Aeg jalutab: 16. Vietnam, rahutu maa. Osa 2.

Hanoi, Vietnam

Kell on 08:12. Ilm on jätkuvalt pilves. Linn on ümberringi hall ja lärmakas, silmad punetavad saastatud õhust. Pea on ka paks, olen Vietnami rõskusest nohu saanud. Hanoi on võõras, ma piidlen teda ja ta kõõritab vastu, aga sõpradeks pole me saanud. Ludritan asja eest teist taga tema kukil, pole siin veel päevagi tööd teinud ja ei tunne ühtegi kohalikku, kes minu suhteid selle linnaga soojendaks, meid Hanoiga teineteisele tutvustaks. Ma ei ole oskuslik turist, ei oska vaatamisväärsusi ja suveniiripoode piisavalt hinnata. Kui, siis üheks päevaks. See päev oli üleeile. Aasia hakkab ära tüütama. Kaks kuud on liiga pikk aeg.

Hanoi Writers' Collective

Kõik nurgad ja nurgatagused on täis valvsaid tänavakaupmehi. Olen viimaste päevade jooksul aru saanud, et tänavatel on võimalik ka segamatult liikuda, kuid selleks tuleb jälgida oma kõndimise stiili. Rahuliku, kuid mõistlikult tempoga, sihikindla kõnniga valget inimest reeglina ei tülitata, sest ta ilmselt elab Hanois ja töötab mõne rahusvahelise arenguorganisatsiooni kohapealses kontoris. See mask rebeneb niipea, kui jääd otsiva pilguga tänavanime uurima või muudad kõnnaku aeglev-uitavaks. Niisiis kõnnin rahulikult, kindlalt, kuigi mul pole aimugi, kus ma parajasti olen või kuhu poole pean pöörama.

See-eest teab mu telefon täpselt, kuhu ma minema pean. Hotellist väljudes sisestasin kohaliku raamatupoe aadressi GPSi ning kingapuhastajad ja massaažimüütajad ei oska kahtlustadagi, et tempokalt astuv ning telefoni näppiv valge on tegelikult poodlemisvõimalust otsiv turist.

Jõuan raamatupoodi, mis on suurem kui Loksa kaubamaja ning meenutab nõukaaegset Saue sovhoosi toidupoodi, kus riiul riiuli järel oli täis laotud ühte ja sama konservikarpi, ainult ladumise muster vaheldus riiulilt riiulile. Siin on sama asi raamatutega – terved pikad letid on täis Step 10 inglise keele õpikut või prantsuse sisearhitektuuri fotoalbumit. Esimesel korrusel asub kõige mitmekülgsema valikuga vietnamikeelse kirjanduse müügisaal ja kolmandal õppekirjanduse saal. Olen teisel korrusel, kus on kolmeks osaks jaotatud võõrkeelne kirjandus. Jalutan inglisekeelsete raamatute riiulite vahel. Vasakule jääb prantsusekeelne osakond ning sealt veel edasi jaapanikeelne osakond. Sopakad, mõttetud ajakirjad, saja aasta vanused klassikud, eneseabiraamatud, kasutatud sopakad, Penguini raamatukokkuvõtted. Lõpuks tabab silm lihvimata teemanti. Vietnami pealinnas elav inglisekeelne loomeinimeste kogukond Hanoi Writers Collective on välja andnud mainimisväärselt kujundusetu õhukese raamatu, mis sisaldab kollektiivi liikmete proosat, luulet ja graafikat teemal autorite suhe Hanoiga. Lehitsen korraks ja suundun kassasse. Teisi kliente poes ei kohta.

Kilpkonnajärve leian üles juba isegi ilma telefoni abita. Sean sammud eelmisel päeval nähtud kohviku suunas, mille terrassilt avaneb vaade smaragdsaarele. Teenindajad näevad juba eemalt mu lähenemist ning teevad mulle kolmekesi kambaka, üritades mind suruda nende poolt välja valitud lauda. Kohvik on tühi ja vabu laudu palju, mõmisen kelneritele „yes-yes, mingalabah“ ja tatsan eestlasliku jonnakusega omale sobivasse lauda, eemale konditsioneeride külmast hingeõhust. Kelnerid annavad alla ja saadavad ühe neiukese mind teenindama. Tellin ingveriteed. „Kuumalt, palun!“ lisan täpsustuseks, sest standardprogramm on jäätee. Ma pole varem kohanud riiki, kus Earl Grey, oolong või roheline jasmiinitee serveeritakse jääteena juhul, kui sa eraldi ei maini, et soovid teed juua kuumalt.

Neiu saabub teetassiga. Kruusiga. Tegelikult on see pigem väiksemat sorti ämber. Ämbrikest täitev kuum, aurav, maitsev ingveritee on meeldivaks üllatuseks. Vajun tugitooli, löön raamatu lahti ja loen mõned esseed. Kelnerid klõpsivad tööle seinal oleva teleka, et hakata filmi vaatama. Film, mõistagi, on piraatkoopia, nagu kõik teisedki autoriõigusega kaitstud teosed, mida tänavatel ja poodides müüakse. Aga, mis see siis on ... Ma ei usu oma silmi! Vaadatavaks filmiks on Fast Five! Hea küll, Hanoi, me võime veel leida ühise keele. Ingveritee, hubane kohvik, hea raamat ja mõnus adrekafilm. Noogutan linnale heakskiitvalt. Päike hakkab pilve tagant piiluma.

Poole tunni pärast on pilved hajunud ja kohviku ees pargis olev skultptuur küütleb valguskiirtes. Mitme meetri kõrgune teos kujutab maa seest tõusvaid inimkäsi, mis hoiavad oma pihkudel maakera. Muidu kera nagu kera ikka, hõbedavärvi mandrid-ookeanid kenasti peal, ainult et Aasiaga on midagi kummalist juhtunud. Nimelt laiutab keset Kagu-Aasiat mitme Aafrika suurune erkpunane Vietnam.

Olen mitu tundi lugenud ja tahaks edasi liikuda. Helistan Skypes Chiradale, et uurida, mis tal plaanis. Telefoniside töötab ka. Põhimõtteliselt. Kui eile kaks korda proovisime, siis kummalgi korral oli minu rääkimise ja tema kuulmise vahel 5 sek vahe. Skype kaudu saab reaalajas suhelda ning kuna tasuta WiFi võrke on igas suvalises kesklinna punktis vähemalt kümme, siis ongi telefonilt telefonile mõttekam rääkida Skype vahendusel, mitte kohalikku mobiilivõrku kasutades. Chirada ütleb, et peame hakkama minema töökoosolekule. Esimesele ja ühtlasi viimasele, mis Vietnamis maha pidada õnnestub.

Lõpetan teejoomise. Teenindaja toob mulle koos tšekiga taldrikutäie mahlast nõretavaid arbuusitükke. Kauba peale, nagu siinkandis kombeks. Maksan, tõusen ja asun üle söögisaali keskele pargitud motika ronima. Veel üks kohalik komme. Õhtuti tänaval jalutades näed, kuidas motikad kaovad ükshaaval majadesse olenemata sellest, kas parkimiskohaks on restoran, kullapood või ajalehekiosk. Kell 23 ajal kliendid välja, motikas sisse ja uksed-aknad lukku.

Tagasi järve kaldale jõudes jälgin veidi aega meest, kellel on käes õngeritv ja tamiilikera. Erinevalt minu kalapüügikogemustest ei oota tema aga näkkamist. Kala on järves piisavalt tihedalt, et kui landi vette viskad ja siis järsu liigutusega tagasi kerima hakkad, on päris hea tõenäosus, et kerid külje pealt mõnele kalale sisse ning püüad ta niimoodi välja.

Vietnamikeelne väitluskoolitus

Pimedaks läheb vähem kui veerand tunniga, päike poeb horisondieesriide taha silmnähtava kiirusega. Istun kaasaegses koosolekuruumis. Seinu kaunistavad IBMi logod ja oranž soomekeelne kiri „Ajattele!“. Ruumi keskel on lahmakas ruutlaud, ümbritsetud tiheda inimspaleeriga. Kõik polegi laua äärde mahtunud, istuvad teises reas seina ääres. Käimas on väitluskoolitus, kuhu mind ja Chiradat lahkesti osalema kutsuti. Koolitust viivad läbi kohalikud, kes on varem Chiradalt ja Alexilt saanud väitlusoskuste baaskoolitust. IBM sponsib, osalevad Hanoi ülikoolide tudengid. Kõige veidram esindatud organisatsioon on Vietnami Ametiühingute Ülikool.

Ainus, mida korraldajad unustasid meile mainida, oli asjaolu, et koolitus ning sellele järgnev väitlus toimub vietnami keeles. Istun, naeratan, mängin laua all Angry Birdsi ja valmistan mõttes ette kommentaare osalejate kehakeele kohta juhuks, kui keegi peaks küsima, mis ma koolitusest-väitlusest arvasin. Keegi ei küsi.

Koolitus on nii halb, et ajab naerma. Slaidid, paralleelselt inglise ja vietnami keeles, on koostatud nii keeruliselt, et mul läheb tükk aega enne, kui saan nende mõttest aru. Osalejad teevad seda, milleks haridussüsteem neid hästi ette on valmistanud – kuulavad, noogutavad, kirjutavad. Interaktsioon null. Koolitaja proovib ise lisaks koolitamisele samal ajal toimuvat filmida ja osalejatele veepudeleid laiali jagada. Üleabivalmis IBMi-poolne korraldaja sõidab iga 5 minuti tagant talle täiega sisse ja üritab omal moel argumenditeooriat selgitada. Ei lähe paremaks. Grupitöö osas jaotume viieks grupiks. Iga grupp peab täitma ühe A1 formaadis lehe oma mõtetega. Kasutada on üks marker viie grupi peale.

Koolitaja küsib küsimuse, valib 40 inimese hulgast ühe vastaja ja kutsub ta siis ruumi ette vastama. Osaleja seisab ja punastab. Ta pole ilmselt sõnakestki siiani aru saanud. Chirada nägu hakkab keeduvähi värve omandama. See on halb märk, varsti võivad asjad lendama hakata. Tuleb midagi ette võtta. Tõusen püsti ja suundun ukse poole, pissihäda nägu peas. Korraldaja saab vihjest aru ja kuulutab välja 10-minutilise pausi.

Pärast koolituse lõppu peaksime minema kolme kohaliku väitlusliikumise eestvedajaga õhtust sööma, et natukenegi rääkida väitluse arendamisest Vietnamis. Kaks hüppavad alt ära, ühe koeral on karvad sassis ja teisel on mingi võrdselt jabur hädaabiselgitus, miks ta kohe koju peab minema. Tegelikult on asi selles, et koolitus on läinud enam kui tund aega üle ettenähtud aja ning inimesed kiirustavad viimasele ühistranspordile. Kell on 21:07.

Hien tuleb meiega nurga taga asuvasse poppi Aasia fusion köögiga restorani. Sööme kohalikku toitu ja räägime Vietnami elust, noortest, haridusest, väitlusest. Hien on tähtkujult jäär. Õppinud juurat, aga see ei pakkunud piisavalt võimalust inimesi aidata. Nüüd töötab rahvusvahelises MTÜs õpetajana. Väitlusfanatt. Tunneme teineteist ära. Koolituse muljed lahtuvad, ilmselt saan täna öösel ikkagi ilma koolitajaõudusunenägudeta magada. Hien on äge, mul on hea meel, et ta leidis aega ühiseks õhtusöögiks. Kirss mitte-nii-väga-maitsva-tordi/päeva lõpetuseks. Kuid miks, oh miks peab restoran ennast juba kell 22 kinni panema?! Pole parata, Hien istub rollerile ja lööb kõrgete kontsade välkudes mootorile hääled sisse. Head ööd!

Üksik logistikaviperus

Lidun mööda Bangkoki lennujaama edasi-tagasi, kohver seljas, dokumendid hambus. Pidin Hanoi lennult istuma ümber Tai siselennule Chiang Raisse. Lennukis öeldi, et saan teha viisa lõppjaamas, Bangkokis ei lase piirivalvurid mind aga kohalikku terminali. Seadused on vahepeal muutunud, stjuardesside mälukaart on värskendamata. Jõuan piirile, viisa passis. Teine katse. Kusagil piirivalvurite selja taga ripub Chirada hammastega lennukiratta küljes ja üritab seda takistada ära lendamast. Piirivalvur põrnitseb mind. Oh, jama! Tavaliselt nad naeratavad. Koputab naabervalvuri õlale, vadistavad midagi, vangutavad päid. Seletan, et mu lend pidi väljuma 10 minutit tagasi, et lennukit hoitakse minu jaoks kinni. Piirivalvur näitab, et mulle on passi pandud eilse kuupäevaga viisa. Teen suured silmad ja selgitan, et see on nende oma töötaja viga, kes lennujaama teises otsas mulle 15 min tagasi viisa väljastas. „But why you not check, ha?“ podiseb mundrikandja mulle vastu. „Plane, 10 minutes ago, really big hurry, yahaaa?“ Ei mõju. Telefon piiksub, Chirada saadab sõnumi: „Don't run, we missed it.“ Sama päeva õhtul väljub teine lend Bangkokist Chiang Raisse, aga seal on kõik kohad välja müüdud. Piirivalvur vangutab veelkord nõutult pead ja taob templid passi. Olen taaskord üle Tai piiri lubatud. Sean sammud lennujaama infoleti poole, et teada saada, kus mu kohver võiks asuda, mille Hanoist otse Chiang Raisse checkisin. Esimesest lennujaama aknast välja vaadates jään seisma ja hakkan itsitama – minu ja Chirada kohvrid seisavad keset Bangkoki lennuvälja asfaltplatsi, ümberringi sõidavad bussid, autod ja lennukid. Ühtegi pagasitöötajat pole näha. Oeh, sellest tuleb üks pikk päev...

Peatükiga seotud fotod: