7. Vertikaalne maandumisrada

Vientiane, Laos.

Eile veetsin ühe päeva turistina Vientianes. Kauplesin endale pooleks päevaks jumbo (kolmerattaline mototakso, sama, mis Tai tuk-tuk), kes mind ringi sõidutas mööda turistikohtasid. Lahtisest kastist oli ka hea kahele poole elu-olu pildistada. Laos, nagu teisedki regiooni riigid, on budistlik riik ning peatempel asub mõistagi Vientianes. Pra That Luang on väga suurejooneline ning selle peahoones viiakse ainult suurematel pühadel läbi tseremoniaalseid toiminguid, regulaarseteks teenistusteks see kasutusel ei ole. Küll aga toimub pidev tegevus kõrvaltemplis. Terve kompleks on päris suur gongitornide, matmispaikade, väiksemate kõrvaltemplite, pagoodide, stuupade ja pargiga. Sealsamas Pra That Luangi vahetus läheduses asub ka ülemnõukogu hoone ning samas linnaosas paljud teised valitsusasutused. Kaubandust eriti ei ole, va tänavakaubandus, mis on nagunii kõikjal. 

Prantslastele ninanipsu

Järgmine peatus oli Pra Tu Chai võidukaar. Lugu on siis see, et teise maailmasõja ajal vallutasid Jaapani väed Veintiane. Kaks kuud hiljem tulid prantsuse dessantüksused ja peksid japsid minema, aga jäid "vabastajatena" riiki valitsema. Tuttav värk. 60'ndatel sai kohalikel kõrini ja tekkis vastupanuliikumine ning kodusõda, mille tulemusena said prantslased sule sappa. Oma majandushuvide edendamiseks annetasid ameeriklased kõvasti tsementi, et ehitada uus lennuväli, kuhu saaksid hakata rahvusvahelised lennud maanduma, aga laod võtsid ja ehitasid sellest tsemendist hoopis võidukaare, et tähistada prantslaste alt iseseisvumist. Ning et prantslastele topelt ninanipsu teha, tegid nad oma kaare tiba kõrgemaks, kui triumfikaar Pariisis. Kuna ehituseks läks aga usalaste lennuvälja tarbeks annetatud tsement, siis sai kaar rahva hulgas hüüdnimeks vertical runway ehk püstloodis maandumisrada.

Eile õhtul käisime oma koolitusgrupiga väljas nende tulevikuplaane tegemas ning asutasime tseremoniaalselt Laose Väitlusseltsi, millele oli täna hommikuks tekkinud juba ka (varjatud) Facebooki lehekülg. Jõime kõvasti beerlaod, aga sellest polnud hullu midagi, sest õhtuti serveerivad nad seda koos rohke jääga, mis tähendab, et algselt 4,5% õllest jääb heal juhul järgi 3%. Mekkisin ka kohalikku lauhau nimelist riisiviina, mis oli täitsa joodav. Umbes 30%.

P'Margo

Eile õhtuks olin enam-vähem saanud kõikide nimed ka selgeks. Tavaliselt käib mul nimede õppimine kähku, aga siin ei saaks hobune ka oma suure peaga aru, mis kellegi nimi on. Esiteks on kõikidel oma kohalik nimi, aga see on nii keeruline, et nad ei oska ise ka seda hääldada. Näiteks Rattanaphone Inthilath või Chansathith Ounaphom. Selle asemel kasutavad kõik omavahel hüüdnimesid, näiteks Hyojeong Khili teavad kõik nimega Rosa. Sellega lugu aga ei lõpe, sest hüüdnimest on palju erinevaid variante. Näiteks üks minu kaaskoolitaja oli hüüdnimega Berm. Ametlikum versioon tema hüüdnimest on R-Berm, nii kutsuvad teda näiteks õppejõud. Endast vanemaid inimesid (isegi paar aastat vanemaid) kutsutakse P'Berm. Nii et mina olin koolitusel kogu aeg osalejate jaoks P'Margo (häälda: pii-margo). Endast noorematele võib öelda No+nimi, nii et Berm oli minu jaoks No-Berm. Nime eesliidetega saab võõrastest inimestest rääkides teha veel vahet ka meeste ja naiste vahel. Ühesõnaga - keeruline.

Palun vabandust, et auto nõuab turvavöö kinnitamist

Eilse tänavatel sõitmise kohta veel, et õhk on siin ikka üsna saastatud. Muidu väga ei tunnegi, aga lahtise jumboga tänaval sõites saad aru küll, miks paljudel rollerijuhtidel on näomaskid. Autod on suhteliselt uued, aga jumbod ja motikad see-eest ajavad vingelt tomu välja. Aeg-ajalt on ka busse näha, mis päeva ajal üritavad ühistransporti mängida, aga kuna keegi ei tea, kust nad parajasti tulevad, kuhu lähevad, kas ja kus peatuvad ning millal tuleb bussijuhil tuju minna jogurtit jooma, siis keegi neid eriti ei kasuta. Pikemat maad kõnnivad jala peamiselt turistid, kohalikud on kõik rolleritel. Mõnikord perekondade kaupa. Kõrgetes kontsades. Ülikondades, lips üle õla lehvimas. Ostukottidega. Ühel õhtul nägin ühte, kes sõitis ühe käega rolleriga ja teise käega sõidutas kõrval jalgratast. Politsei eriti midagi ei tee. Kontrollivad küll. Eile kohalikud ka baaris ütlesid pärast mitme õlle joomist, et kui nad nüüd koju lähevad, siis peab mööda kõrvalteid minema. Peatänavatel politsei kontrollib, aga kui vahele jääd, siis juhtub ainult see, et politseinik ütleb: "Kuule mine sõida mööda väiksemaid kõrvaltänavaid koju, seal on vähem liiklust." Valdavad autotüübid on suured maasturid ja pick-upid, aga kuna kiirus kunagi üle 40 ei lähe ning enamasti on 20-30 vahel, siis kaasaegne auto saab pidama 1-2 meetriga ja ühtegi avariid pole siiani näinud ning autod on ka siledad ja läikivad, mõlgitud masinaid pole juhtunud silma alla.

Turvavöödega tuli veel hea lugu meelde. Ühel õhtul tõi meid ülikoolist hotelli üks osaleja nimega Malawan, kes oli just saanud vanematelt uue auto (mingi Kia crossover). Istusime sisse ja hakkasime sõitma. Kohe hakkas piuksuma hoiatussignaal, sest kumbki eesistujatest polnud turvavööd kinnitanud. Kui paar minutit hiljem ikka sõit jätkus ja piiksumine ka, siis ma vaikselt ütlesin, et "I think it's your seatbelt.". Juhi vastus oli: "Oh, yes, I'm sorry, it's a very new car. I need to take it to a garage soon to have the alarm turned silent, but I haven't had time yet. I hope it won't bother you too much, it will shut up in about five minutes or so." Nii siis oligi, et mõne minuti pärast kaotas auto lootuse ja jättis küll armatuurlaual punase turvavöö tule vilkuma, aga lõpetas signaali, sest ilmselgelt ei tulnud kellelgi sellist mõtet pähe, et võiks päriselt ka turvavöö kinnitada. Tagumistel istmetel on küll vööd, aga ma pole veel istunud üheski autos, kus oleks vöö teise otsa kinnitamise koht ka olemas.

Õhtul hakkame liikuma Myanmari poole ja võib tulla sidekatkestus. Sain teada ka, kes koolitatavateks on. Esimene grupp on Yangoni linnas ning seal peaks tegelikult ka olema inglise keele oskusega väitlustreenerid, kellel on baastaseme ettevalmistus olemas. Teine grupp Mandalays on huvitavam. Sel on koolitatavateks mungad, täpsemalt kloostrikooli munkadest õpetajad. Üldiselt ei oska ka kohalikud korraldajad selle teise koolituse kohta eriti rohkem öelda, kui et läheme kohale ja vaatame :). Munkasid on siin muidugi igal pool - ülikooli loengutes paistavad ruumidesse vaadates oranžid kostüümid, tänavatel jalutamas ja motikaga sõitmas, söögikohtades jne. Ma lihtsalt ei arvanud, et ma hakkan kunagi munkadele väitlust õpetama... 

Eks siis kuuleb-näeb millalgi, kui järgmist korda toimiva ühenduse leian.

Peatükiga seotud fotod:

feed widget

6. Mis mõttes - hääletame?

Vientiane, Laos

Istun Vientiane soojas öös, välikohvikus. Kuu ja tähed on pea kohal. Vaikne muusika mängib. Oskan seda hetkel hinnata, sest lõpetasin just Skype-kõne Eestisse, kus sajab esimest lund. Mul oli siin esimesel koolituspäeval väljas 25 kraadi, kõik istusid klassis jopedes ja kurtsid, et neil on külm :)

Kes on Cicero?

Esimese koolitusgrupiga lõpetasin täna. Mõned järgmistest muljetest on võibolla natuke šokeerivad, eriti neile, kes ise koolitusi korraldavad, aga muretsemiseks pole põhjust. Kogu koolitus oli raskustest hoolimata siiski väga tore ja grupp oli üliäge! Mõne sõnaga siis lähemalt. Plaani järgi tulin koolitama treenereid ja õpetajaid, kellel kõik baasväitlusoskused juba olemas on. Tegelikult koosnes esimene grupp 18-st Lao Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna ja politoloogia tudengist, kes polnud väitlusest enne midagi kuulnud. Õppejõud, tuleb välja, on üle koormatud, kuna esiteks on üleujutuste tõttu edasi lükkunud algusega semester väga tihe ning teiseks osalevad kõik paremad õppejõud ka väga mitmetes erinevates rahvusvaheliste MTÜ-de projektides. Linna peal näeb igal pool ringi sõitmas WHO, ÜRO, UNAIDSi, Punase Risti jt maastureid ja kaukaasia näojoontega inimene pole midagi erilist. Meid on siin palju :) Igatahes ei teinud ma siis mitte treenerite koolitust vaid põhiliselt algajate väitlejate koolitust. Treenereid koolitasin niipalju, et mul olid assistentideks neli kohalikku tudengit, kes olid saanud varem baaskoolituse. Samas, ega nende õpetamiseks eraldi aega ei olnud, nii et see käis muu tegevuse sees.

Koolitusest siis veel episoode. Minu Tai kaaskoolitaja on inimesena väga tore, aga nii koolitaja kui väitlejana üsna vähese kogemusega ning lisaks kergesti ärrituv. Näiteks võib ta vabalt poole slaidi peal avastada, et tegelikult ei peaks sellest teemast ikka üldse sel hetkel osalejatele rääkima. Või kui osalejad ennast piisavalt kiiresti gruppidesse ei organiseerunud, oli tema reaktsioon frustreerunult hüüda "For fucks sake, it's just teams!". Nii et lisaks koolituse ja grupi juhtimisele tuleb juhtida ka kaaskoolitajat. :)

Koolitamine käis siis nii, et mina rääkisin inglise keeles, millest saab aru umbes kolmandik gruppi. Minu jutu tõlkis Chirada tai keelde, millest sai aru enamik ülejäänud grupist, aga mitte alati 100%, nii et kohati tõlkis üks kohalik tudeng tema jutu veel lao keelde. Ja kui grupi liikmetega aktiivselt suhelda tahtsin, siis pidi kogu rea jälle tagurpidi tagasi läbi tegema. Lisaks sai mulle esimese koolitusega selgeks, kui Euroopa kultuuri põhised kõik mu materjalid, harjutused ja näited on. Rääkisin esinemisstiili all, mida Cicero pidas hea kõneleja põhiomadusteks. Selle peale süttis tuli  ühe noormehe silmis, kes võidurõõmsalt teatas: "Yeah, Cicero, I've hear of him!"

Ruumide ja kellaaegade kokkulepped on rohkem sümboolsed kui sisulised. Eile sain koolitusruumi kohale jõudes teada, et algselt kella 17:45-ni plaanitud koolitus tuleb lõpetada kell 16, sest ruumi tuleb uus grupp. Ühel varasemal päeval olin just osalejatele välja kuulutanud kohvipausi alguse, kui sain teada, et kohvipausi sel päeval ikka ei tulegi ning selle asemel algab 20 minuti pärast lõuna, mis ajakava järgi pidi olema pooleteist tunni pärast.

Laoses läks hästi, kõikidel päevadel oli olemas projektor ja teise päeva pärastlõunaks said valmis ka slaidide paberkoopiad. Myanmaris, kus tuleb järgmine koolitus, õnnestus projektor broneerida ainult üheks päevaks ja koopiate osas pole hetkel ka midagi kindlat. Voolu vähemalt peaks olema, nii et ei pea hakkama oma materjale kirjutama ringi arvutiekraanilt paberile.

Kohalikke omavahel rääkimas kuulates sain väga hästi selgeks kaks sõna - rataban tähendab valitsust ja matakan poliitikat. Eilseks oli mul nii suur puudus eesti keeles rääkimise järgi, et hakkasin lihtsalt ette hoiatamata ühel hetkel koolitusgrupiga eesti keeles rääkima. Juba hea tunne oli endal ja grupis tekkis ka tore elevus :)

Toredatest asjadest veel

Koolitusgrupp oli väga püüdlik ja tõesti tahtis õppida. Nende suur motivatsioon oli ka põhiline, mille varal jõudsime selleni, et vähese analüütilise mõtlemise oskuse ja nõrgapoolse inglise keelega osajelad tegid mul täna korraliku, täis kõneaegadega inglisekeelse plaaniga KP väitluse. Alustasime iga päev kell 8:30 koolitusega ja kõik olid alati kohal, sest koolitusel osalemiseks oli kaks korda rohkem tahtjaid kui kohti ning nad olid läbi viinud eelneva motivatsioonikirjade ja intervjuude vooru :) Kõik osalejad olid tõesti hästi-hästi püüdlikud ja toredad. Koolituspäevad lõppesid kell 18 ajal pimeduse saabudes.

Esimesel päeval rääkisin nendega sellest, mida tähendab "ühiskondlik probleem" ning proovisin koos nendega sõnastada Laose ühiskonna probleeme ning nende pinnalt väitlusteemasid. Üks esimesi teemasid, mis välja pakuti, oli "Laose kommunistlik partei peaks tagasi astuma" :). Õnneks sel hetkel vaatlejaid ruumis ei olnud ja ma siis seletasin, et põhimõtteliselt on see hea teema, aga konteksti arvestades ei oleks ilmselt tark sel teemal väidelda.

Sarnaseid momente on siin kogu aeg. Üleeile hakkasin väitluse teema väljavalimiseks ruumis hääletust korraldama. Kui osalejad siis juhuslikus järjekorras kätega lehvitama hakkasid, torkas pähe, et nad vist väga ei ole hääletanud varem mingite asjade üle. Võtsin aega ja seletasin samm-sammu haaval, mida hääletamine  tähendab ja kuidas see nõidus käib. Teine moment oli rollimängu läbi viies, kus ühe grupi rolliks on hotelliomanikud. Hakkasin juba rolli välja ütlema, kui tuli korraga pähe, et nad ilmselt ei tea, mida tähendab olla "omanik". Ütlesin siis, et nad on hotelli töötajad :) Rollimängudega on huvitav asi see, et osalejad said grupiviisiliselt suurepäraselt hakkama mõtlemisharjutustega, millega nad üksi töötades lootusetult hätta jäid. Tundub, et nende kollektiivse mõtlemise oskus on tugevam kui individuaalse mõtlemise oskus.

Eile tahtsin väitlusteemaks välja pakkuda "Kanepi legaliseerimine on põhjendatud." Eestis on see teema algajate hulgas hästi levinud. Küsisin Chiradalt, et mis ta arvab. Ta ütles, et see teema jääks osalejatele täiesti arusaamatuks. See oleks nende jaoks samasugune teema, nagu "Riisi legaliseerimine on põhjendatud." vms, sest kanepit leidub siin igal pool. Seda pannakse isegi pitsa peale maitseaineks. Kanepiga valmistatud toitude jaoks on tavaliselt menüüs eraldi alajaotus "Happy menu" :)

Õhtusöögiks mädandatud koorumata tibu

Analüütiliselt asjade üle mõtlema saada siinseid tudengeid on keeruline, sest kogu nende haridussüsteem on loengupõhine. Mingeid rühmatöid, diskussioone vms ei eksisteeri. Õppejõud / õpetaja peab loengut ja õpilased kuulavad ning kirjutavad. Uurisin, et millest see tuleb ja vastus oli tegelikult väga loogiline - kloostrikoolidest. Senioorsus on budistlikus kultuuris alati olnud väga olulisel kohal ja õpilastel polnud lihtsalt piisavalt eluaastaid / kogemust, et sõna sekka öelda või oma arvamust väljendada.

Kuna koolimaja õue peal jalutavad ringi kanad ja kuked, siis sai tänane koolitus korraks häiritud sellest, kui üks nikastanud kukk kukkus pärastlõunal täiest kõrist kirema. Ootasime ära, kuni tal õhk otsa sai, siis läksime rahulikult koolitusega edasi. 

Igal õhtul olen kohalikelt saanud soovituse mõne söögikoha osas ning söönud kogu aeg kohalikku toitu ja vältinud turistidele mõeldud kohtasid. Kohalik söök on väga tervislik ja hästi maitsev. Palju erinevat muru, küüslaauku, tšillit, riisi ja natuke liha. Ja rohkelt kõiksuguseid kastmeid. Väga maitsev. Natuke jubedaid asju on ka, aga neid ma ei kavatse proovida. Näiteks on eriliseks delikatessiks vahetult enne kooruma hakkamist pesast ära võetud ning seejärel mulla all mädandatud munakoores tibu. Koos kõigega. Ja tänaval jalutasin täna mööda söögikohast, kus kõnniteel tulele asetatud pottides ujusid (veel) rahulikult elusad kalad ja konnad, kes varsti ilmselt võrdlemisi küpsed olid. 

Palju oleks veel kirjutada, aga hetkel ei jaksa rohkem. Homme proovin natuke Vientianet veel näha ja ülehomme õhtul stardime siit tagasi Bangkoki, oleme öö seal ning siis tuleb reisi kõige kahtlasem osa - Myanmar. Sain täna teada, et eelmised Myanmaris käinud väitluskoolitajad saadeti riigist välja ja pandi viisataotluse musta nimekirja ning kohaliku väitlusorganisatsiooni juht istus kolm kuud kinni ja organisatsioon saadeti laiali. Loodetavasti läheb meil paremini, aga netiühendusega on seal haprad lood, nii et ilmselt nii tihti oma tegemistest märku anda ei õnnestu :)

Mõnusat talveõhtut!

Peatükiga seotud fotod:

feed widget

5. Kagu-Aasia Havannas

Vientiane, Laos

Kulgemine

Minu eest kõrgub kaheksameetrine kuningas Chao Anouvong, peas kaabu ja käes mõõk, teine käsi Mekongi jõe poole sirutatud. Seisan tema varjus, siin on veidi jahedam. Ümberringi kõrvetab talvepäike närtsinud rohtu ja kergitab uhke jõeäärse promenaadi kohale kuumusest virvedava õhu ja tolmu segu. Seisan Tai ja Lao Rahvavabariigi vahelisel piiril voolava Mekongi ääres, Laose-poolsel kaldal. Jõe voolusäng on suures ulatuses kuiv, alles mitmesaja meetri kaugusel on näha voolavat vett. Mõni ime, ise kuivaks ka sellises kõrbekuumas ära, kui jõgi oleks.

Olen olnud Vientianes vaid mõne tunni, aga tunnen iga keharakuga, et see linn sobib mulle. Lennukist väljudes oli kohe tunne, et oleme maandunud Havannas. Ma pole kunagi Kuubal käinud, aga millegipärast oli ikkagi Havanna tunne. Soojus, palmid, õhk, inimesed - kõik viitas samas suunas. Laose pealinn Vientinae ongi minu jaoks Kagu-Aasia Havanna, ainult korralikumate autodega. Väga sõbralikud, naeratavad ning abivalmis inimesed, madalad majad, ülirahulik elutempo.

Thai Airways'i pardaajakirjas oli Laose kohta kirjutatud: "You have to match your pace to the slow rhythm of this country." Kui enne oma reisi algust rääkisin ühe IDEA töötaja Alexiga turvaküsimustest, siis kommenteeris ta seda riiki: "Even if some official of Lao state ever found out, that you're teaching debate, they're too disorganised to do anything about it." Teel lennujaamast hotelli ütles Chirada: "You can't get run over in Laos, they don't drive fast enough." Esimeste tundide põhjal tundub küll, et need on kõik tõesed laused. Pealinn elab umbes samas tempos, nagu mõni Eesti väikelinn suvisel ajal. Ülichill. Siia tuleks küll puhkama. Väga suur kontrast Bangkokiga võrreldes.

Miljonärist õpetaja puhkusereisil

Päeva esimene ja ainus ärev moment oli Laosesse lennates, kui pilvitus taevas lennu keskel sattus lennuk ootamatult turbulentsi, nagu oleks ühe tiiva alt õhk ära kadunud. Muidu uus ja korralik Boeing 737-400 kaldus järsult ühele küljele ning hakkas rappuma ja kolisema. Paari sekundi pärast saadi olukord kontrolli alla, kapten vabandas raadio teel ja ütles, et oli õhuauk, mida polnud võimalik ette näha. Stjuuardessid panid asjad kandikutele tagasi ning ülejäänud lend kulges viperusteta.

Lao Rahvavabariiki sisenemine oli väga sujuv. "English teacher on vacation" müüt töötas kõhklusteta ja 10 minutiga oli Laose viisa passis ning piirikontroll selja taha jäänud. Hotelli buss oli meile lennujaama vastu tulnud. Enne jõudsin veel täiendada oma sularaha varusid. Kohalik rahaühik on kip, võtsin automaadist välja 1 miljoni :) (umbes 125 dollarit).

Sõit hotelli oli sürreaalne. Vaatad aknast välja ja kõik liigub nagu aeg luubis. Aju tõrgub vaatepilti  registreerimast – inimeste jalad liiguvad normaalse kiirusega, aga autod on kõik aeglustatud vaatepildis. Kogu liiklus käib 20 km/h. Ja mitte ainult liiklus, vaid elu üldse. Seda on tunda kohe, kui tänavale astud. Ei mingit signaalitamist, ei mingit tormamist. Rastapatsidega turistid suitsetavad väikestes kohvikutes kanepit. Elu voolab.

Pean hakkama jõe äärest tagasi hotelli minema, sest ilmselt on sinna jõudnud juba Laose ülikooli (mis ühtlasi on riigi ainus ülikool) väitlusliikumise eestvedajad, et homme algava koolituse detailid läbi rääkida. Palavus ei luba sammu kiirendada, astun linnaga samas rütmis tuldud teed tagasi ning jõuan hotelli fuajeesse samal ajal R'Bermi ja Xathiga. Räägime poistega jutud sirgeks, käin oma hotelli ülemisel korrusel asuvas luksuslikus toas korra dušši all ning lähen siis linna avastama.

Sirp ja vasar

Laos on budistlik-kommunistlik maa. Kõikjal jalutavad ringi mungad. Budistlikke kloostreid on ainuüksi peatänava ääres neli või viis. Samal ajal lehvib hotellide ja riigiasutuste peal kõrvuti rahvuslipuga ka kollase sirbi ja vasaraga punalipp. Vientiane suurim hoone on linna keskel toretsev kultuuripalee ning kõikjal on müügil poliitbüroo ja keskkomitee ninameeste raamitud fotod. Déjà vu. Samas pole ajas tagasi minemine õnneks siiski täielik. Netikohvikuid ning WiFi levialasid on igal pool ja erinevalt Taist ei pea ennast neti kasutamiseks sõrmejälgede ja silmaiiristega registreerima. Ühenduse kiirus on ka täiesti korralik.

Sööme mõnusa lõunasöögi, magustoiduks sticky rice ning loputame kõri Beer Lao'ga. Tagasi hotelli jõudes ootab ees õhtune bassein tähtede all, saun ja mullivann. Palk selle tegevuse eest on siin rohkem sümboolne, aga kohtlemine on küll siiani olnud võrdlemisi luksuslik. 

Homsest teisipäevani on koolituspäevad. 


Peatükiga seotud fotod:

feed widget

Teel lennujaamast hotelli.

Hilistõhtune kloostriõu Vientiane peatänava ääres.