Yangon, Myanmar
Olen nüüd kaks päeva veetnud paigas maamunal, kus valge mees on eksootika. Päris huvitav elamus. Aga kõigest järgemööda.
Toyota Publica Wagon
Eile pärastlõunal käisin linna peal jalutamas. Yangon oli pikka aega Myanmari pealinn, aga kümmekond aastat tagasi otsustas valitsus, et kõige parem viis rahvarahutustega toime tulemiseks on viia kõik valitsusasutused sinna, kus kedagi ei ela. Sestap hakati Yangonist, mis on riigi suurim linn ja majanduskeskus, umbes 200 km kaugusele ehitama uut linna, kuhu paigutada kogu valitsusaparaat. Tänaseks seisavadki massiivsed koloniaalstiilis ehitised, kus varem asusid erinevad ministeeriumid, Yangonis tühjade ja lagunevatena ning kogu riigi valitsemine toimub uuest pealinnast. Lisaks ehitati uude linna ka uhke loomaaed ja suur kullatud pagood. Ainus, mida seal ei ole, on elumajad. Mis oligi kogu "geniaalse" plaani mõte.
Kogu infra on riigis ligadi-logadi. Raudteed pole keegi viimase 100 aasta jooksul parandanud, rongid pärinevad 60-ndatest. Eks meil ole siin oma osa mängida - EL ja USA on Myanmarile süstemaatilise inimõiguste rikkumise tõttu kehtestanud samasuguse majandusblokaadi nagu Kuubale. Elektrit enamasti on, aga mitte alati. Näiteks lennujaamas kustusid ühel hetkel lihtsalt kõik tuled ära ja seadmed jäid seisma. Inimesed, kelle pagas oli sel hetkel röntgenilindil, said oma pagasi kätte ja kõigile öeldi lihtsalt "Go, go, go!". Tänavaid ääristavad suured diiselgeneraatorid, mille iga endast lugu pidav hoone on omale soetanud, et elektrikatestuste ajal mitte päris pimedusse jääda ning hotellitoa seinalgi on avariitaskulamp. Teed-tänavad on Yangonis sees enam-vähem, aga linnast väljas pidi asi olema nii hull, et meie "kohaliku" kontaktisiku Kara sõnul kulub järgmisesse suuremasse linna Mandalaysse jõudmiseks bussiga aega 8-14 tundi. 8 kui hästi läheb ja 14, kui tükk teed on vahepeal ära kukkunud vms. Linnaliinibussid ja suur osa autopargist pärineb samuti 70-80-ndatest, kuigi näeb ka kaasaegseid sõidukeid. Liikluseeskirjad liiga palju midagi ei tähenda, igamees sõidab nagu oskab ja jalakäijad vaadaku ise, kuidas eest ära saavad. Keegi ei pidurda, parimal juhul keeratakse sinust mööda, enamasti lihtsalt pressitakse signaali ja vilgutatakse tuledega, et sa oma kondid eest ära korjaks.
Bussidega on veel see tore lugu, et välisel vaatlusel pole kuidagi võimalik kindlaks teha, millise bussiga on tegemist või kuhu ta viib. Bussi uste peal ripuvad piletörid, kes siis, kui buss peatusest mööda sõidab, kõva häälega karjuvad, kuhu konkreetne buss minemas on. Kui siis keegi selle peale peatusest teele hüppab, võtab buss natuke hoogu maha, et inimesed saaks sõidu pealt peale ja maha minna. Myanmari keelt mittekõnelevale inimesele pole seega busside kasutamine võimalik. Jääb kaks ülejäänud ühistranspordi liiki. Esimene on velotaksod, aga mitte sellised, kus klient istub pedaalija taga, vaid külgkorviga mootorratta stiilis velomobiilid, kus sa istud juhi kõrval. Sinna mahub heal juhul terve perekond peale. Ametlikult on kohti kolmele + juht. Kaks kõrvalistujat istuvad seljad koos, üks näoga sõidusuunas ja teine näoga tahapoole. Kolmas ronib pakikale. Täna nägin, kuidas ühel juhul oli veel isal laps ka süles, nii et 4 reisijat + väntaja. See riistapuu on kohalike hulgas täitsa popp, aga ise väga ei taha, sest tänava kohal on õhk ikka nii heitgaasine, et sellest saaks ühe sõiduga tõsise mürgituse. Nii et pikemate vahemaade läbimiseks jääb üle harilik takso. Taksomeetrid on olemas, aga keskkomitee teab mida. Tegelikkuses on kaks tariifi - 1000 kyati mingi lühema maa eest ja 2000 kyati mistahes pikema maa eest linna piires (vastavalt umbes 1,3 ja 2,6 dollarit).
Kohaliku rahaga on ka nii, nagu vanal nõukaajal Eestis. Ametlik kurss dollariga on umbes 7 kyati=1 dolts. Tegelik kurss, millega igal tänavanurgal mehed pakuvad raha vahetada, kõigub kusagil 750 ja 820 kyati vahel dollari eest ja muutub kõvasti päevast päeva. Täna tundus umbes 780 olema, aga korra pakuti ka üle 800. Selliste rahanumbrite juures on halenaljakas, et suurim ringluses olev rahatäht on 5000 kyati. Rahakotte kellelgi ei ole, kui maksmiseks läheb, õngitsetakse vöö vahelt kummiga kokku tõmmatud patakas välja ja hakatakse laduma. Kaardimaksed keelas valitsus paar aastat tagasi ära, sularahaautomaate pole riigis teadaolevalt ühtegi. Dollareid tohib deklareerimata sisse tuua korraga kuni 2000, kõik peavad olema värskelt trükitud. Vähimgi korts, voltimisjoon, tempel või pastakakriips ja keegi seda sedelit enam vahetamiseks vastu ei võta. Tegelt ka. Pangaülekanded riigi sees on tehtavad, rahvusvahelised ülekanded on väga kallid ja keerulised. Kogu meie programmi raha liigub sisse ja välja sularahana, aga sellest siinkohal turvakaalutlustel lähemalt ei kirjuta.
Kui lõpueksamil põrud, saab sinust filosoof
Täna oli esimene päev teha seda, mida me siia tegema tulime. Kohal oli 30 inimest. Olime maksimumpiiri omalt poolt pannud 18 peale, aga kuna Myanmaris on haridusega nagu on (ehk et eriti ei ole), siis tahavad kõik hirmsasti õppida, eriti kui saab inglise keeles ja on midagi tavapärasest erinevat. Kohalikust haridussüsteemist võiks pikalt-pikalt kirjutada, aga nanoülevaade on selline, et õpetaja palk on umbes 30 dollarit kuus, millega saab elada heal juhul nädala. Kõik õpetajad on lisaks riigikoolile õpetajad ka erakoolides, mis õpetavad õhtuti, pärast riikliku koolipäeva lõppu. Selleks, et õpilased ikka korralikult (tasulises) erakoolis käiksid, kust õpetaja ka elatavat palka saab, ei õpeta õpetajad riigikooli tundides mitte midagi. Õpilased peavad kohal käima, aga tundides teevad õpetajad mingeid mõttetuid harjutusi või ei tule üldse kohale. Õpilaste jaoks algab tegelik õppimine kusagil kella 16 ajal, kui neil algab kella 21-ni kestev nö "päris koolipäev" erakoolis. Kui kooli ära oled lõpetanud ja tahad ülikooli minna, siis ise eriala valida ei saa, vaid suunatakse lõpuhinnete järgi. Kõige kõrgema keskmise lõpuhindega õpilased peavad minema arstiks õppima, paremuselt järgmised hambaarstiks jne kuni rivi lõpus tulevad psühholoogid ja filosoofid.
Siin on kõik nii teistmoodi, et võiks kirjutama jäädagi. Täna õhtul pärast "tööpäeva", mis läks väga hästi, sest osalejad on (taaskord) superägedad ja seekord ka tõepoolest enam-vähem inglise keele oskusega, läksin taas linna peale jalutama. Pärast poolt tundi ja väga mitmeid inimesi tihedalt täis tuubitud tänavaid nägin lõpuks ka ühte kaukaaslase näoga meest vastu tulemas. Kui kohakuti jõudsime, vaatasime korraks teineteisele otsa ja ütlesime naeratades "Good evening!" ning läksime kumbki oma teed. Väljaspool hotelli üldiselt kaukaaslase näoga inimesi ei näe. Myanmar võttis eelmisel aastal vastu alla miljoni turisti ning neist valdava enamuse moodustavad tailased ja hiinlased. Inimesed ei häbene oma huvi ka välja näidata. Tänaval jäädakse seisma ja vaadatakse pikalt järgi, bussidest inimesed kõõritavad ja näitavad näpuga. Mitte kuidagi halvasti, lihtsalt huvi pärast. Keegi ei tülita ega ei ole ebameeldiv ega midagi, lihtsalt me oleme siin eksootiline liik.
Elu toimub tänavatel
Eile õhtul teel tagasi hotelli tuli tee peal vastu üks väike krimpsus vanamees. Pöördus Chirada poole ja küsis kohaliku aktsendiga inglise inglise keeles "What is your religion?" "Buddhism," vastas Chirada. Seejärel pöördus vanamees sama küsimusega minu poole. Ütlesin, et otseselt usklik ei ole, aga budism on mulle väga lähedane. Selle peale vanamees naeratas ja rääkis meile kümmekond minutit õpetust selle kohta, kuidas religioonil pole mingit olulist tähtsust, kuidas ainus oluline asi maailmas on armastus ja teineteise vastu hea olemine ning kuidas igaühe käekäik sõltub tema tegude headusest siinilmas. Seejärel soovis meile kõike kõige paremat, lubas taevas meiega kohtuda ja läks oma teed. Ei mingit kiriku voldikut. Ei mingit raha küsimist. Ta oli nii äge vana, et ma olin juba sobiva hulga kyate taskus valmis pannud, aga ta ei näinud välja, nagu ta tahaks või vajaks raha. Normaalselt riides ja selge, loogilise jutu ning klaari silmavaatega. Lihtsalt üks Õpetaja.
Tänavad on ka Yangonis, nagu teistes regiooni linnades, tihedalt ääristatud inimestega, kes kõiksugu asju müütavad. Erinevus Taist ja Laosest on aga see, et kui seal müüdavat käsitööd jms võiks pea iga teise käest osta, siis siin müüakse enamasti täiesti mõttetut pudi - püksirihma pandlaid, 20 aastat vanu lääne raamatuid, roosasid 0-klaasidega prille jne jne. Ning lõpututes kogustes toitu, mille pliisisaldust tänavate saasta tõttu ma isegi teada ei taha. Kõik kohalikud üldiselt söövad tänaval. Nägin täna kurja vaeva, et leida üks ruumis sees asuv söögikoht. Kõndisin mitu kilomeetrit tänavaid maha söögikohta otsides, samal ajal trügides läbi lõputute tänavasöögikohtade ja söövate inimeste vahelt. Iroonia missugune. Gaasipliidiid, lõkked jms on kõik tänava peal, sealsamas pestakse (või no loputatakse) nõusid, sinnasamasse valatakse kõik see, mis söögist üle jääb ning seal tunnevad ennast väga mõnusalt kassisuurused rotid, kes aeg-ajalt üle tee volksavad või sind kusagilt kivi tagant passivad ja vurre liigutavad.
Prügivedu tuleb ja läheb, nagu keskkomitee juhatab
Samas, teiste Kagu-Aasia riikidega võrreldes on hea asi see, et kuna turist on nii võõras nähtus, siis ega keegi ei tülita või midagi müüa ei paku (va rahavahetajad). Takso küll kohe peatub, nagu sa väikese sõrme tõstad, aga sellist asja siin ei kohta, nagu Bangkokis, kus taksomehed sul varrukat sikutavad ja järgi sörgivad, ise korrutades "Tuk-tuk, sir? Want tuk-tuk?". Üldse võib ennast üsna turvaliselt tunda hoolimata kogu tossust, kisast, kärast, trügimisest, palavusest ja haisust, mis tänavatel valitseb. Haisust? Nojah, prügivedu on ka üks nendest teenustest, mis tuleb ja läheb, nagu keskkomitee juhatab.
Tagasi hotelli jõudes köitis mu tähelepanu muusika. Kui harilikult tiniseb kõlarites mesimagus jõulumuusika, siis seekord kaikus üle muidu igati soliidse hotelli fuajee ja koridoride heavy metal. Mitte lihtsalt mingi aastakümnete tagune raskemuusika klassika, vaid ikka ehtne surmametalli mörin ja kidraraiumine. Tükk aega hoolega kuulates oli võimalik ära tabada, et tegemist oli aisakella laulu metal-versiooniga. Irvitasin ja ootasin, millal DJ aru saab, et ta plaadiga veits pange pani, aga ei midagi. Muudkui tuli lugu loo järel seda jõulumöirgamist. Külastajad ei teinud ka suurt märkama, vaid toimetasid südamerahus edasi nagu oleks õhus hõljunud kõrvupaitav Clayderman. Aasia on kummaline.
Järgmine kord kuulete minust ilmselt siis, kui olen oma tegevuse siin linnas lõpetanud ehk 16. detsembril, kui alustame teekonda järgmisesse linna Mandalaysse.
Peatükiga seotud fotod:
No comments:
Post a Comment