Mandalay, Myanmar
Pole nüüd mõnga aega saanud kirjutada, sestap tuleb pikem sulejooks. Kui kõike ei jaksa korraga lugeda... mäletate küll õpetaja Lauri nõuannet. Mandalayst oli keeruline kirjutada, sest internet oli hästi aeglane ja kättesaadav vaid hotelli arvutiruumis. Seal oli aga ainult kolm arvutit, mille taga enamasti häkkisid Hiina tudengturistid. Tegin ühel õhtul pikka ja rasket tööd, et saada endale arvutitöökoht Skype-vestluse kaudu väitlusseltsi üldkoosolekul osalemiseks ja liikmete küsimustele vastamiseks
Tegelikult oli hotellis olemas ka WiFi, aga mille jaoks, jäi küll mõistatuseks, sest netti selle kaudu ei saanud. Ilmselt niisama ilu pärast. Selliseid asju on siin palju. Jalutad hotelli või restorani sisse ja näed, et ukse peal on VISA ja MasterCardi sildid. Kui siis maksmiseks läheb ja kaardi välja võtad, vaatab sulle vastu segaduses silmapaar. Uurisin asja kohalikult kontaktisikult, kes ise on päris Kanadast, aga juba mitu aastat Myanmaris elanud. Ta ütles, et siinsed hotelli- ja restoranipidajad on lihsalt näinud, et sellised kleepsud on teiste riikide hotellide veebilehtedel ja ustel ja nad siis on pannud omale ka. Ega nad tegelikult ei tea, mida "VISA" või "WiFi" tähendab. Lihtsalt ilus värviline pilt. Ühes hotellis õnnestus siiski kaardimakse ka reaalselt teostada. See käis nii - ütlesid, et tahad kaardiga maksta. Selle peale võttis teenindaja välja telefoni. Seletasid, et: "No-no, no phone call. I want to pay by credit card." Püüdlik vastus: "Yes, sir, please wait. I call bank." Telefonikõne läks Singapuri. Seal oli keegi arvuti taga, telefoni teel loeti kaardiandmed ette ja 10 min pärast tuli kinnitus tagasi, et makse on teostatud. Kuidas nad raha kätte saavad, seda ma muidugi ei tea. Ilmselt nii, nagu kõik teised - pagasis sularahana, värskelt trükitud USA dollarites.
Hullud tervisesportlased
Alustan oma viimase nädala tegemiste kirjeldusi hetkest, kui astusin välja Yangoni Park Royal hotellist, et sõita lennujaama. Hotelli nurga peal tegi kohalik pensionär võimlemisharjutusi. Vaatasin kella. 05:07 hommikul. Hea küll, ikka juhtub vanas eas, et ei ole enam kõige paremini reaalsusega kontaktis. Järgmise kurvi taga tegi väike salk poisse tervisejooksu. Hea küll, karm treener, mõtlesin endamisi. Seejärel hakkas aga riburada ilmuma nähtavale võimlevaid ja jooksvaid inimesi. Kümnete kaupa. Mul endal alles vasak kõrv tukkus ja parem silm nägi und. "Tont küll, see kommunismi asi hakkab ikka ajudele. No ei ole normaalne kella 5 ajal mööda tänavaid sörkida ja Leopoldi hommikvõimlemist teha!" praalisin Chiradale. Tema muidugi ei teadnud Leopoldist midagi ja kommenteeris ainult, et suvisel ajal (st märtsist maini) on Myanmaris päeval 45 kraadi sooja ja päike kõrvetab, nii et ainus võimalus elutegevuseks vabas õhus on enne päikesetõusu ja pärast loojangut. Praegusel talvisel ajal aga pole inimestel ilmselt õhtuti elektrit ja seetõttu lähevad nad vara magama ning tõusevad ka vara üles :)
Kirev elu kohalikus lennujaamas
Jõudsime kohalikku lennujaama, mis on kohe rahvusvahelise lennujaama kõrval. Jaam nagu jaam ikka, aga kusagil pole ainsatki inglisekeelset silti. Üksikud ring-punkt-kriips-ring-ring-
Check-ini mees lippab tagasi ja ulatab pardakaardi ning surub rinda kleepsu. Pardakaart on sümboolne, rohkem sellepärast, et lennukis ju on kombekas anda pardakaart. Midagi mõistlikku sinna peale kirjutatud ei ole - ei väravat, pardalemineku aega ega koha numbrit lennukis. Edasi juhatatakse sind turvakontrolli, millest pääseks ilmselt läbi isegi palja karvase rinnaga, ühes käes kuulipilduja ja teises matšeete. Metalliotsija vingub igaühe peale, aga turvatöötaja lehvitab eemalt laisalt käega, et "Mine-mine edasi!" ning sedagi vaid juhul, kui sa viitsid seisma jääda ja teda pilguga otsida. Ootesaali jõudes märkab isegi mõnda inglisekeelset silti, aga sama kirjaga sildid näitavad kolmes eri suunas, nii et ikka pole sa palju targem. Selleks, et teada, kuhu minna, peab kohalikus keeles üle lahkuvate lendude saali karjuma ja siis erinevatest järjekordadest inimesed karjuvad vastu, et kuhu nad parajasti minemas on. Selleks kõigeks on mõistagi olemas kohalik abimees, kes karjumise hea meelega sinu eest teeb.
Lisaks mõistlikele siltidele puuduvad kohalikus lennujaamas ka mistahes tablood või ekraanid. Kui saabub mõne lennu pardalemineku aeg, võtab ootesaali poiss lennu numbriga sildi, jookseb mööda ootesaali ringi ja karjub kõva häälega. Mul on sellest video ka, see on päris lõbus. Väravas ei kontrollita mitte pardakaarti, sest sellele pole nagunii midagi kirjutatud, vaid vaadatakse su rinnakleepsu värvi. Igal lennul on erinev värv. Lennujaamast lennukini viib buss, lennukisse minemisel ootavad ees uued kurioosumid. Esiteks käib sisenemine tagumise tagavaraväljapääsu kaudu ning ajal, kui lennuk on mootorid juba tööle pannud. Treppi mööda üles ronides puudub igasugune hingamise võimalus, sest trepp asub täpselt mootori heitgaasivoolus. Kui siis lennukis sees keegi toppama jääb, hakkavad inimesed trepil kõõksuma. Sellepärast lastakse esimesena sisse mungad, seejärel vanurid ning naised lastega. Edasi algab olelusvõitlus, sest kuna pardakaardil istekohta pole märgitud, saavad varem sisenejad paremad kohad. Lennukisse sisse jõudes ootas ees järgmine väike üllatus - salong oli täis lakke riputatud kuuseehteid, mis siis tõusu ja maandumise ajal uhkete kaartega siia-sinna kõikusid ja vastu seinu kolksusid. Ja veel - stardiloa andis lennukile mingi t-särgis poisiklibu, kes lennuväljal siia-sinna saikas lennukite vahel. Ta tõstis lihtsalt ühe sõrme püsti ja lennuk hakkas sõitma. Lennujuhtimine missugune :). Lennuk ise oli meie Fokkeri laadne turboprop, aga lendas väga sujuvalt. Ainult külm oli salongis, ilmselt ei raatsitud kütmise peale kulutada. Kohale jõudes selgus, et jahedusega kohanemine oli asja eest, sest välistemperatuur Mandalays oli 12 kraadi. Yangonist lahkudes oli 27 kraadi ja lennuaega ca 1 tund.
Mandalay
Minu kaastreener Chirada oli küll varem korduvalt Myanmaris käinud, aga mitte kunagi väljaspool Yangoni. Välismaalastel on riigis keeruline ringi liikuda, sest paljud piirkonnad on turistidele suletud ning teedel on relvastatud kontrollpunktid, kus dokumente küsitakse. Mitte, et minu puhul oleks vaja dokumente vaadata, et tuvastada minu välismaine päritolu, eksole. Kuna mul oli aknapoolne istekoht, küsis Chirada maandumise ajal, et mis pilt alla vaadates paistab. "There's nothing there. It's just forest. There's no buildings," oli minu vastus. Nii oligi. Lennujaam asub preerias, ümberringi on laiad lagedad väljad. Linna jõudmiseks kulub taksoga 45 min, enamus teest on kahel pool ainult põllud ja lagendikud, mõni üksik palmisalu siin-seal, kohati ka lehmarakend või paar mööda teeäärt sammumas. Panen pärastpoole videosid ka üles, siis näete oma silmaga.
Kohale jõudes oli kell 08:50 hommikul. Hotell Queen Mandalay oli nagu hotell ikka, ainus tore erand oli toas olev tee. Igas hotellitoas on siin alati veekeedukann ja tee, aga enamasti on see mõni rotisaba. Siin ootas klaaspurgis ees maitsev õrnroheline purutee. Keerasin ennast paariks tunniks magama ning seejärel tegin mitu tundi tööasju, valmistudes väitlusseltsi üldkoosolekuks. Õhtupoole kohtusime Alexiga. Alex Dukalskis on IDEA USA juht, kelle juhtida on ka Kagu-Aasia tegevused. Ühtlasi on ta ise koolitaja ning tema tegigi Mandalay grupi esimesed kolm koolituspäeva. Järgmised viis olid siis minu teha. See on keeruline positsioon - võtta üle võõra koolitaja käest võõras grupp, nii et olin natuke ärevil selle koolituse pärast. Alex andis siiski grupist hea ülevaate ning kirjeldas ka juba läbitud materjali, samuti vaatasime tema slaide, et omaksin võimalikult head pilti, milline materjal osalejatel juba läbitud on. Seejärel hakkasime otsima omale õhtusöögikohta. Alex ütles, et hotellist paar maja eemal on üks söögikoht, aga sinna ta tagasi minema pole nõus, sest esiteks seisid eelmisel õhtul tal kogu õhtusöögi aja seitse kohalikku ümber laua ja lihtsalt vaatasid teda kui haruldust. Teine ja olulisem põhjus oli aga see, et söögi ajal nägi ta üle kõrvallaua sibamas 10 cm pikkust tarakani. Neid loomi siis piirkonnas üldiselt ikka leidub. Viimane kohtumine mul isiklikult oli Vientiane (Laos) lennuvälja restoranis. Liigutasin tooli, et hakata istuma, ja tarakan pani toolipadja vahelt plehku. Jätsin siis istumata ja läksin buffee laua juurde. Seal toimetasid sõbrad igal pool - nugade-kahvlite karbis, toidupottide vahel, laua all. Keerasin ringi ja põgenesin. Ülejäänud väljalennuni jäänud tunni kükitasin ootesaalis oma carry-on kohvri otsas ja peksin pealetungivaid tarakane pardakaardiga laiali. Unlike.
Mina Mandalays ühtegi tarakani ei näinudki, aga Myanmari argielu teise kodulooma, rottide, populatsioon on küll Guinessi rekordi vääriline. Välisöögikohtades on targem jalad õhus hoida, kui ei taha, et mõni tegelane tuleb sulle vurrudega varbale pai tegema. Selleks on laudadel isegi spetsiaalsed jalatoed olemas. Chirada on rotifoobik, nii et ta ikka aeg-ajalt karjus ja röökis, aga lõpupoole hakkas ka vaikselt immuunseks muutuma. Elu on siin selline.
Seejuures on kõik inimesed ääretult soojad ja sõbralikud, naeratavad ja aitavad. Kui parajast taksot ei tule, aga kuhugi minna on vaja, vaatad abiotsiva pilguga korra ringi ja juba keegi pakub sulle oma motika tagaistet, et sind ise kohale viia. See, kusjuures, ei kehti mitte ainult turisti kohta, samamoodi aitavad inimesed teineteist. Spetsiaalselt turisti jaoks on siin üldse üsna vähe asju, sest Myanmari, eriti veel Mandalaysse lihtsalt ei jõua liiga palju turiste.
jätkub järgmises postituses...
Peatükiga seotud fotod:
Kohalik lennujaam. Väravast 1 väljub lend YM 443.
No comments:
Post a Comment