Yangon, Myanmar
Kaheksapäevane koolitus ühes ja samas ruumis muutub tüütuks ka parimates tingimustes, saati siis veel väiksemapoolses koolitusklassis, kus päev läbi on turvalisuse tagamiseks kardinad suletud ning ka pauside ajal ei ole eriti ruumi sirutamiseks või jalutamiseks. Olime mõistagi väga tänulikud kohalikule MTÜ-le, mis meile oma koolitusklassi kasutamist võimaldas, samas oli grupist selgelt näha, et vaja on vaheldust. Sestap leppisime 12. detsembril kokku, et pärast kahepäevast pausi veedame ühe päeva kusagil mujal. Üks (hull)julge osaleja pakkus lausa avalikku parki, aga see idee ei leidnud teiste poolt toetust. Appi tuli Kantkaw erakool, kelle kaks õpetajat koolitusel osalesid. Nad esitasid meile lahke küllakutse korraldada 15. detsembri koolituspäev nende ruumides.
Värvikas teekond Kantkawsse
Päev pärast avastusretke Yangoni kroonijuveeli, Shwedagoni templisse, istume Chiradaga hotelli ees taksosse ja ulatame taksojuhile kohalikus keeles kirja pandud aadressi ning juhtnöörid Kantkaw kooli leidmiseks. Esialgu sujub kõik ladusalt, aga 10 minuti pärast hakkab takso aeglustama ja juht järjest ärevamalt paremale ja vasakule vaatama. Veel minut hiljem peatub ta sootuks ning hakkab tänaval kõndivate inimestega suhtlema. Hiljem saame teada, et Yangon on küll Myanmari suurim ja vanim linn ning paljudes linnaosades ka üsna ameerika suurlinliku tänavaruudustiku põhiplaaniga, kuid sellest olenemata on aadressid enamasti ainult umbkaudseks juhtnööriks õige piirkonna leidmisel. Linnade juures asuvate sõjaväeosade varjamiseks pole ühegi Myanmari linna kohta olemas ka täpseid kaarte. Konkreetse hooneni jõudmiseks tuleb pea alati küsida teed kohaliku linnaosa inimeste käest, kes praktika kaudu majade asukoha omale selgeks on saanud. Lõpuks peatub takso bussipeatuse laadse posti juures ning juhi näoilmest ja žestidest on aru saada, et oleme jõudnud paberilipikul kirjeldatud kohta. Ulatan noorukesele juhile varem kokkulepitud hulga kyate (loe: tšatte) ja ronime põrgupalavasse detsembrihommikusse.
Leiame ennast seismas tiheda liiklusega tänava ääres, kus mõlemas suunas sirutub mitmeid sõiduridasid. Kui mitu täpselt, on võimatu kindlaks teha, kuna sõidetakse enamasti seal, kus saab, mitte seal, kus peab. Kõnnitee on tihedalt täis toidu ja kõige muu müütajaid ning bussipeatuses tunglevad inimesed. Päike kütab lagipähe. Vaatame teineteisele natuke nõutult otsa, kuna ei siin ega sealpool tänavat ei paista ühtegi hoonet, millele oleks kirjutatud meile teadaolev kooli nimi. Tasapisi hakkavad meenuma kaks päeva tagasi kuuldud lausejupid. Esiteks midagi bussipeatusega seoses. Et tuleb minna edasi ja järgmisest tänavast paremale. Kummale poole aga võiks olla "edasi", seda ei suuda me kumbki välja mõelda. Veel meenub midagi üle tänava asuva suure vabaõhubaari kohta. Veidi eemal näeme läbi tänava kohal hõljuva tolmu ja vingu tõepoolest ühte vabaõhuõllesaali meenutavat paika. Asume läbi bussipeatuses oleva inimhulga sinna suunas liikuma. Kuna oleme südalinna turistihotellidest jupp maad eemale sõitnud, siis paistame kohalikele veelgi eksootilisema nähtusena. Mul on tunne, nagu vilguks mu pea kohal suur punane neoonsilt "Vaata mind", iga liigutust jälgib paar-kolmkümmend põnevil pruuni silmapaari.
Pärast seda, kui oleme mitu korda mööda Baho tänava äärt edasi-tagasi vantsinud, keerame ühest teeotsast paremale ja kõnnime paarsada meetrit. Iga sammuga muutub ümbruskond slummilikumaks. Proovime tänaval teed küsida, kasutades oma kohalikus keeles kirjutatud paberilipikut, aga saame vastuseks ainult õlakehitusi ja käelaiutusi. Õnneks on meil Kantkaw kooli telefoninumber. Mobiiliroaming Myanmaris mõistagi ei tööta, samuti pole võimalik osta ettemaksuga SIM-kaarte. Telefoniautomaate ilmselgelt ei ole, küll aga on tänaval ... mmm ... helistamispunktid. Helistamispunkt tähendab lauda, mille peale on seatud rida harilikke lauatelefone. Laua ümber on valged plasttoolid, kuhu saab kõne ajaks end mugavasti istuma seada ning teisel pool lauda on müüja, kellele pärast kõne lõppu sideteenuse eest tasuda tuleb. Sääraseid punkte on üles seatud iga paarisaja meetri tagant ning pea alati on mõnes toolis ka helistaja. Astumegi ühe helistamispunkti juurde ja ulatame naisterahvale, kes meid teiselt poolt lauda varjamatu huviga piidleb, Kantkaw telefoninumbri. Pärast ühenduse saamist ulatab naine toru Chiradale. Kuulen, kuidas Chirada püüab meie asukohta kirjeldada ning aru saada, kuhu suunas peaksime liikuma. Kogu meie seiklust ei tee sugugi lihtsamaks asjaolu, et erakoolid on tahtlikult "ära peidetud". Nende tegevus ei ole küll illegaalne, aga kuna valdavalt rahastavad tegevust rahvusvahelised abiorganisatsioonid, siis ei taha keegi, et mõni valitsusametnik neid ootamatult kontrollima saabuks. Nimelt võib tegelik õppetöö ametlikult kinnitatud õppekavast oluliselt erineda ning "inglise keele" tunni raames toimub tegelikult arutelu sõnavabaduse mõiste või erinevate ühiskonnakorralduse vormide üle. Niisiis asuvad MTÜ-de erakoolid enamasti korterites või eramutes ning on väliselt minimaalselt tähistatud, kui üldse.
Pärast paariminutilist vestlust on selgeks saanud, et telefoni teel me omale teed kätte ei leia. Õnneks saab helistamispunkti müüja niipalju inglise keelest aru, et mõistab meie probleemi. Ta küsib telefoni oma kätte, lobiseb natuke kohalikus keeles ning seletab siis meile üksikute inglisekeelsete fraaside ja rohke kehakeele abil, kuhu peaksime suunduma. Täname teda lahke abi eest ning asutame minekule näidatud suunas.
Tänavaks on seda selgelt liiga palju nimetada. Pigem meenutab see mulle mu vanavanemate Kehra kodumaja kõrvalhoone tagust kanade tunnelit. Kõnnime kõrgete tarade vahel mööda kahest plangust ehitatud laudteed. Korraga lõpevad tarad ära ning laudtee kõrval algavad .... Ma ei oska öelda, mis need on. Austusest seal elavate inimeste vastu peaks ütlema, et need on majad. Avatud arhitektuuriga. Või kodud. Reaalsust paremini kirjeldada proovides võiks neid pigem nimetada armetuteks kolme seinaga kuurideks, mis on kokku klopsitud juhuslikest laudadest, presendist, kilest ja roostetavast plekist. Muldpõrandatel jooksevad väikesed paljad lapsed. Vanainimesed teevad paku otsas istudes näputööd. Naised küpsetavad kuuri ees lõkkeasemel pajas toitu. Reovesi voolab madalates kraavides kuuride ees ja vahel, kandes oma pinnal kõikvõimalike jäätmeid. Ainsaks silmaga nähtavaks kummastavaks tõendiks 21. sajandist on mõne kuuri külge kinnitatud suur satelliit-TV taldrikantenn. Ei teagi, kas hurtsikutes on päriselt vool ja televiisorid või on taldrikud siia tiritud kusagilt prügimäelt katusele vihmakaitseks.
Kõik peale vee voolamise laudtee all peatub, kui me Chiradaga nähtavale ilmume. Chirada on kõrgetel kontsadel ja heleda kostüümiga, Mac sülearvuti kaenla all. Hoolimata oma koolituse läbiviimise jaoks tavapärasest argiäri riietusest, tunnen ennast täiesti kohatult tõusiklikuna keset ümbritsevat kõigepuudust. Seejuures ma ei teagi, kas mul on üle ja neil puudu või mul parasjagu ja neil kohutavalt puudu. Või 7-miljardilist inimkonda arvestades neil parasjagu ja mul kohutavalt palju üle. Mind valdavad korraga segadus, kõhedus, äng, kurbus ja õõvastus. Nii äärmusliku vaesusega ootamatult tõtt vaadates voolab kõigest üle tunne, et inimkonnana peame veel väga palju tööd tegema enne, kui saame ennast arenenud tsivilisatsiooniks nimetama hakata. Jalutame ettevaatlikult mööda plankusid läbi slummi, aga meie katse nähtamatuks muutuda on sama ebaõnnestunud kui elevandil kristallipoes. Meie füüsilist turvalisust ei ohusta miski -- lapsed, vanakesed, naised, mehed lihtsalt vaatavad meie ootamatut ilmumist päranisilmil. Vaimselt on see kastiühiskonna ja ülisuurte elustandardi vahedega harjunud Tai ühiskonnas kasvanud Chirada jaoks paar minutit ebamugavat laudteed. Minu jaoks, hoolimata tugevate budismimõjutustega uskumustest, ilmselt senise elu kõige kurikaga otsaette lajatavam kogemuslik arusaamine oma (tahtmatust) priviligeeritusest.
Veel ühest planguvahest läbi pugedes väljume ootamatult kenade eramute ette tänavale, mille kohale ulatuvad aedadest küpsete virsikute raskusest kooldus oksad. Aiapiirete ülemisi servi katab mitmekihiline okastraat või betooni sisse valatud klaasikillud. Esimesel eramul on ka valvetornid ja laskepesad. Hiljem saame teada, et see kuulub kohalikule organiseeritud kuritegevuse juhtfiguurile. Järgmise kõrge värava juures on pisike silt "Kantkaw". Vajutame kellanuppu, värava kohal olev kaamera suriseb ja pöördub meie poole ning paar hetke hiljem ilmub avaneva värava tagant naeratav õpetajanna, kelle läänelik hüüdnimi on Stephanie. Siseneme Stephi järel kena kahekordse heledat värvi villa siseõuele, mida ümbritsevad väiksemad varjualused ja majakesed, igaühes toolid-lauad-tahvlid õppetöö jaoks.
Korraldame miniturniiri. Kaks vooru, esimeses kasutame värskelt õpitud Karl Popperi väitlusformaati, teises Briti parlamentaarset. Mõtlen korra, et kas BP formaat võiks osalejate jaoks kanda ebamugavat kolonialistlikku hõngu, aga kui selline seos nende jaoks olemas ongi, siis ei väljendu see milleski. Võibolla on oma osa ka selles, et Myanmaris vaadatakse koloniaalajale tagasi pigem positiivsetes toonides, kuna sealt edasi on elu-olu vääramatult allamäge kiskunud. Turniirike õnnestub üllatavalt hästi, voorudes saab Myanmari inimestele loomupäraselt palju nalja. Formaadid on baastasemel selgeks saanud, argumendi struktuur hakkab vaikselt tulema, isegi ristküsitlused ja vahemärkused näevad välja enam-vähem sellised, nagu väitlusele kohane. Olen positiivselt üllatunud.
Väitlus Myanmari moodi
Lõunapausile läheme kogu seltskonnaga koos. Esialgu on plaanis einestada varemnähtud vabaõhu õllelokaalis, aga see on keskpäeval nii rahvast täis, et meie suuremapoolsele seltskonnale lihtsalt ei jätku ruumi. Seepeale juhatavad kohalikud meid kohta nimega No Name. Keskmise suurusega laohoone, võiks väljastpoolt arvata. Muldpõrandaga. Sees on meeldivalt jahe ning laudade alla on isegi puitpõrand ehitatud. Köögipoolele, mis küll sama ruumi teises nurgas on, igaks juhuks ei hakka vaatama. Tahaks rahulikult süüa. Mida ei tea, pole olemas. Toit on maitsev – kana, erinevad tulel küpsetatud putukad, tulivürtsised salatid ja supid. Mammy pakub lõpetuseks karbist omatehtud õunakooki. Viimane on tore üllatus – 9000 kilomeetrit kodust eemal, aga õunakook on justnagu ema või vanaema ahjust võetud.
Söögi ajal saabub vestluse käigus järgmine üllatusmoment. Saan teada, et väitlus ei ole Myanmaris üldsegi võõras nähtus, ainult et reeglid on neil mõistagi teistsugused. Kummaline, et siiani keegi seda maininud ei ole, aga parem hilja, kui mitte kunagi. Jutust mõistan, et tegeletakse valdavalt kahte liiki väitlusega. Esimest võiks pigem nimetada läbirääkimiste õpetuseks. Nimelt antakse väikesele grupile arutamiseks üks mitmete võimalike lahendustega vastuoluline probleem ning teatud aja jooksul peavad nad jõudma ühise lahenduseni. Teine, mis on levinud üle riigi ning kõikide haridustasemete algkoolist ülikoolini, tundub olevat rohkem kõnevõistlus, kuigi kohalikult nimetatakse väitluseks. Enne võistluse toimumist tehakse teatavaks kümmekond teemat. Kohapeal jagatakse osalejad võistkondadesse, kuigi võistkonnatööd tegelikult teha pole vaja. Kõneleja astub ette, võtab pimesi ühe teema eelnevalt väljakuulutatute hulgast ning pärast lühikest ettevalmistusaega peab pidama 5-minutilise kõne. Kõnet hindab kohtunikekogu, kes arvestab nii sisu kui väljenduslaadi, eelkõige viimast. Kõnele järgneb küsimuste voor, aga küsijaks pole mitte vastasvõistkonna liikmed, vaid kohtunikud. Tavaliselt küsitakse 2-3 küsimust kõne teemal. Ülikoolis on teemad propagandistlikud või natsionalistlikud ega puuduta ühiskonna tegelikke valuküsimusi. Alumistel haridustasemetel on kasutusel igapäevaelulised teemad, näiteks „Isa roll on perekonnas olulisem kui ema roll". Osalejate juttu kuulates meenub, kuidas Jaan Kross kümmekond aastat tagasi mu õekesele intervjuud andes jutustas Eesti Wabariigi aegsetest kõnevõistlustest ning hilisematest, nõukogude koolinoorte deklameerimiskonkurssidest. Tundub, et kõnekunst ning selles mõõduvõtmine on inimkonnaga kaasas käinud mitmel pool maailmas, olenemata ajastust ja valitsevast režiimist.
Lahkun nimeta söögikohast täis kõhu, täienenud väitlusteadmiste ja kümnete sääsekubladega. Nad võiks selle söökla ümber nimetada Mosquito baariks. Äkki ka Malaria baariks, eks see selgub hiljem.
Väitlus Myanmari moodi
Lõunapausile läheme kogu seltskonnaga koos. Esialgu on plaanis einestada varemnähtud vabaõhu õllelokaalis, aga see on keskpäeval nii rahvast täis, et meie suuremapoolsele seltskonnale lihtsalt ei jätku ruumi. Seepeale juhatavad kohalikud meid kohta nimega No Name. Keskmise suurusega laohoone, võiks väljastpoolt arvata. Muldpõrandaga. Sees on meeldivalt jahe ning laudade alla on isegi puitpõrand ehitatud. Köögipoolele, mis küll sama ruumi teises nurgas on, igaks juhuks ei hakka vaatama. Tahaks rahulikult süüa. Mida ei tea, pole olemas. Toit on maitsev – kana, erinevad tulel küpsetatud putukad, tulivürtsised salatid ja supid. Mammy pakub lõpetuseks karbist omatehtud õunakooki. Viimane on tore üllatus – 9000 kilomeetrit kodust eemal, aga õunakook on justnagu ema või vanaema ahjust võetud.
Söögi ajal saabub vestluse käigus järgmine üllatusmoment. Saan teada, et väitlus ei ole Myanmaris üldsegi võõras nähtus, ainult et reeglid on neil mõistagi teistsugused. Kummaline, et siiani keegi seda maininud ei ole, aga parem hilja, kui mitte kunagi. Jutust mõistan, et tegeletakse valdavalt kahte liiki väitlusega. Esimest võiks pigem nimetada läbirääkimiste õpetuseks. Nimelt antakse väikesele grupile arutamiseks üks mitmete võimalike lahendustega vastuoluline probleem ning teatud aja jooksul peavad nad jõudma ühise lahenduseni. Teine, mis on levinud üle riigi ning kõikide haridustasemete algkoolist ülikoolini, tundub olevat rohkem kõnevõistlus, kuigi kohalikult nimetatakse väitluseks. Enne võistluse toimumist tehakse teatavaks kümmekond teemat. Kohapeal jagatakse osalejad võistkondadesse, kuigi võistkonnatööd tegelikult teha pole vaja. Kõneleja astub ette, võtab pimesi ühe teema eelnevalt väljakuulutatute hulgast ning pärast lühikest ettevalmistusaega peab pidama 5-minutilise kõne. Kõnet hindab kohtunikekogu, kes arvestab nii sisu kui väljenduslaadi, eelkõige viimast. Kõnele järgneb küsimuste voor, aga küsijaks pole mitte vastasvõistkonna liikmed, vaid kohtunikud. Tavaliselt küsitakse 2-3 küsimust kõne teemal. Ülikoolis on teemad propagandistlikud või natsionalistlikud ega puuduta ühiskonna tegelikke valuküsimusi. Alumistel haridustasemetel on kasutusel igapäevaelulised teemad, näiteks „Isa roll on perekonnas olulisem kui ema roll". Osalejate juttu kuulates meenub, kuidas Jaan Kross kümmekond aastat tagasi mu õekesele intervjuud andes jutustas Eesti Wabariigi aegsetest kõnevõistlustest ning hilisematest, nõukogude koolinoorte deklameerimiskonkurssidest. Tundub, et kõnekunst ning selles mõõduvõtmine on inimkonnaga kaasas käinud mitmel pool maailmas, olenemata ajastust ja valitsevast režiimist.
Lahkun nimeta söögikohast täis kõhu, täienenud väitlusteadmiste ja kümnete sääsekubladega. Nad võiks selle söökla ümber nimetada Mosquito baariks. Äkki ka Malaria baariks, eks see selgub hiljem.
Peatükiga seotud fotod:
Koolitusel osalejad Mammy ja Shine etendavad viimase koolituspäeva lõpetuseks Myanmari rahvatantsu
No comments:
Post a Comment