõikidel riikidel omal maa alt võtta. Erandiks on ainult Põhja-Korea, kellel puuduvad igasugused oma kütusemaardlad ning kes seetõttu hiljuti puuküttel töötavat veoautot tootma hakkas. Tippkiirus on 50 km/h, meeskonnas on kaks liiget – juht ja katlakütja, aga ajab asja ära.

Tais ja mujal Kagu-Aasias on enamik sõidukeid kahesüsteemsed (gaas ja bensiin), aga kuna vedelgaas maksab 25 eurosenti liiter, samas kui bensiin on Euroopaga sarnases hinnas, siis on siililegi selge, kumba eelistatakse. Ühtlasi on see põhjuseks, miks maasturid ja pick-upid siin nii popid on – kui maasturisse vedelgaasi mahuti panna, jääb ka pagasi jaoks veel korralikult ruumi, samas kui tavalise pereauto pagasiruum üsna ahtakeseks muutub gaasiballooni kõrval.

Aasta eelviimase õhtu tähistamiseks küpsetasid naised kokkuostetud lemmikloomadest maitsva õhtusöögi, mida nautisime maja juurde kuuluvas avaras ja kaunilt kujundatud aias. Lisaks inimestele kuuluvad peresse ka neli koera ja kindlaks tegemata arv kasse, kes vaikselt puude vahel ringi luusisid ja ümbritsevatelt riisipõldudelt tuppa tikkuvaid närilisi püüdsid. Pärast pimeduse saabumist oli temperatuur niipalju alla läinud, et saime ilma higistamata väljas istuda. Päevase päikese eest on enamasti mõttekas kuhugi varjuda, eriti siinsel rahval, kes võimalikult heledat nahka kauniks peab ning naha helendamiseks igasugu kosmeetilisi ja keemilisi protseduure välja on mõelnud.

Kui söök söödud sai, kimasime autoga keskväljakule ja vaatasime, kuidas sealne uhke kellatorn valgusvihkusid pildus, linna hümni mängis ja kõikidele ilusat saabuvat 2555. aastat soovis. Tai, nagu ka teised budistlikud riigid, ei järgi sisemiselt mitte kristlikku ajaarvamist, vaid budistlikku aastaarvu. See tähendab, et ka kõik isikutunnistused, auto- ja majaregistrid ning muud ametlikud dokumendid sisaldavad meile harjumatuid aastanumbreid. Kui Chirada USA-s keskkoolis käis, oli tal lihtne õhtuti baari sisse saada, sest ükski turvamees ei osanud tema isikutunnistusel olevat sünnikuupäeva lugeda ning nii võis ta neile rahulikult paar aastat siia-sinna kärbseid pähe ajada.

Kellamäng vaadatud, siirdusime magustoitu sööma. Sain ninaesiseks suure aurava kausitäie kanget ja magusat ingverileent, mille sees hulpis seesamiseemnetega kaetud tofupall. Väga omapärane ja minu maitse jaoks veidi liiga magus, aga see-eest väga tervislik. Üldse armastavad taid oma söögid-joogid väga magusaks teha. Iga kord, kui endale külma cappucinot või cafe lattet tellin, pean imestunult otsavaatavatele pruunidele silmapaaridele kinnitama, et tahan tõepoolest kohvi ilma suhkruta.

Homo habilis, Homo erectus, Homo sapiens, Homo Nikonis

Aasta viimase päeva hommikul ärkasin kohalike rütmis ehk kell 5 hommikul. Kella kuue ajal läksime kogu perega Chiang Rai lillenäitusele. Osalt oli varane kohaleminemine masside vältimise strateegia, kuna lillenäitused on Tais hirmus popid ja Chiang Rai oma on üks tuntumaid kogu riigis. Sestap voorib iga aasta detsembris linnakesse kümnete tuhandete kaupa siseturiste. Teiseks on varahommikul veel üsna talutav temperatuur, mis kella 10-11 ajaks lämmatavaks palavuseks muutub.

Lillenäitus oli meeliülendav, aga tuleb tunnistada, et minu jaoks oli see rohkem lilli vaatavate inimeste näitus. Muidu on Tai kultuur ja inimesed igati omanäolised, aga lilleshow väravast sisse jalutades tundus, et kõvasti üle poole muutus järgmiseks kaheks tunniks jaapanlasteks. Lubage, et kirjeldan mõnda näitusel kohatud huvipakkuvat eluvormi.

Esiteks – liikuv fotoaparatuuri kuhi. Kuhi koosnes statiividest, objektiividest, fotokottidest, aparaatidest, kätest ja jalgadest. Ringiliikuv kuhi tatsas vaikselt lilleklumpide vahel ja otsis sihtmärki. Aeg-ajalt kuhi peatus, sellest sirutus välja mõni fototoru ja tulistas paarkümmend pilti. Seejärel tõmbus toru tagasi ja kuhi tatsas edasi, järgmise klumbi poole.

Teiseks – Nikonimene. See olend meenutas alakehalt homo sapiensi, ülakeha osas olid aset leidnud mutatsioonid. Kui tavapärasel tarkinimesel ripuvad normaalolekus käed kahel pool külgedel, siis Nikonimesel on need küünarvarrest kõverdunud ülespoole ning kasvanud näo piirkonnas kokku peaga. Pea ja nägu on Nikonimesel samuti moondunud. Vasak silm on püsivalt kinni, parem näopool on kokku kasvanud Nikoni fotoaparaadiga. Kogu maailmatunnetus käibki Nikonimesel läbi parema silma ja fotoobjektiivi, kuna keha muteerumise tõttu pole ta võimeline fotoaparaati enam näost eemaldama. Nii kohtaski lillenäitusel hulganisti õnnest joovastunud Nikoninimesi, kes oma kükloopobjektiivi paremale-vasakule pöörasid ja erutunult tuhandeid fotosid klõpsutasid.

Kolmandaks ja viimaseks – fotokõhtjalgsed. Kuigi nad ei olnud näitusel domineeriv liik, kohtas neid siiski üsna ohtralt. Liigi kindlakstegemine on lihtne, kuna oma kujult muidu inimolendit meenutav liik ei liigu mitte kahel tagumisel jalal, vaid kõhul. Harvadel kordadel, kui pildistatav objekt asus kõhult kättesaamatus kõrguses, võis neid märgata ka neljale jäsemele tõusmas. Enamuse ajast veetsid nad siiski kõhuli maas, peadpidi mõnes õitsvas puhmas veepiiskasid, õiepungasid ja sitikaid-satikaid fotofailidesse püüdes.

Mulle usaldati vastutusrikas ülesanne teha näitusel Na Suwani perefoto, mille nad saaksid siis uusaasta e-kaardina oma perele ja sõpradele laiali saata. Mul läkski korda kõikide eespool kirjeldatud olevuste vahel leida paar täitsa kena kohta ja teha mõned fotod, millega vähemasti ise rahule jäin. Paar päeva hiljem näitas Chirada mulle e-kaarti, millel üks minu tehtud fotodest ilutses. Kui väitlusõpetaja karjäär ebaõnnestub, lähen fotograafiks õppima. Tais tööpuudust karta ei oleks. Need inimesed on siin fotohullud.

Aastavahetus Bangkoki tornelamu katusel

Sama päeva lõunal lendasime Chiang Raist Bangkoki. Õhtusöögiks nautisin üle pika aja Euroopa kööki, täpsemalt Itaalia lasagnet ja pizzat. Küll oli hea! Pärast ostsime pudeli veini ja läksime Chirada kortermaja katusele uusaasta ilutulestikku vaatama. Maja on 40-kordne ja asub täpselt Bangkoki kesklinnas, nii et vaade oli suurepärane. Katusele kogunes ka hulk teisi majaelanikke, keegi tõi kaasa kõlarid ja pidu võis alata. Tuld kihutati taevasse jugadena igalt poolt üle linna ja alles veerand tundi pärast 2555. aasta saabumist hakkas rakette veidi vähemaks jääma. Klišeelik küll, aga ühe aastavahetuse elus võib ju ka nii mööda saata.

Kui järgmisel hommikul silmad lahti tegin, oli kell 5:40. Lend Manilasse pidi väljuma kell 6:20. Viskasin mõned hilbud selga ja koputasin niikaua kõrvaltoa uksele, kuni seest liikumist hakkas kostma ja lõpuks Chirada unesegune nägu mulle ukse vahelt vastu vaatas. Näitasin talle telefoniekraanilt kella. „Don't worry, go back to sleep. Next flight is at 12:30. I'll postpone our tickets.“ Uks sulgus. Thai Airways on kõige mõistlikum lennufirma maailmas. Mitte ainult ei ole neil sooja ega külma pagasi ülekaalust, vaid nende piletid on ilma lisatasuta muudetavad ja tühistatavad isegi 5 minutit enne lennu väljumist. Ainult lühikestel lendudel pakutavad kanavõileivad maitsevad nagu kaks tükki pappi, mille vahele on PVA liimi valatud. Pikemate lendude toitlustus on nii hea, kui see lennukis veel olla saab. Kell 12:10 kohtusime lennujaamas Myanmarist tulnud õpetajaga, kes oli olnud Mandalays minu koolitusgrupi liige ja lendasime kõik koos Filipiinide suunas.

Peatükiga seotud fotod:

feed widget

Elavtoit Chiang Rai turul