Vientiane, Laos
Kulgemine
Miljonärist õpetaja puhkusereisil
Sirp ja vasar
Minu eest kõrgub kaheksameetrine kuningas Chao Anouvong, peas kaabu ja käes mõõk, teine käsi Mekongi jõe poole sirutatud. Seisan tema varjus, siin on veidi jahedam. Ümberringi kõrvetab talvepäike närtsinud rohtu ja kergitab uhke jõeäärse promenaadi kohale kuumusest virvedava õhu ja tolmu segu. Seisan Tai ja Lao Rahvavabariigi vahelisel piiril voolava Mekongi ääres, Laose-poolsel kaldal. Jõe voolusäng on suures ulatuses kuiv, alles mitmesaja meetri kaugusel on näha voolavat vett. Mõni ime, ise kuivaks ka sellises kõrbekuumas ära, kui jõgi oleks.
Olen olnud Vientianes vaid mõne tunni, aga tunnen iga keharakuga, et see linn sobib mulle. Lennukist väljudes oli kohe tunne, et oleme maandunud Havannas. Ma pole kunagi Kuubal käinud, aga millegipärast oli ikkagi Havanna tunne. Soojus, palmid, õhk, inimesed - kõik viitas samas suunas. Laose pealinn Vientinae ongi minu jaoks Kagu-Aasia Havanna, ainult korralikumate autodega. Väga sõbralikud, naeratavad ning abivalmis inimesed, madalad majad, ülirahulik elutempo.
Thai Airways'i pardaajakirjas oli Laose kohta kirjutatud: "You have to match your pace to the slow rhythm of this country." Kui enne oma reisi algust rääkisin ühe IDEA töötaja Alexiga turvaküsimustest, siis kommenteeris ta seda riiki: "Even if some official of Lao state ever found out, that you're teaching debate, they're too disorganised to do anything about it." Teel lennujaamast hotelli ütles Chirada: "You can't get run over in Laos, they don't drive fast enough." Esimeste tundide põhjal tundub küll, et need on kõik tõesed laused. Pealinn elab umbes samas tempos, nagu mõni Eesti väikelinn suvisel ajal. Ülichill. Siia tuleks küll puhkama. Väga suur kontrast Bangkokiga võrreldes.
Miljonärist õpetaja puhkusereisil
Päeva esimene ja ainus ärev moment oli Laosesse lennates, kui pilvitus taevas lennu keskel sattus lennuk ootamatult turbulentsi, nagu oleks ühe tiiva alt õhk ära kadunud. Muidu uus ja korralik Boeing 737-400 kaldus järsult ühele küljele ning hakkas rappuma ja kolisema. Paari sekundi pärast saadi olukord kontrolli alla, kapten vabandas raadio teel ja ütles, et oli õhuauk, mida polnud võimalik ette näha. Stjuuardessid panid asjad kandikutele tagasi ning ülejäänud lend kulges viperusteta.
Lao Rahvavabariiki sisenemine oli väga sujuv. "English teacher on vacation" müüt töötas kõhklusteta ja 10 minutiga oli Laose viisa passis ning piirikontroll selja taha jäänud. Hotelli buss oli meile lennujaama vastu tulnud. Enne jõudsin veel täiendada oma sularaha varusid. Kohalik rahaühik on kip, võtsin automaadist välja 1 miljoni :) (umbes 125 dollarit).
Sõit hotelli oli sürreaalne. Vaatad aknast välja ja kõik liigub nagu aeg luubis. Aju tõrgub vaatepilti registreerimast – inimeste jalad liiguvad normaalse kiirusega, aga autod on kõik aeglustatud vaatepildis. Kogu liiklus käib 20 km/h. Ja mitte ainult liiklus, vaid elu üldse. Seda on tunda kohe, kui tänavale astud. Ei mingit signaalitamist, ei mingit tormamist. Rastapatsidega turistid suitsetavad väikestes kohvikutes kanepit. Elu voolab.
Pean hakkama jõe äärest tagasi hotelli minema, sest ilmselt on sinna jõudnud juba Laose ülikooli (mis ühtlasi on riigi ainus ülikool) väitlusliikumise eestvedajad, et homme algava koolituse detailid läbi rääkida. Palavus ei luba sammu kiirendada, astun linnaga samas rütmis tuldud teed tagasi ning jõuan hotelli fuajeesse samal ajal R'Bermi ja Xathiga. Räägime poistega jutud sirgeks, käin oma hotelli ülemisel korrusel asuvas luksuslikus toas korra dušši all ning lähen siis linna avastama.
Sirp ja vasar
Laos on budistlik-kommunistlik maa. Kõikjal jalutavad ringi mungad. Budistlikke kloostreid on ainuüksi peatänava ääres neli või viis. Samal ajal lehvib hotellide ja riigiasutuste peal kõrvuti rahvuslipuga ka kollase sirbi ja vasaraga punalipp. Vientiane suurim hoone on linna keskel toretsev kultuuripalee ning kõikjal on müügil poliitbüroo ja keskkomitee ninameeste raamitud fotod. Déjà vu. Samas pole ajas tagasi minemine õnneks siiski täielik. Netikohvikuid ning WiFi levialasid on igal pool ja erinevalt Taist ei pea ennast neti kasutamiseks sõrmejälgede ja silmaiiristega registreerima. Ühenduse kiirus on ka täiesti korralik.
Sööme mõnusa lõunasöögi, magustoiduks sticky rice ning loputame kõri Beer Lao'ga. Tagasi hotelli jõudes ootab ees õhtune bassein tähtede all, saun ja mullivann. Palk selle tegevuse eest on siin rohkem sümboolne, aga kohtlemine on küll siiani olnud võrdlemisi luksuslik.
Homsest teisipäevani on koolituspäevad.
Peatükiga seotud fotod:
Teel lennujaamast hotelli.
Peatükiga seotud fotod:
Teel lennujaamast hotelli.
Hilistõhtune kloostriõu Vientiane peatänava ääres.
No comments:
Post a Comment