Phnom Penh, Kambodža
Kambodžas on kõik normaalne. Peatükki lõpp.
Normaalne
Hea küll, hea küll, päris nii ka ei ole. Lihtsalt keeruline on leida siit riigist midagi, mida juba mujal Kagu-Aasias kohanud ei oleks. Templid ja lossid on ilusad, aga mitte rohkem või vähem ilusad, kui Tais. Siin-seal näeb töölismonumente ja punalippusid, aga mitte rohkem kui Laoses või Vietnamis. Liiklus on kaootiline, aga mitte nii kaootiline, kui Hanois. Nii lihtsalt ongi, et kõik on normaalne. Kummalisel Kagu-Aasia kombel normaalne, aga ... normaalne.
Üks asi, mis ei ole normaalne, on kliima. Kui mujal riikides, Vietnam välja arvatud, oli palav nagu põrgus, siis siin riigis paneks vanatühi ka hargi varna ja läheks kuhugi palmi alla jääkülma Angkori õlut lakkuma. Ebareaalne! Üheks tagajärjeks on see, et enne kella kahte päeval ei tee ükski kauplus, baar, muuseum, tempel ega üldse mitte mingi koht oma uksi lahti. Kui Merkuuril oleks elu, siis see käiks vist samas rütmis.
Õnneks on praegu õhtu. Istun pisikese butiik-hotelli õuel, mõne meetri kaugusel puude all sillerdamas helesinine valgustatud bassein. Väljas on pime. Võtan lonksu cappucinot. Normaalne. Kelner tuleb tagasi ja toob mulle klubivõileiva. Palusin, et ta tooks mingit kohalikku sööki. Näksin võileiva ära, maksan ja lähen oma kenasse konditsioneeritud õhuga teise korruse numbrituppa. Kuigi sääsevõrguga võiks vabalt magada ka õues tähistaeva all. Paljalt. Ilma tekita. Kohalikud nii teevadki, aga neil pole sääsevõrke ka. Kui päeval linnas ringi käid, näed igal pool inimesi magamas. Puu all, põõsas, posti varjus, paadis, moto peal. Igal pool.
Hommikusöögi ajal tuleb hotelli juhataja küsima, kas kõik on hästi. Kohalik mees, aga maru hea inglise keelega. Lobiseme natuke. Tuleb välja, et ta on 20 aastat Šveitsis elanud, nüüd aastakese on Phnom Penhis tagasi olnud ja peab siin oma hotelli. Kogu sealviibimise ajal annab tunda küll, et läänelik käsi korraldab asju. Väikeste eranditega. Hommikusöögi menüüs on a) puder moosiga; b) röstsaiad; c) praetud muna; d) pannkoogid vahtrasiirupiga. Valida saab neist ühe. Joogiks kõrvale kohvi või mahl. Rõhk sidesõnal „või“.
Aasia pärl. Endine.
Üritame veerand tundi tulutult seletada tuk-tuki juhtidele, kuhu meil minna on vaja. Ja ma arvasin, et Myanmaris on see keeruline!!! Seal tonkasid juhid vähemalt mõne sõna inglist, siin vaatavad niisama kalanäoga otsa. „Paljud tuk-tuki juhid on üsna hiljuti maapiirkondadest linna elama tulnud, see on sageli nende esimene töökoht. Nad ei tunne veel linna,“ seletab hiljem üks uutest kohalikest sõpradest. Vaatame, et loengu algus hakkab lähemale nihkuma. Chirada helistab oma siinsele kontaktisikule. 10 minutit hiljem veerevad kaks tudengit oma Honda Wave motodega hotelli juurde. Eeeeeiiii! Mitte jälle! Pole parata - kiiver pähe, sadulasse ja liiklusesse. Seekord on sõit üllatavalt palju kindlam. Ilmselt mängib olulist rolli see, et juht on meesterahvas ja seega minuga enam-vähem samas kaalus, mis teeb tasakaalu hoidmise ja manööverdamise talle oluliselt lihtsamaks võrreldes mõne Aasia neiukribalaga, kelle sõiduvahendeid ma oskamatu ja juhist kaks korda raskema kaasreisjana korduvalt suutsin tasakaalust välja viia.
Olen endale vahepeal näomaski soetanud. Ilusa sinise-valge ruudulise, käib kummiga kõrvade tagant. Istun nagu miška moto tagumise otsa peal ja vahin kissis silmadega kiivri ja maski vahelisest prigust mööduvaid maju ja autosid. Lääne turiste tundub Phnom Penhis olema sama palju kui Hanois. Mitte, et ma teaks, mida nad siin teevad. Randa ei ole, on ainult sodi täis Mekongi jõgi. Vaatamisväärsusi ei ole, sest 1975. aastal okupeeris Khmer Rouge linna, küüditas iga viimase kui elaniku ümberkaudsetesse küladesse põllutööd tegema ning jättis linna inimtühjana lagunema. Alles kaheksakümnendate keskel hakkasid inimesed vaikselt tagasi liikuma ning viimase kahekümne aasta jooksul on kunagi Aasia pärlina tuntud kaunist Prantsuse koloniaalarhitektuuri täis linn uuesti üles ehitatud. Meelelahutust ka eriti ei ole, kui üks äge katuseklubi, mõned massaažisalongid ning jõeäärsed restoranid välja arvata. Kohalikud teavad seda, nii et kui kõnnid mööda tänavat ja keegi tuleb ennast sulle giidiks pakkuma, siis piisab, kui öelda, et oled juba nädal aega linnas. Siis ta saab ise ka aru, et sa oled juba kõik võimaliku ammu ära näinud ja jätab sind rahule.
Juhin tähelepanu, et öeldu kehtib Phnom Penhi kohta. Kambodžas on vaatamist ja külastamist nii et vähe pole. Muistne kõrgkultuur ikkagi. See, et igamees Angkor Wati läbi nühib, nähes valdavalt kaasturistide selgu ja õlgu, mitte muistse templi varemeid, on peamiselt põhjustatud sellest, et kõik ülejäänud 999 kaunist ja iidset pühapaika on maamiine otsast otsani täis. Nii et kui sama arvu jäsemetega riigist välja tahad tšekkida, kui sisse sai tuldud, siis püsi parem sissetallatud radadel. Siin muidu tänava ääres olen juba näinud käteta meeste võrkpallimatši reklaami, nii et asi on naljast kaugel.
Õlast kahe sentimeetri kaugusel on maasturi küljepeegel. Teine õlg on nanomeetri kaugusel mingi veoki rattast. Pole ennast ammu nii väeti ja armetuna tundnud. Õnneks moto kiirendab paremini kui kumbki eelmainitud sõiduriistadest. Jõuame Kuningliku Phnom Penhi Ülikooli juurde, keerutame natuke linnaku sees ning pargime siis meedia- ja kommunikatsiooniteaduskonna ette. Kiiver on juuksed potisoengusse vajutanud, higi tilgub mööda nina alla, tänavatolm on selle osa näost, mis maski tagant välja paistis, tumepruuniks värvinud, särk ja püksid kleepuvad keha külge. Klopin näomaski vastu motika sumpsi puhtaks, köhin karvapalli kurgust välja ja lähen koolitusgrupiga kohtuma. Karm väitlus karmis maailmas.
Nutikad meediatudengid ja piraatraadiojaamad
Lõunasöök dekaaniga. Nooremapoolne soliidne meesterahvas, kellega on meeldiv rääkida nii väitlusest, tema tööst ülikoolis kui Kambodža ühiskonnas toimuvast. Jutustab, et ülikoolis on tegutsemisvabadust rohkem, aga muidu kipub ikka tsensorihärra kõvasti kollitama. Et valitsus tähtsustab kõrgharidust ja eelarved kasvavad. Mõned tema tudengid on ka meiega einestamas. Räägivad, et iga aastaga läheb materiaalne baas ülikoolis paremaks. Hetkel annavad nad välja oma ajalehte ning toodavad aeg-ajalt DVD-plaate, aga uuest aastast valmib teaduskonnas lisakorrus, kuhu tulevad täisvarustuses raadiostuudio ja videomontaaži ruum. Kavas on käivitada pidev tudengiraadio programm, mõned inimesed on juba käinud Tais asja õppimas.
Mitte, et Tais oleks ülikoolide juures tudengiraadiod. Oh ei! Selle asemel on Tais Myanmari põgenikelaagrid, kus on viimase kahekümne aasta jooksul tekkinud väga asine amatöörraadio koolkond. Laagrites ehitatakse valmis seadmed piraatraadiojaamade jaoks. Saatja ja stuudioseadmed on jagatud neljaks-viieks osaks. Üks osa mahub näiteks seljakotti, teine on peidetud kohvrisse, kolmas kanakärusse jne. Seejärel smugeldatakse osad Myanmari, eriti riigi kestva kodusõjaga põhjaosasse ning kokkulepitud ajal ja kohas saavad siis kotimees, kohvrimees, kärumees ja veel mõned mehed kokku, ühendavad oma jubinad üheks mobiilseks saatestuudioks ja kütavad viis-kuus tundi valitsusvastaseid saateid eetrisse. Selle aja peale, kui armee saatja asukoha välja peilib ja sinna paar raketti virutab, on mehed juba ammu oma jubinad lahti ühendanud ja leebet lasknud. Natuke nagu Transformers. Nüüd paar aastat tagasi on lääne abiorganisatsioonid sellele tegevusele ka näpu peale saanud ja on selle ümber ehitanud üles terve koolitusprogrammi. Seal need Phnom Penhi noored ennast siis täiendamas käisidki.
Koolitusgrupp on jälle üliäge! Kõige paremini ettevalmistatud senistest. Kui higise ja sodisena inimestest pungil ruumi astun, surutakse mind kuhugi tooli istuma ja pannakse kohe üks Aasia parlamentaarne kehtima. Mikrite kaudu, nagu siinkandis kombeks, kuigi ruumi suurust arvestades jõuaks ka hiir piisavalt häält teha, et kõik kuuleks. Kohe, kui väitlus lõpeb, vaatab kolmkümmend silmapaari mulle küsivalt otsa ja keegi juhim tüüp ütleb: „Nii, ja nüüd palume siis oma koolitajal seda väitlust kommenteerida.“ Käärin käised üles ja läheb lahti.
Kogu koolitus kulgeb hästi töiselt. Enamasti jõutakse kohale veerand tunni sees väljakuulutatud ajast. Inimesed on nutikad, küsimused huvitavad. Saan just Phnom Penhis kõige rohkem keskenduda väitluse treenimise ja õpetamise õpetamisele. Dekaan ise käib ja kuulab mitmel päeval, samuti teised õppejõud. Teevad märkmeid ja küsivad lõunapausil lisa. Olen üsna veendunud, et siin teaduskonnas läheb väitlusasi küll jõudsalt käima. Jätan neile alustuseks mõned kaasavõetud raamatud ja näidisvideod.
Kabrio-restod
Iga päev pärast loengut lähme mingi osaga koolitusseltskonnast linna peale. Prill ette, mask pähe ja moto selga. Olen juba hakanud rutiiniga harjuma. Isegi niivõrd, et kui eile üks teine moto meile tagant sisse küttis, siis kehitasin rahulikult õlgu, vaatasime koos juhiga ratta üle ja sõitsime edasi. Vähe imelikku häält tegi pärast, aga sõitis ikka. Ilmselt oleks võinud palju hullemini minna, aga sellele siin mõtlema hakkad, siis ei julge tänavast viie meetri raadiusessegi tulla. Tänavast rääkides, on kambodžalased üks Kagu-Aasia rahvas, kes ei söö tänavatel. Ka muud tänavakaubandust on märgatavalt vähem kui Tais või Myanmaris. Kauplused asuvad majades või kaubanduskeskustes sees, söögikohad on samuti enamasti siseruumides. Ilmselt kliima asi ikka kah. Kui konn ennast taldriku peal ilma täiendava kuumutamiseta ikka ära praeb, siis ei ole väga mõnsa sellesama päikese käes seda konna näsima hakata, ükskõik kui palju külma Angkori sa peale ei kalla.
Kohalikuks alternatiiviks on kabriolett-restoranid. Kui päike ära vajub ja tähed sirama hakkavad, annab üks kelner vänta ja kerib majal katuse pealt maha. Pärast seda alles tõeline elu algab. Varem istuti niisama ja limpsiti-näksiti miskit, aga kui atmosfäär on valla, siis kantakse ka road laudadele. Toorelt. Küpsetuspann keset lauda ja hakkad aga endale ise vaaritama. Sõbrad vaaritavad ka ja nii see kollektiivne kultuur siin käib. Ma olen korea restoranis varem käinud küll, sealgi saab endale mõne liharoa ise küpsetada, aga Phnom Penhis on seda kontseptsiooni kõvasti edasi arendatud. Lauale kantakse krevetid, kalmaarid, kana- ja lihatükid, teod, ussid, konnad, kalad ning kõik salatiks vajalikud jubinad ja siis teete kogu söögi kambaga valmis. Sama asi on supiga. Keset lauda seatakse gaasipriimus ja suur vett täis pott. Ajad vee keema ja siis paned sisse tooreid mune, kõiksugu ürte ja aedvilju, lihaasju, pastaasju jne jne. Ma arvan, et supi keetmise ajaks oli meil kokku pealt kahekümne väikse potsiku ja taldriku erinevate koostisainetega lauale toodud. Ja nii igal õhtul. Ainus, mida ise valmistama ei pea, on Coca või Angkor.
Ühel õhtul käisime söömas Phnom Penhi kesklinna kõrghoone katusel. Siin linnas paar-kolm kõrghoonet ainult ongi ja ühe katusel on siis jälle see keeda-ise-suppi restoran. Vaade öisele linnale, see eest, oli kaunis. Senikaua, kuni silmi lahti sain hoida. Me olime ainsad tumbad, kes õue oma suppi läksid kokkama, kõik ülejäänud külastajad püsisid seespool klaasseina. Ainsad inimesed, siis. Koos meiega oli seal väliterrassil veel umbes 20 miljonit kiletiivalist sipelgat. Neil tundus olema kolm strateegiat. Strateegia A – lendan sulle pähe või krae vahele, siis viskan tiivad seljast maha ja jooksen igal pool uisa-päisa ringi, küll mul on lõbus! Strateegia B – lendan sinna, kust toidu lõhna tuleb. Küpsen supi sees ära. Strateegia C – lendab niisama ümber su pea ringi, et sa ei linna panoraami ega midagi muud ei näeks. Õnneks tuli neil kella 23 ajal tuduaeg või midagi, igatahes kadusid nad sama äkki, kui olid tekkinud. Välja arvatud siis need paarsada...tuhat, kes ennast meie suppi olid uputanud. „Not poisonous, very tasty!“ naersid kohalikud sõbrad. Kella kaheteistkümne ajal pandi restoran kinni. Väljudes vaatasin, et uksele oli kirjutatud „Open 24 hours“. Hmmm...
Õhtu lõpuks seavad kõik kohalikud ja turistid ennast riverside'le. See on ca kilomeetri pikkune tänavalõik Mekongi kalda peal, kuhu on koondunud suurem osa hotelle, pube, klube, baare ja muud meelelahutust. Katuseklubi Le Moon sai mu vaieldamatuks lemmikuks – imed kõrrest kokteili, vajud pehmesse lamamistooli ja vaatad, kuidas tähed vaikselt üle Mekongi sõuavad. Taustaks pehme lounge muusika ja briti ning vene turistide räuskamine. Kõike head korraga ka ei saa tahta.
Antiturismipäev
Täna koolitust ei ole. Lähen varajastel koidutundidel linna peale, lootuses palavust natukenegi ennetada. Veidi isegi õnnestub. Kuningliku palee ees kleebib üks tuk-tuki juht ennast mulle külge. Sõidab tagurpidi vastassuunavööndis minu kõndimisega samas tempos ja muudkui lobiseb. Jään siis lõpuks seisma ja kuulan, mis tal öelda on. Päris tore tüüp tundub tegelikult, taaskord tudeng. Võibolla on see siin mingi kood, see on juba kolmas või neljas tudengist tuk-tuki juht, keda kohtan. Samas on ta oma ingliskeele oskuse ja maailmavaate poolest kõvasti asisem, kui need fishface'd, keda me esimesel päeval üritasime keelitada ennast ülikooli manu viima.
Chann lubab mind 35 dollari eest päev läbi mööda linna sõidutada. Phnom Penhis maksab dollar igal pool. Häda pärast ka Tai baht. Kohalik riel ikka muidugi ka. Käin vaatan üle künka otsas asuva Wat Phnom'i templi, kust ajalooline Phnom Penh väidetavalt alguse sai. Otsetõlkes tähendabki Phnom Penh templit mäe otsas. Seejärel külastan monumenti, mis kujutab pronksist Colti revolvrit, toru sõlme keeratud. Kuulan, kuidas Chann jutustab mulle monumendi lugu. Hästi jutustab. Monument, see-eest, on pandud keset ringtee turvasaart, nii et jala sinna ei pääse ja seisma jääda ka ei saa, ainus viis monumenti vaadata on lakkamatult mööda ringteed tiirutavalt tuk-tukilt. Turistimõõt saab täis. Palun oma juhil esimesel võimalusel parkida.
Kui olete kunagi juhtunud lugema raamatut „Lost Cosmonaut“, siis teate, mida kujutab endast antiturism. Kui ei ole, soovitan raamatut soojalt. Seal kirjutab üks suurte rindadega paks ja karvane šotlane Daniel, kellel omal ajal sai poole soovahetusoperatsiooni peal raha otsa, kuidas ta mööda Venemaa avarusi Mari-el'is, Tatarstanis, Kalmõkkias ja mujal ringi rändab. Igatahes otsustan nüüd Danieli eeskuju järgida ja proovin oma juhile selgitada, et ma ei taha rohkem turistiatraktsioone näha. Esimene katse kukub haledalt läbi. „Yes, I see. No problem! I'll show you killing fields, it has 5000 human skulls. And S-21 death camp. And then Genocide Museum!“ vadistab ta mulle õhinal vastuseks. Seletan rahulikult, et ei taha ühtegi punaste khmeeride režiimi massimõrvadega seotud kohta vaatama minna. Kutt näib veidi pettunud, mispeale üritan teist korda selgitada oma soovi. „Yes, I see. No problem!“ Väike paus. Naeratus asendub segaduses pilguga. „No, I'm sorry. I don't understand. Where do you want to go?“ Huh, kolmandale katsele. Teen nii lihtsalt, kui vähegi oskan: „Please take me to some places, where you've never taken a single tourist before.“ Kolm, neli, viis. Loen sekundeid. Naeratus on tagasi. „Oh yes, I see. No problem! I'll take you, let's go!“ Viibki. Sai aru. Kärutame mööda jõeäärseid slumme. Vaatame, kuidas paatmajade kogukonnad jões pesu pesevad. Keerutame prahti täis aguliteedel, sildade all ja mahajäetud sadamates. Kondan ringi alles ehitusjärgus olevas templis ja ostan kõrvalaia perenaiselt kookosepähkli, millel ta osavalt kintšalliga pea maha võtab ja kõrre sisse torkab. Jahe kookosepiim maitseb hea. Näen poole päevaga rohkem Phnom Penhi igapäevaelu, kui oleksin Lonely Planeti abil näinud poole kuuga. Mul pole LP vastu miskit, igati asjalik abimees. Lihtsalt, antituristil pole sellega midagi suurt peale hakata. Kui üks koht juba LP-s sees on, siis ega seal Trespassi seljakottide vahelt enam väga läbi trügima ei mahu.
Õhtuks olen väsinud aga õnnelik. Nii väsinud, et isegi jõe peal seilavale partyboat'le enam ei viitsi minna. Ronin Le Moon'i, võtan džinntooniku ja vahin läbi Star Walk app'i tähistaevast. Sõbrad koolitusgrupist jõuavad ka. Teeme plaane Kambodža väitlusliikumise arendamiseks, nad on äksi täis. Tore on sellise emotsiooniga Aasiast lahkuda. Heidan pilgu Mekongil ringi tümpsutavatele peolaevadele ja tekstin Eestisse, et paari päeva pärast näeme.
Peatükiga seotud fotod:
Ühiskokkamine kabrio-restos
No comments:
Post a Comment