Thursday, December 8, 2011

7. Vertikaalne maandumisrada


Vientiane, Laos.

Eile veetsin ühe päeva turistina Vientianes. Kauplesin endale pooleks päevaks jumbo (kolmerattaline mototakso, sama, mis Tai tuk-tuk), kes mind ringi sõidutas mööda turistikohtasid. Lahtisest kastist oli ka hea kahele poole elu-olu pildistada. Laos, nagu teisedki regiooni riigid, on budistlik riik ning peatempel asub mõistagi Vientianes. Pra That Luang on väga suurejooneline ning selle peahoones viiakse ainult suurematel pühadel läbi tseremoniaalseid toiminguid, regulaarseteks teenistusteks see kasutusel ei ole. Küll aga toimub pidev tegevus kõrvaltemplis. Terve kompleks on päris suur gongitornide, matmispaikade, väiksemate kõrvaltemplite, pagoodide, stuupade ja pargiga. Sealsamas Pra That Luangi vahetus läheduses asub ka ülemnõukogu hoone ning samas linnaosas paljud teised valitsusasutused. Kaubandust eriti ei ole, va tänavakaubandus, mis on nagunii kõikjal. 

Prantslastele ninanipsu

Järgmine peatus oli Pra Tu Chai võidukaar. Lugu on siis see, et teise maailmasõja ajal vallutasid Jaapani väed Veintiane. Kaks kuud hiljem tulid prantsuse dessantüksused ja peksid japsid minema, aga jäid "vabastajatena" riiki valitsema. Tuttav värk. 60'ndatel sai kohalikel kõrini ja tekkis vastupanuliikumine ning kodusõda, mille tulemusena said prantslased sule sappa. Oma majandushuvide edendamiseks annetasid ameeriklased kõvasti tsementi, et ehitada uus lennuväli, kuhu saaksid hakata rahvusvahelised lennud maanduma, aga laod võtsid ja ehitasid sellest tsemendist hoopis võidukaare, et tähistada prantslaste alt iseseisvumist. Ning et prantslastele topelt ninanipsu teha, tegid nad oma kaare tiba kõrgemaks, kui triumfikaar Pariisis. Kuna ehituseks läks aga usalaste lennuvälja tarbeks annetatud tsement, siis sai kaar rahva hulgas hüüdnimeks vertical runway ehk püstloodis maandumisrada.

Eile õhtul käisime oma koolitusgrupiga väljas nende tulevikuplaane tegemas ning asutasime tseremoniaalselt Laose Väitlusseltsi, millele oli täna hommikuks tekkinud juba ka (varjatud) Facebooki lehekülg. Jõime kõvasti beerlaod, aga sellest polnud hullu midagi, sest õhtuti serveerivad nad seda koos rohke jääga, mis tähendab, et algselt 4,5% õllest jääb heal juhul järgi 3%. Mekkisin ka kohalikku lauhau nimelist riisiviina, mis oli täitsa joodav. Umbes 30%.

P'Margo

Eile õhtuks olin enam-vähem saanud kõikide nimed ka selgeks. Tavaliselt käib mul nimede õppimine kähku, aga siin ei saaks hobune ka oma suure peaga aru, mis kellegi nimi on. Esiteks on kõikidel oma kohalik nimi, aga see on nii keeruline, et nad ei oska ise ka seda hääldada. Näiteks Rattanaphone Inthilath või Chansathith Ounaphom. Selle asemel kasutavad kõik omavahel hüüdnimesid, näiteks Hyojeong Khili teavad kõik nimega Rosa. Sellega lugu aga ei lõpe, sest hüüdnimest on palju erinevaid variante. Näiteks üks minu kaaskoolitaja oli hüüdnimega Berm. Ametlikum versioon tema hüüdnimest on R-Berm, nii kutsuvad teda näiteks õppejõud. Endast vanemaid inimesid (isegi paar aastat vanemaid) kutsutakse P'Berm. Nii et mina olin koolitusel kogu aeg osalejate jaoks P'Margo (häälda: pii-margo). Endast noorematele võib öelda No+nimi, nii et Berm oli minu jaoks No-Berm. Nime eesliidetega saab võõrastest inimestest rääkides teha veel vahet ka meeste ja naiste vahel. Ühesõnaga - keeruline.

Palun vabandust, et auto nõuab turvavöö kinnitamist

Eilse tänavatel sõitmise kohta veel, et õhk on siin ikka üsna saastatud. Muidu väga ei tunnegi, aga lahtise jumboga tänaval sõites saad aru küll, miks paljudel rollerijuhtidel on näomaskid. Autod on suhteliselt uued, aga jumbod ja motikad see-eest ajavad vingelt tomu välja. Aeg-ajalt on ka busse näha, mis päeva ajal üritavad ühistransporti mängida, aga kuna keegi ei tea, kust nad parajasti tulevad, kuhu lähevad, kas ja kus peatuvad ning millal tuleb bussijuhil tuju minna jogurtit jooma, siis keegi neid eriti ei kasuta. Pikemat maad kõnnivad jala peamiselt turistid, kohalikud on kõik rolleritel. Mõnikord perekondade kaupa. Kõrgetes kontsades. Ülikondades, lips üle õla lehvimas. Ostukottidega. Ühel õhtul nägin ühte, kes sõitis ühe käega rolleriga ja teise käega sõidutas kõrval jalgratast. Politsei eriti midagi ei tee. Kontrollivad küll. Eile kohalikud ka baaris ütlesid pärast mitme õlle joomist, et kui nad nüüd koju lähevad, siis peab mööda kõrvalteid minema. Peatänavatel politsei kontrollib, aga kui vahele jääd, siis juhtub ainult see, et politseinik ütleb: "Kuule mine sõida mööda väiksemaid kõrvaltänavaid koju, seal on vähem liiklust." Valdavad autotüübid on suured maasturid ja pick-upid, aga kuna kiirus kunagi üle 40 ei lähe ning enamasti on 20-30 vahel, siis kaasaegne auto saab pidama 1-2 meetriga ja ühtegi avariid pole siiani näinud ning autod on ka siledad ja läikivad, mõlgitud masinaid pole juhtunud silma alla.

Turvavöödega tuli veel hea lugu meelde. Ühel õhtul tõi meid ülikoolist hotelli üks osaleja nimega Malawan, kes oli just saanud vanematelt uue auto (mingi Kia crossover). Istusime sisse ja hakkasime sõitma. Kohe hakkas piuksuma hoiatussignaal, sest kumbki eesistujatest polnud turvavööd kinnitanud. Kui paar minutit hiljem ikka sõit jätkus ja piiksumine ka, siis ma vaikselt ütlesin, et "I think it's your seatbelt.". Juhi vastus oli: "Oh, yes, I'm sorry, it's a very new car. I need to take it to a garage soon to have the alarm turned silent, but I haven't had time yet. I hope it won't bother you too much, it will shut up in about five minutes or so." Nii siis oligi, et mõne minuti pärast kaotas auto lootuse ja jättis küll armatuurlaual punase turvavöö tule vilkuma, aga lõpetas signaali, sest ilmselgelt ei tulnud kellelgi sellist mõtet pähe, et võiks päriselt ka turvavöö kinnitada. Tagumistel istmetel on küll vööd, aga ma pole veel istunud üheski autos, kus oleks vöö teise otsa kinnitamise koht ka olemas.

Õhtul hakkame liikuma Myanmari poole ja võib tulla sidekatkestus. Sain teada ka, kes koolitatavateks on. Esimene grupp on Yangoni linnas ning seal peaks tegelikult ka olema inglise keele oskusega väitlustreenerid, kellel on baastaseme ettevalmistus olemas. Teine grupp Mandalays on huvitavam. Sel on koolitatavateks mungad, täpsemalt kloostrikooli munkadest õpetajad. Üldiselt ei oska ka kohalikud korraldajad selle teise koolituse kohta eriti rohkem öelda, kui et läheme kohale ja vaatame :). Munkasid on siin muidugi igal pool - ülikooli loengutes paistavad ruumidesse vaadates oranžid kostüümid, tänavatel jalutamas ja motikaga sõitmas, söögikohtades jne. Ma lihtsalt ei arvanud, et ma hakkan kunagi munkadele väitlust õpetama... 

Eks siis kuuleb-näeb millalgi, kui järgmist korda toimiva ühenduse leian.


Peatükiga seotud fotod:

No comments:

Post a Comment