Chiang Mai, Tai
Oksekomeet
Normaalseid taksosid Chiang Mais ei ole. Ühistranspordivalikud on punane auto või tuk-tuk. Mõlemas on kokkuleppehinnad. Lisaks ei viitsi juhid tipptunni-aegsete ummikutega üldse kuhugi kaugemale sõita või siis küsivad selle eest jaburat hinda. Mis on siiski loogilisem põhjendus, kui Manilas, kus juht küsis kõrgemat hinda selle eest, et meil olid oodatust raskemad kohvrid. Igatahes on hetkel just ühed sellised jaburad läbirääkimised tuk-tuki juhiga käimas. Järjekorras neljandaga, kõik esimesed on lihtsalt öelnud, et liiga kauge ja liiga palju ummikuid, nemad ei sõida.
Normaalseid taksosid Chiang Mais ei ole. Ühistranspordivalikud on punane auto või tuk-tuk. Mõlemas on kokkuleppehinnad. Lisaks ei viitsi juhid tipptunni-aegsete ummikutega üldse kuhugi kaugemale sõita või siis küsivad selle eest jaburat hinda. Mis on siiski loogilisem põhjendus, kui Manilas, kus juht küsis kõrgemat hinda selle eest, et meil olid oodatust raskemad kohvrid. Igatahes on hetkel just ühed sellised jaburad läbirääkimised tuk-tuki juhiga käimas. Järjekorras neljandaga, kõik esimesed on lihtsalt öelnud, et liiga kauge ja liiga palju ummikuid, nemad ei sõida.
Päris mõistliku suhtumisega juhi leidsin, kooliraha teeniv tudeng. Sain kaubale ja ta teadis läbi kvartalite lõikamise võimalusi. Mõistlikkus muidugi puudutas hinnaläbirääkimisi, mitte sõidustiili. Ma ei tea, kas sõidu ajal mingil hetkel tuk-tukil kolm ratast ka maas olid või käis kogu asi kahe ratta peal. Ma tolknesin seal tagaistmel nagu takunukk, hambad sügavale sülearvuti korpusesse vajutatud, et vältida meie teede lahkuminekut. NASA võiks oma astronautidele vomit cometi asemel vabalt selle venna koos tema tuk-tukiga palgata, saaks palju odavamalt kaaluta olekut treenida. 10 minutit hiljem olin inglise keele teaduskonna ees. Eile läks ilma ummikuteta 40 minutit. See jättis mulle siis veel tublid pool tundi aega enne koolituse ametlikku algust, tund enne tegelikku algust.
Gay olla on cool
Istun esimese korruse terrasikohvikus, tumerohelisel puust pingil, liigutan ühe sõrmega skeemijuppe slaidil üsna eesmärgitult siia-sinna ja lasen pilgul ringi uitada. Ümberringi käib pärastlõunane tihe sagimine. Ergutuskoor harjutab natuke maad eemal puude all kava. Laudade taga istuvad väikesed tudengite kambad sülearvutitega ja tunduvad koolitööd tegevat. Standardriietuseks on valge pluus, lips, mustad kingad ja vahepeal ka midagi musta. See „midagi“ on siis meeste puhul harilikud ülikonnapüksid, neiude puhul vöö ja ... kõik. Põhimõtteliselt ainult vöö. Mustad kingad võivad neiudel asenduda valgete tossudega. Tegelikult, kui nüüd hoolsamalt vaatama hakkan, tundub, et umbes ainult pooled on unustanud seeliku selga panna, ülejäänutel on akadeemiliselt kohane põlvedeni must seelik.
Mitte, et see kuidagi meestudengite keskendumist segaks. Eile tuli õhtusöögi ajal Tai noorema põlvkonna seksuaalne orientatsioon teemaks. Suurt homosõbralikkust teadsin muidugi juba varasemast Bangkokis veedetud ajast, aga näiteks kõnealuse ülikooli inglise keele teaduskonnas on siis pilt järgmine. Kokku on mehena sündinud tudengeid 70. Nendest 26 elavad tänaseks oma elu sotsiaalses (ning sageli ka juba füüsilises) mõttes naisena. Soovahetusoperatsioonid on tavalised ning isegi ilma selleta on ladyboy väga harjumuspärane nähtus varakamate ja haritumate Tai noorte hulgas. Ülejäänud meestudengitest 2/3 on geid. See jätab 15 heteromeest, aga nendest omakorda 2/3 olevat nii hardcore nohikud, et tudengineiudel pole neist mingit rõõmu. Need ei ole mitte minu sõnad, vaid tulevad kohalikelt noortelt õppejõududelt, kes alles kolm-neli aastat tagasi ise tudengielu elasid. Kokkuvõttes on 70-st mehena sündinust viis, kes neidudest ka kaaslastena huvitatud on. Mõni ime siis, et kõik Briti ja USA erusõjaväelased tunduvad olevat Taisse emigreerunud, et siit omale noorem naispool leida. Vähemalt selline mulje jääb kohati tänaval jalutades.
Ülalöeldu ei tähenda, nagu saaks sotsiaalne elu sellest kuidagi häiritud. Neiud ja geimehed pidutsevad koos, vaatavad koos mehi, jagavad trenni, meigi ja moenippe. Noorte meeste hulgas lihtsalt on popp olla gei, sõpruskond ja sotsiaalsed võimalused on palju laiemad kui heteromeestel. Põhja-Tai naised vaatavad aga püsiva kaaslase otsingul järjest enam Lõuna-Tai, Hiina ja Lääne meeste suunas.
Sarnane, aga ometi nii erinev
Kummaline. Asi pole toidus. Asi pole kliimas ega selles, et inimesed näevad teistsugused välja. Asi pole keeles. Kummaline on tunne, et ma ei saa aru, kuidas ühiskond siin töötab. Millised on väärtushinnangud. Mingil baastasemel muidugi saan, aga ma vaatan ümberringi laudade taga istuvaid inimesi ja ma ei oska nende kohta midagi öelda. Ma ei tea, milline nende kodu välja näeb. Mida nad hommikuks sõid. Ei, oota, seda tõenäoliselt tean. Suppi sõid. Kuid ma ei tea, milline oli nende lapsepõlv. Perekond. Millest nad unistavad. Eestis vaatan mõnikord kohvikus mööduvaid inimesi ja teatud veaprotsendiga oskan paljude profiili kirjeldada. Või vähemalt nende juurde astuda ja millestki juttu alustada. Siin olen justkui kätetu ja jalutu. Ma võin ju arvata, et näiteks sõnavabadus, demokraatia ja maskuliinsus on täitsa lahedad väärtused. Naiselikkust kummardavas kuningriigis olen ma selliste hoiakutega aga võõrkeha. Juba Jonathan Swift märkas, et pimedate maal ei ole ühe silmaga mees kuningas, ta on ebard. Siinsed inimesed võivad mulle näida veidi naiivsetena, ületöötanutena, üleblingitutena ja allasurutud õigustega, aga kui sellistena saavad nad omale töökoha, leiavad kaaslase ning eneseteostuse, siis kes olen mina, et õpetada neile midagi muud. Kui ratsionaalsus ei ole ühiskonnas väärtus omaette, siis äkki on argumenteerimisoskus puue, mitte edasiaitav omadus?
Ma ei ütle, et taid ei õpi või ei ole targad. Nad õpivad, nii et saba rakkus. Näiteks ainult gümnaasiumis käimisest ei piisa peaaegu millekski. Kõik, kes vähegi tahavad elus edasi jõuda, käivad pärast kooli veel õhtukoolis ehk specialtution'is. Kes rikkamad on, käivad füüsiliselt kohal. Kes nii rikkad ei ole, vaatavad tunde veebi kaudu. Kogu koolisüsteem on ülimalt eksamikeskne, aga kümnete miljonite teiste hulgas edasi jõudmiseks on iga läbitud haridustase täiendavaks garantiiks. Ülikooliharidus näitab klassi ja staatust, aga sissesaamiseks on vaja häid eksamitulemusi. See tekitabki nõudlust ainepõhiste specialtution'te järgi, mis omakorda tõmbavad ära parimad õpetajad tavakoolidest. Kõik see õppimine annab kahtlemata ka palju teadmisi, aga mitte ilmtingimata teadmiste kasutamise või teadmiste üle mõtlemise oskust. Nii et väitlusel justkui vajaduse mõttes ikkagi oleks kohta ka kontinendi siinpool otsas.
Koolitus möödus taaskord väga mõnusas õhkkonnas, kuigi mu Eesti kolleegid naeraks kõhud kõveraks, kui näeksid mind siinse seltskonnaga võimlemas. Ootus koolitusele ja koolitajale on väga palju energilisem ja meelelahutuslikum kui Euroopas. Pärast õhtusööki läheme Chirada, Tanya ja Ratanaga baari. Tanya sõidab suure musta mersuga, nii et saame parkida kohe baari ette. Igal kuumal baaril on oma parkimiskorraldaja, kelle käemärk on seadus – Jaapani autod maja taha parklasse, Saksa autod maja ette. Välja arvatud Nissan 350 Z, selle võib ka maja ette parkida.
Üritan kohalikku viskit tellida, aga selgub, et sentiliitri kaupa seda ei müüda. Ainult ämbriga. Just-just, ämber keset lauda, koka, viski ja jää segamini sisse, kümme kõrt ka ja pidu! Suur kogukondlikkus on veel üks asi, mis eestlasele siin keeruline on. Üksinda väljas söömas ja joomas ei käida, menüü lihtsalt ei võimalda. Kõik on jagamiseks. Mitte keeruline selles mõttes, et see kõige koos tegemine vastumeelne oleks, lihtsalt ei tule kõikide nende asjade pealegi, mille puhul nad siin kambakesi koos tegemist eeldavad. Eestlasena uitaks sageli pigem üksi ja nilliks kusagil rõdunurgas oma kokteili. Tai ööelus pole üksiolemisele kohta. Mitu kuud hiljem uuesti Tais koolitusreisil olles satun Bangkoki südalinna ööklubisse. Seal võib kogeda täielikku personaalse ruumi kaotust. Ka tantsimine ei käi üksinda, sest selleks pole mingit ruumi. Kehalise autonoomia mõiste kaotab tähenduse, klubisaali sisenenuna liigud samal viisil ja suunas, nagu kõik teised.
Järgmisel päeval jalutan ringi ümber vanalinna. Vaatlen inimesi elamas oma elusid. Mõttes sean ritta märksõnu Tai kultuuri kohta. Toit. Raha. Bling. Budism. Monarhia. Toit. Konsumerism. Fotod. Toit. Kollektiivsus. Peaksin minema ringi uitama ka Tai maapiirkondades, minu märksõnade rida on kahtlemata seotud urbanistliku kultuuri ja noortega. Lõunat söön Jeffer Steaksis. Vastaslauas istuvad kolm biffi. Üks saab prae kätte, ülejäänud kaks kukuvad teda ohjeldamatult õunatelefonidega pildistama.
Hiljem viib Tanya meid öisesse kloostrisse ning siis armsasse Viini-stiilis kohvikusse Ginger Cafe. Söök on väga maitsev. Kohvi ja jäätisega kook meenutavad Wilde parimaid aegu. Tanya on üks koolitusel osaleja, kellega tekib pikk ja väga mõnus vestlus Tai ühiskonnast ja budistlikust õpetusest. Saan mitmetele küsimustele vastused, mis mind Taimaa juures siiani kummastanud on. Lisaks arutame pikalt karma teemadel, tema mungast poiss-sõber (ma ei tea, kuidas see toimib, ärge küsige) on talle olnud teejuhiks Buddha Dhamma juurde. Põnev õhtu.
Järgmisel pärastlõunal lõpetan koolituse. Inglise keele teaduskond teeb ettepaneku jääda kolmeks aastaks sinna tööle eesmärgiga käivitada ülikooli väitlusklubi, korraldada turniire, viia väitlusõpe ainekavadesse ning tudengid rahvuslikele ja rahvusvahelistele turniiridele. Lükkan pakkumise tänusõnade saatel tagasi, luban Eestist otsida, kas leidub keegi juhendaja minu asemel, kes oleks valmis pakkumise vastu võtma.
Õhtul kutsub üks õppejõud meid klubisse oma bändi kontserdile. Kutsuja ise on bassimees. Täitsa hästi rokivad. Alatoon on briti poprokilik, aga raskemates toonides, karedam sound. Kõrvallauda maandub mingi kohalik seriaalistaar oma suure saatjaskonnaga ja elevus klubis kasvab kohe mitme kraadi võrra. Mu kaaslased üritavad mulle seletada ka, milline mees sealt see staar on ja millega ta silma on paistnud, aga üle lavalt ruumi lainetavate detsibellide ei suuda ma sõnakatketest mõtet kokku panna ja nii jääbki mul osalus tähesärast saamata. 555. Muidu on klubi cool, õlut saab ka ühe pudeli kaupa (ehk et ei pea ämbriga ostma) ja mitu tundi libiseb kiiresti mööda.
Elevandid, tiigrid, võrkpallid
Viimasel Chiang Mai päeval stardin hommikul vara. Chirada kodu on peaaegu hotelli kõrvalmajas ja hotelli ette jõuab ta ainult paarteist minutit kokkulepitust hiljem. Teen strateegilise vea, kui nõustun tema moto tagaistmel koha sisse võtma, aga see jõuab natuke liiga hilja ajudeni. Hommiku asi, mõte ei tööta veel. Viie minuti pärast surun kõik küüned motika istmesse, kui Chirada liiklusummiku autoridade vahelt läbi keerutab, ning mõtlen peamiselt sellele, et mu juht on elu jooksul kolm korda läbi teinud raske liiklusõnnetuse. Kõigil kolmel korral mootorrattaga. „Om mani padme hum, om ...“
Istume punases autos, mis keerutab mööda serpentiini Doi Suthepi mäetipu ning seal asuva templi suunas. Kurvid on järsud, juht tallab hoolega pedaali, tuul keerutab heitgaase reisjatesalongi. Lõuna on alles kaugel, aga temperatuur on taaskord pluss sada ja higi voolab mööda põlvi alla. Pisike poiss vastasistmel oksendab aknast välja. Teisele annab ema kilekoti.
Mäetipus asuv Wat Prathat Doi Suthep on inimesi täis tuubitud. Enamus tunduvad olevat kohalikud, kuigi ka turistidest pole mingit puudust. Wat Umongi kõrval on see siin oma sissepääsutasu, kohvikute ja suure suveniirituruga oluliselt rohkem kommerts, aga terrassilt alla linnale ning ümbritsevatele mägedele avanev vaade on võimas ja siit-sealt on võimalik leida ka vaiksemaid nurgakesi. Lisaks paistab, et kohalikud kasutavad mäetipu templit siiski palvepaigana, nii et täielikult ei ole autentsus kaduma läinud. Klõpsin mõned fotod, võtan kotist raamatu ja veedan mitu mõnusat tundi viinamarjaväätide varjus Achan Buddhadasa tegemistest lugedes.
Pärastlõunal jõuame tagasi linna, üürime omale järgmisteks tundideks ühe punase auto ja palume ennast sõidutada Maesa elevantide keskusesse. Kui juba turistitamiseks läks. Pool tundi hiljem oleme kohal. Ostan kaabulotu varjuks kõrvetava päikese eest ja sean sammud väravast sisse. Vantse on keskuses 47. Taide jaoks ei ole elevantide ümber sellist pühapaistet nagu hindudel, pigem on tegemist tööloomaga, keda veel tänapäevalgi metsatöödel kasutatakse kohtades, kuhu mehhanismidega on keeruline jõuda. Maesa keskus on loodud inimeste ja vantside omavaheliseks sõbrustamiseks, aga ka seal elavatele loomadele hea elukeskkonna tagamiseks. Alguses saame lonti paitada ja elevante suhkrurooga toita. Hiljem viivad hoidjad oma hoolealused jõkke pessu ning teevad siis meile väikese šõu, kus londisted korvpalli ja vutti mängivad, londiga maalivad ja suupilli mängivad ning palke tõstavad.
Väikese lisatasu eest saame ka pooletunnise sõidu elevandi seljas. Suurele 34-aastasele isasloomale on selga kinnitatud kahekohaline iste, elevandijuht ehk mahout istub selle ees elevandi kaela peal. Jalaga kõrvade vastu toksides annab ta loomale liikumisjuhiseid. Mööda sirget maad ja mäest üles minnes on täitsa sujuv sõit, aga ohsamumeie, mis mäest alla minnes toimub! Juba üsna tagasihoidlikust kaldest alla minnes rapub iste päris korralikult ja kinni ei hoia reisjaid miski muu peale ühe põiklati. Rada on huvitav, künka tipult avaneb vaade keskuse teistele hoonetele ning nende vahel harjutavatele mahoutidele ning elevantidele, kes mitte ainult ei näita oma oskusi šõude käigus, vaid teevad ära ka kogu keskuses vajaliku töö, mida harilikult traktoritega tehtaks. Kui siis künkast alla minekuks läheb, on küll tunne, et kohe kukub kas iste elevandi seljast alla või mina istme ja põiklati vahelt välja. Iga elevandi samm on selline tunne, nagu saaks kelletki täiega jalaga tagumikku. Hambad käivad kõlks ja kõlks kokku. Tarzani film, kus valged engelsmannid elevandi seljast antiloope küttisid, on küll täielik hollywoodikas, sellise rappumise pealt ei saaks Empire State Buildingule ka pihta. Seejuures surub meie Myanmarist pärit mahout jalad ainult natuke kõvemini elevandi kõrvade taha ja tunneb ennast üsna rahulikult. Võibolla et siis on harjumise asi. Mäest laskumised välja arvata, on aga elevandiga sõitmine vahva. Elevandi lähedal olles on umbes sama tunne, nagu hobusega. Näppu millegi konkreetse peale panna ei oska, aga tunned naha ja karvadega, et oled intelligentse ja sõbraliku olendi seltskonnas.
Väikese lisatasu eest saame ka pooletunnise sõidu elevandi seljas. Suurele 34-aastasele isasloomale on selga kinnitatud kahekohaline iste, elevandijuht ehk mahout istub selle ees elevandi kaela peal. Jalaga kõrvade vastu toksides annab ta loomale liikumisjuhiseid. Mööda sirget maad ja mäest üles minnes on täitsa sujuv sõit, aga ohsamumeie, mis mäest alla minnes toimub! Juba üsna tagasihoidlikust kaldest alla minnes rapub iste päris korralikult ja kinni ei hoia reisjaid miski muu peale ühe põiklati. Rada on huvitav, künka tipult avaneb vaade keskuse teistele hoonetele ning nende vahel harjutavatele mahoutidele ning elevantidele, kes mitte ainult ei näita oma oskusi šõude käigus, vaid teevad ära ka kogu keskuses vajaliku töö, mida harilikult traktoritega tehtaks. Kui siis künkast alla minekuks läheb, on küll tunne, et kohe kukub kas iste elevandi seljast alla või mina istme ja põiklati vahelt välja. Iga elevandi samm on selline tunne, nagu saaks kelletki täiega jalaga tagumikku. Hambad käivad kõlks ja kõlks kokku. Tarzani film, kus valged engelsmannid elevandi seljast antiloope küttisid, on küll täielik hollywoodikas, sellise rappumise pealt ei saaks Empire State Buildingule ka pihta. Seejuures surub meie Myanmarist pärit mahout jalad ainult natuke kõvemini elevandi kõrvade taha ja tunneb ennast üsna rahulikult. Võibolla et siis on harjumise asi. Mäest laskumised välja arvata, on aga elevandiga sõitmine vahva. Elevandi lähedal olles on umbes sama tunne, nagu hobusega. Näppu millegi konkreetse peale panna ei oska, aga tunned naha ja karvadega, et oled intelligentse ja sõbraliku olendi seltskonnas.
Tagasiteel käib juht peale nagu uni, et läheksime tiigrikeskusesse ka. Anname järgi ja lähme uurime asja. Sissepääsulaua juures natuke juttu rääkides selgub, et kogu tiigrikeskuse atraktsioon seisneb koos tiigritega pildistamises. Talitaja teeb puuri ukse lahti, viib turistid puuri, sätib tiigrid ja karvatud ahvid vaheliti ja teeb pilti. Kogu lugu. Keskmiselt iga saja tuhandes pildistaja süüakse ära, kui tiigritel modelli mängimisest kõrini saab. Sadakond külastajat päevas, kolmkümmend tuhat aastas. Tõenäosus puurist elusana pääseda on päris hea. Joome ühe Changi ja ronime uuesti autosse. Ei hakka siin saatust õrritama. Jätan juhi soovitustest hoolimata pärdikukeskuse ja krokodillikeskuse vahele ning lähen tagasi linna võrkpalle ostma, mis Tais mitu korda odavamad on, kui Eestis.
Õhtul pakin koli kokku ning järgmisel hommikul lendame hommikuse lennuga Bangkoki kaudu Kambodža pealinna Phnom Penhi.
Peatükiga seotud fotod:
Wat Prathat Doi Suthep
Elevantide FIFA World Cup
No comments:
Post a Comment