Mandalay, Myanmar
„...oh, don't know why I didn't go„ kostab kohaliku dzässlauljanna madal, mahe hääl. Kõrvallauas istuva mehemüraka suitsust kerkivad sinakad looklevad viirud lae poole, jõuavad hubaselt hõõguvate lampideni, joonistavad mõned vaevumärgatavad kujundid ja hajuvad siis. Pianist ja bassimees mängivad mõnuga, hingest. Punakaspruunist puidust seinad kumavad džässi ja bossarütme vaikselt tagasi. Ringikujulise ruumi seinad on klaasist, akna taga palavas ja niiskes öös liigutavad palmid tänavavalguses vaikselt oma oksi. Laudadel põlevad küünlad peegelduvad mustalt tiibklaverilt ning nende valgus paneb tumepunased diivanid ja vaiba vaevumärgatavalt hõõguma. Peale teenindajate, bändi ja lauljatari oleme hotelli baaris neljakesi – mina ja Ei Shwe Sin, paar lauda eemal laulajatari sõbranna ning suitsetav mees kõrvallauas. „...coast to coast, LA to Chicago, across the north and south to Key Largo...“
„Mu isa oli sõjaväelane, presidendi eliitüksuses,“ alustab Ei oma justust. Olen palunud tal rääkida mulle, kuidas temast sai õpetajanna kloostrikoolis. Oma tavapärases kultuurikeskonnas olen pigem harjunud, et inimesed on oma eraelu ning isikliku mineviku osas võõrastele suletud. Siin olen kohanud ainult suurt avatust olenemata sellest, kas minevik, mida jagatakse, on olnud rõõmus või raske. Juba pärast pealiskaudset tutvust on Myanmari inimesed valmis rääkima oma perest, kodukohast, lapsepõlvest ja kooliajast. See siirus ja soojus ning isegi keerulistest aegadest rääkides huultel võbelev naeratus muudab selle rahva minu jaoks vastupandamatult südamelähedaseks. Minu elu, mõistagi, on Euroopas ja ma olen lugematu arv kordi inimestele kinnitanud, et Eesti on elamiseks parim paik maakeral. Eriti minu jaoks, kes ma olen kirdeeuroopaliku kliimaga ülihästi kohastunud. Siiski, tükike mu südant jääb Myanmari külge veel pikaks-pikaks ajaks ning selle põhjuseks on tema inimesed ja nende ennastunustav mängulust ja naeratused.
„Elasime perega Mandalay kindluses. Kes Mandalays käinud ei ole, neile tuleb ilmselt selgitada, et kindlus on natuke tinglik nimetus selles mõttes, et kindluse territoorium on täpselt üks ruutmiil. Harilikult mõeldakse kindluse all vist midagi oluliselt väiksemat, aga meil moodustab kindlus ühe terve linnaosa. Kindluse territoorium on täpselt üks ruutmiil. Väljast piirab seda kõigist neljast küljest kõrge müür, mida omakorda ümbritseb lai ja sügav vallikraav. Igal küljel on üks sild, mis viib võimsate väravatornide kaudu kindluse sisealale. Seespool on palju metsaga täidetud parki, siin-seal puude vahel paistmas erinevad ametiasutuste hooned või neis töötavate inimeste elumajad. Sealsamas hoonekompleksis olid majutatud ka kõik eliitüksuse sõdurid ja nende pered. Minu lapsepõlvemaa.“
„Oli 1998. aasta, ma olin 8-aastane ja käisin koolis. Myanmaris lähevad lapsed kooli 5-aastaselt. Meeleolud Myanmaris olid rahutud, pinged valitseva sõjaväelise režiimi ja demokraatiameelsete jõudude vahel (National League for Democracy) kasvasid. Erinevates linnades üle riigi algasid tundengite ja munkade meeleavaldused. Armee hakkas muidugi vägivallaga ülestõuse maha suruma, ka minu isa üksusele anti käsk meeleavaldajate pihta tuli avada. Isa keeldus käsku täitmast, koos temaga veel rohkem kui pooled nende üksuse meestest. Meeleavaldajate poolele nad üle ka ei läinud, lihtsalt keeldusid oma linna relvitute inimeste pihta tulistamast. Sama kordus paljudes teisteski linnades. Vähem kui kuu ajaga suruti ülestõusud siiski jõuga maha, kuna ülestõusnutel polnud relvastust, oskusi ega soovi sõjaliseks konfliktiks. Kui isa oleks olnud ainus dissident, oleks ta selle eest kindlasti maha lastud. Kuna aga käsu mittetäitmine oli massiline ning lisaks võttis nende kapten kogu vastutuse käsu mittetäitmise eest enda peale, oli karistuseks allumatute häbiväärne erru saatmine. Meie pere visati kindlusest välja ja kogu vara konfiskeeriti.“
„Õnneks oli vanavanaema isa kunagi olnud külavanem ja sellest oli jäänud perekonda veidi raha. Vanavanemad olid ka ise elu jooksul üht-teist kõrvale pannud ja vanaemalt laenatud rahaga saime linnast eemal asuvas külas, kus maa oli odav, osta maatüki ja ehitada lihtsa maja. See andis aga vanavanematele suure sõnaõiguse meie pere asjade korraldamisel ja nende vaated olid väga konservatiivsed. Kui ma olin 10-aastane, otsustasid nad, et pean hakkama tööl käima. Myanmari peredes oli see muidugi sel ajal veel tavaline, et 6-7 klassis lõpetasid lapsed, eriti tüdrukud, kooliskäimise ning läksid tööle. Mu vanemad olid sellele vastu, aga meie kultuur ei luba oma vanematele vastu astuda ning nii jäi vanavanemate sõna peale. Jutt käib mu isapoolsetest vanavanematest.“
„Niipalju isa siiski sai oma tahtmist kehtestada, et võisin õhtuti töö kõrvalt käia ka koolis. Ärkasin kell 3 hommikul ja läksin koos emaga suurele turule, mis asus 45 minuti rattasõidu kaugusel. Sel ajal sõitsid kõik veel Myanmaris jalgratastega, alles 2010. aastal hakkas massiline Hiinas toodetud mootorrataste müük. Enne seda oli Mandalay vaikne, rahulik ja väga puhta õhuga linn. Igatahes, ostsime suurelt turult köögiviljasid, laadisime oma rattad täis ja sõitsime tagasi kohalikule turule. Müüsin kella 12-ni köögivilju, siis jooksin Phaung Daw Oo kloostrikooli õhtusesse vahetusse. Kella nelja ajal, kui tunnid lõppesid, läksin tagasi turule köögivilju müüma kuni turg kell seitse õhtul kinni pandi.“
Myanmari rahvariideis teenindaja tuleb küsima, kas soovime midagi veel tellida. Õhtu on olnud pikk. Palun ühe Andaman Gold õlle ja klubivõileiva. Ei alkoholi ei tarbi, tellin talle tee ja salati. Pikk tikitud siidseelik sahiseb vaikselt, kui teenindaja lahkub meile sööke ja jooke tooma. Myanmaris on rahvariiete kandmine igapäevane nähtus. Kui Laoses on rahvariideseelikud tavapäraseks riietuseks naistele, siis Myanmaris kannavad ka mehed väga sageli rahvusmustritega traditsioonilisi rõivaid.
„Läksin Phaung Daw Oo kooli puhtalt asjaolude sunnil. Tollal lihtsalt ei olnud meie kodu lähistel ühtegi teist keskkooli, kuhu tüdrukuid oleks tasuta õppima võetud. Tasuta selles mõttes, et õpetajatele maksma ma ei pidanud. Oma söögi ja õpikute eest pidin ikkagi tasuma. Pool minu enda turul teenitud rahast läkski kooliga seotud kuludele. Vanavanematele see kõik muidugi ei meeldinud, nende jaoks tundus kooliskäimine aja ja raha raiskamisena. Eks nad olid oma ajastu inimesed. Vanaema oli lihtsalt oma põhimõtetes kinni, aga vanaisa oli karm, laisk ja üleolev. Näiteks oli tal kombeks kogu taldrik riisiga uksest välja visata, kui toidus ei olnud tema arvates piisavalt liha sees. Teenisin küll perele raha ja tegin koos emaga ka kõik kodused tööd, aga sain sellest hoolimata sageli riielda ja karistada kõikvõimalike asjade eest. Ükskord karistamise käigus lõi vanaisa mind nii kõvasti, et metallist joonlaud tema käes läks puruks. Ma ei saanud nende põhjustest aru siis ja ei saa tänaseni. Süda väriseb hirmust ja vihast iga kord, kui neile mõtlen.“
„Samal ajal juhtus, et mu pere jäi võlgadesse illegaalse loterii tõttu. Kahe numbriga loterii on Myanmaris väga pikkade traditsioonidega ja hästi levinud. Pileteid müüakse kõikjal, loteriist tingitud vaesumine on sagedane. Ka minu ema ema mängis kunagi kogu nende pere raha maha ning ema pidi seetõttu lapsena väga palju töötama. Tema suur soov oli täiskasvanuna uuesti rikkaks saada, et tema lapsed ei peaks sama palju töötama. Ja nüüd juhtus, et ta jäi ise loteriist sõltuvusse, pani sinna kõik säästud, mis neil isaga olid kogunenud ning laenas veel juurdegi. Võlgade tagasimaksmiseks varastas isa tagant maja aluse maa lepingu ja pani selle panti. Lõpuks pidime võlgade katteks kodust ära kolima. Ega ma siis seda kõike ei teadnud, see on hiljem välja tulnud.“
Ma olin teadnud, et Ei on oma elus pidanud läbi tegema raskeid aegu, aga kõigeks selleks ei olnud ma siiski valmis. Ta jutustas mulle oma lugu rahuliku häälega, justnagu räägiks talle tundmatutest inimestest. Ainult vanavanematest rääkides hakkas Ei hääl värisema ja muutus katkendlikuks, kuid ta kogus ennast kiirest, naeratas oma laia naeratust ja jätkas.
„Nüüd läks olukord veel palju raskemaks. Kuna vanematel oli jätkuvalt võlgasid, ei saanud nad ennast avalikult näidata, võlausaldajad otsisid neid pidevalt taga. Mina pidin juurvilju tooma ja turul müüma üksinda. Sageli käisid võlanõudjad mind kimbutamas, võtsid ära raha või juurvilju ja üritasid teada saada, kus me elame. Hirm ja peitupugemine olid igapäevased kaaslased. Mitu korda mõtlesin prostituudiks hakkamisele, aga Buddha õpetus ei luba seksuaalsuhteid enne abielu ja ma austasin oma õpetajad kloostrikoolis ning nende õpetust.“
„Kool oli ainus koht, kus sain ennast rahulikult ja kindlalt tunda. Lisaks oli õppimine ja uute teadmiste avastamine mulle alati meeldinud. Ilmselt seetõttu jäin silma ka meie kooli direktorile, kes koos oma vennaga hakkasid minu õpinguid rahaliselt toetama ja võimaldasid mulle elamispinna kooli ruumides. Phaung Daw Oo kooli asutasid 1993. aastal kaks munkadest venda, üks neist on jätkuvalt meie kooli direktor ja teine on asedirektor. Nad on mõlemad väga uuendusmeelsed, lahked ja õpilaste suhtes hoolivad. Tänu nendele sai võimalikuks see, et kolisin kodust ära 12-aastaselt, mis on Myanmaris väga tavatu. Harilikult elatakse pere juures ka 20-aastaselt ja kauemgi, aga mu kodune keskkonnd oli muutunud väljakannatamatuks. Ema ja isa vahel olid pidevad tülid. Muidugi tundsin ennast kooli ühiselamus elades üksikuna ja esimestel kuudel oli vanematest kõigele vaatamata väga suur puudus. Samas jäi mul kodutööde arvelt nüüd rohkem aega õppimiseks ja hakkasin pärast turupäeva lõppu käima veel ka õhtukoolis. Alguses käisin aeg-ajalt vanematel külas, aga kuna see oli iga kord rohkem kurvastav kui rõõmustav, siis jäid külaskäigud iga aastaga harvemaks.“
„16-aastaselt lõpetasin kooli. Lõpueksamid on Myanmaris riiklikud, ükskõik, kas oled käinud kloostri-, riigi- või erakoolis. Eksamid tuleb teha matemaatikas, füüsikas, keemias, bioloogias ja myanmari keeles. Maksimumtulemus on 600 punkti, kusjuures on avalik saladus, et 500-st punktist kõrgema tulemuse saamiseks pead maksma eksamineerijatele altkäemaksu. Kõrge skoor on väga oluline, sest ainult kõrge skooriga suunatakse edasi õppima arstiks või advokaadiks. Mul ei olnud seda raha ja kui oleks olnudki, ikkagi ei oleks maksnud. Põhimõtte pärast. Selle asemel õppisin pähe seitse 200-leheküljelist raamatut, nagu ametlikult nõutud, aga mõistagi ei olnud see piisav ning sain keskpärase tulemuse.“
„Pärast keskkooli lõpetamist sain töökoha kooli kantseleis. Direktor pakkus ühtlasi välja mõtte, et võiksin tegutseda abiõpetajana. Selleks pidin esmalt läbima 10-päevase intensiivkursuse ülikooli juures. Just seal kursusel ning sellele järgnenud praktika esimestel kuudel hakkasin tundma, et mulle meeldib õpetamine ja lastega tegelemine. Pärast seda asusin juba ise aktiivselt otsima võimalusi, kuidas kontoritöö pealt õpetajaametile üle minna. Ühtlasi sain aru, et parimad võimalused avanevad neile, kes oskavad inglise keelt. Mõned minu klassikaaslasedki olid saanud stipendiumeid välisülikoolidesse ning seda eelkõige tänu keeleoskusele. Tahtsin oma õpilastele tulevikus sama võimalust pakkuda, aga kõigepealt pidin ise hästi inglise keele selgeks saama.“
„Enamik inglise keele õppimise võimalustest Mandalayas on kasutud. Õppimine käib ainult läbi pähetuupimise ja järgikordamise, 100 õppijat korraga klassis. Hakkasin ise ennast õpetama ja praktiseerisin igal võimalusel, kui mõni keeleoskaja Phaung Daw Oo kooli sattus. Vahel võis see neile ilmselt olla päris tüütu. 2009. aastal rääkis direktor mulle ühest rahvusvahelise MTÜ poolt Yangonis avatud erakoolist nimega Kantkaw, kus kogu õpe toimub inglise keeles. Läksin sinna katsetele ja kohtusin Karaga, kellest on tänaseks saanud mulle armas sõber ja hea kolleeg. Kantkaw programm kestis ühe aasta, lõpetamise ajaks oli mul inglise keel selge.“
„Alguses sain omale Phaung Daw Oo-s õpetamiseks väikese eriklassi 20-25 õpilasega. Riiklik inglise keele õppemetoodika ning õpikud lendasid kohe aknast välja. Mitmed minu kolleegid olid oma õpetajahariduse omandanud välismaal ja neid jälgides panin kokku oma lähenemise lastele ja õpetamisele. Hiljem julgesin tegeleda juba suurte pärisklassidega. Õpetamise teeb minu jaoks palju lihtsamaks see, et saan õpilastega väga hästi kontakti, kuna tunnetan nende olukorda. Pooled mu õpilased töötavad ja käivad koolis korraga, täpselt nii, nagu mina oma kooliajal.“
„Ükskord juhtus, et mu 6. klassi õpilane kaotas tulekahjus oma vanemad. Nägin teda koolimaja nurga taga nutmas ja läksin teda lohutama. Muuhulgas küsisin, et millised ta vanemad olid. Kuulasin, kuidas ta neid kirjeldas ja mind puudutas sügavalt see, et ta rääkis oma vanematest ainult head. Mina mäletasin oma vanavanematest ainult halba ja vanematest seda, et nad ei kaitsnud mind vanavanemate eest. Tema juttu kuulates sain järsku aru, et minu vanemad on ju jätkuvalt elus! Mul ei olnud küll enam mingit praktilist vajadust nende järgi, kuna suutsin ise oma elu elada ja direktor oli lubanud maksta mu ülikooliõpingute eest. Sellegipoolest tulvas minusse vanematest mõeldes järsku palju tänutunnet, et nad mind üldse kunagi Phaung Daw Oo kooli saatsid. Vaatamata sellele, et kogu kooliaeg oli väga raske. Vaatamata nende omavahelisele tülitsemisele. Tundsin, et tahan oma vanemaid näha ja neid tagasi oma ellu kutsuda.“
„Praegu saan oma vanematega hästi läbi ja käin neil külas, kui vähegi töö ja ülikooli kõrvalt aega saan. Nemad on ka omavahel ära leppinud. Ma maksan isegi mõned nende elamiskuludest, aga vanade haavade vältimiseks otse raha neile ei anna. Lihtsalt tasun mõned kulud, eriti oma väikeste vendadega seotud kulud. Vanavanematest ei taha ma jätkuvalt midagi teada.“
„Tulenevalt oma riigieksami tulemustest olid mu valikud ülikoolis üsna piiratud, võimalik oli õppida kas Myanmari ajalugu, psühholoogiat või filosoofiat. Valisin psühholoogia, et oma õpilastest paremini aru saada. Nüüd õpingi ülikoolis ja samal ajal töötan õpetajana Phaung Daw Oos. Eelmisel aastal käisin kolmeks kuuks Tais ennast täiendamas. Direktor maksab jätkuvalt suure osa minu õppimiskuludest, kõige muuga saan ise hakkama. Mul on väike korter kooli territooriumil. Kui elu vähegi võimaldab, tahaksin jääda õpetajaks siia kloostrikooli kogu eluks. Ühelt poolt tänutundest oma koolijuhtide lahkuse vastu, ilma nende toeta poleks ma ilmselt nii kaugele jõudnud. Sellest veel tugevam on aga soov pakkuda oma õpilastele võimalusi, mis minul aitasid vaesusest välja tulla ja hariduse saada. Ja kui vähegi oskan, tahaks neile kooliaja kergemaks teha, kui mul endal oli.“
„Nii et olen õpetaja, kõige kiuste,“ hakkab Ei naerma. Laulja on lahkunud. Klaveri kaas on suletud. Võtame arve.
Järelsõna: hiljem, tagasi Eestis olles, kirjutab Ei, et lõpetas edukalt ülikooli. Saadab foto ka, kus ta on oma ülikooli lõpupäeval Phaung Daw Oo kooli kantselei ees koos vanemate, ühe noorema venna ja Phaung Daw Oo vendadest-munkadest direktori ning abidirektoriga.
„...oh, don't know why I didn't go„ kostab kohaliku dzässlauljanna madal, mahe hääl. Kõrvallauas istuva mehemüraka suitsust kerkivad sinakad looklevad viirud lae poole, jõuavad hubaselt hõõguvate lampideni, joonistavad mõned vaevumärgatavad kujundid ja hajuvad siis. Pianist ja bassimees mängivad mõnuga, hingest. Punakaspruunist puidust seinad kumavad džässi ja bossarütme vaikselt tagasi. Ringikujulise ruumi seinad on klaasist, akna taga palavas ja niiskes öös liigutavad palmid tänavavalguses vaikselt oma oksi. Laudadel põlevad küünlad peegelduvad mustalt tiibklaverilt ning nende valgus paneb tumepunased diivanid ja vaiba vaevumärgatavalt hõõguma. Peale teenindajate, bändi ja lauljatari oleme hotelli baaris neljakesi – mina ja Ei Shwe Sin, paar lauda eemal laulajatari sõbranna ning suitsetav mees kõrvallauas. „...coast to coast, LA to Chicago, across the north and south to Key Largo...“
„Mu isa oli sõjaväelane, presidendi eliitüksuses,“ alustab Ei oma justust. Olen palunud tal rääkida mulle, kuidas temast sai õpetajanna kloostrikoolis. Oma tavapärases kultuurikeskonnas olen pigem harjunud, et inimesed on oma eraelu ning isikliku mineviku osas võõrastele suletud. Siin olen kohanud ainult suurt avatust olenemata sellest, kas minevik, mida jagatakse, on olnud rõõmus või raske. Juba pärast pealiskaudset tutvust on Myanmari inimesed valmis rääkima oma perest, kodukohast, lapsepõlvest ja kooliajast. See siirus ja soojus ning isegi keerulistest aegadest rääkides huultel võbelev naeratus muudab selle rahva minu jaoks vastupandamatult südamelähedaseks. Minu elu, mõistagi, on Euroopas ja ma olen lugematu arv kordi inimestele kinnitanud, et Eesti on elamiseks parim paik maakeral. Eriti minu jaoks, kes ma olen kirdeeuroopaliku kliimaga ülihästi kohastunud. Siiski, tükike mu südant jääb Myanmari külge veel pikaks-pikaks ajaks ning selle põhjuseks on tema inimesed ja nende ennastunustav mängulust ja naeratused.
„Elasime perega Mandalay kindluses. Kes Mandalays käinud ei ole, neile tuleb ilmselt selgitada, et kindlus on natuke tinglik nimetus selles mõttes, et kindluse territoorium on täpselt üks ruutmiil. Harilikult mõeldakse kindluse all vist midagi oluliselt väiksemat, aga meil moodustab kindlus ühe terve linnaosa. Kindluse territoorium on täpselt üks ruutmiil. Väljast piirab seda kõigist neljast küljest kõrge müür, mida omakorda ümbritseb lai ja sügav vallikraav. Igal küljel on üks sild, mis viib võimsate väravatornide kaudu kindluse sisealale. Seespool on palju metsaga täidetud parki, siin-seal puude vahel paistmas erinevad ametiasutuste hooned või neis töötavate inimeste elumajad. Sealsamas hoonekompleksis olid majutatud ka kõik eliitüksuse sõdurid ja nende pered. Minu lapsepõlvemaa.“
„Oli 1998. aasta, ma olin 8-aastane ja käisin koolis. Myanmaris lähevad lapsed kooli 5-aastaselt. Meeleolud Myanmaris olid rahutud, pinged valitseva sõjaväelise režiimi ja demokraatiameelsete jõudude vahel (National League for Democracy) kasvasid. Erinevates linnades üle riigi algasid tundengite ja munkade meeleavaldused. Armee hakkas muidugi vägivallaga ülestõuse maha suruma, ka minu isa üksusele anti käsk meeleavaldajate pihta tuli avada. Isa keeldus käsku täitmast, koos temaga veel rohkem kui pooled nende üksuse meestest. Meeleavaldajate poolele nad üle ka ei läinud, lihtsalt keeldusid oma linna relvitute inimeste pihta tulistamast. Sama kordus paljudes teisteski linnades. Vähem kui kuu ajaga suruti ülestõusud siiski jõuga maha, kuna ülestõusnutel polnud relvastust, oskusi ega soovi sõjaliseks konfliktiks. Kui isa oleks olnud ainus dissident, oleks ta selle eest kindlasti maha lastud. Kuna aga käsu mittetäitmine oli massiline ning lisaks võttis nende kapten kogu vastutuse käsu mittetäitmise eest enda peale, oli karistuseks allumatute häbiväärne erru saatmine. Meie pere visati kindlusest välja ja kogu vara konfiskeeriti.“
„Õnneks oli vanavanaema isa kunagi olnud külavanem ja sellest oli jäänud perekonda veidi raha. Vanavanemad olid ka ise elu jooksul üht-teist kõrvale pannud ja vanaemalt laenatud rahaga saime linnast eemal asuvas külas, kus maa oli odav, osta maatüki ja ehitada lihtsa maja. See andis aga vanavanematele suure sõnaõiguse meie pere asjade korraldamisel ja nende vaated olid väga konservatiivsed. Kui ma olin 10-aastane, otsustasid nad, et pean hakkama tööl käima. Myanmari peredes oli see muidugi sel ajal veel tavaline, et 6-7 klassis lõpetasid lapsed, eriti tüdrukud, kooliskäimise ning läksid tööle. Mu vanemad olid sellele vastu, aga meie kultuur ei luba oma vanematele vastu astuda ning nii jäi vanavanemate sõna peale. Jutt käib mu isapoolsetest vanavanematest.“
„Niipalju isa siiski sai oma tahtmist kehtestada, et võisin õhtuti töö kõrvalt käia ka koolis. Ärkasin kell 3 hommikul ja läksin koos emaga suurele turule, mis asus 45 minuti rattasõidu kaugusel. Sel ajal sõitsid kõik veel Myanmaris jalgratastega, alles 2010. aastal hakkas massiline Hiinas toodetud mootorrataste müük. Enne seda oli Mandalay vaikne, rahulik ja väga puhta õhuga linn. Igatahes, ostsime suurelt turult köögiviljasid, laadisime oma rattad täis ja sõitsime tagasi kohalikule turule. Müüsin kella 12-ni köögivilju, siis jooksin Phaung Daw Oo kloostrikooli õhtusesse vahetusse. Kella nelja ajal, kui tunnid lõppesid, läksin tagasi turule köögivilju müüma kuni turg kell seitse õhtul kinni pandi.“
Myanmari rahvariideis teenindaja tuleb küsima, kas soovime midagi veel tellida. Õhtu on olnud pikk. Palun ühe Andaman Gold õlle ja klubivõileiva. Ei alkoholi ei tarbi, tellin talle tee ja salati. Pikk tikitud siidseelik sahiseb vaikselt, kui teenindaja lahkub meile sööke ja jooke tooma. Myanmaris on rahvariiete kandmine igapäevane nähtus. Kui Laoses on rahvariideseelikud tavapäraseks riietuseks naistele, siis Myanmaris kannavad ka mehed väga sageli rahvusmustritega traditsioonilisi rõivaid.
„Läksin Phaung Daw Oo kooli puhtalt asjaolude sunnil. Tollal lihtsalt ei olnud meie kodu lähistel ühtegi teist keskkooli, kuhu tüdrukuid oleks tasuta õppima võetud. Tasuta selles mõttes, et õpetajatele maksma ma ei pidanud. Oma söögi ja õpikute eest pidin ikkagi tasuma. Pool minu enda turul teenitud rahast läkski kooliga seotud kuludele. Vanavanematele see kõik muidugi ei meeldinud, nende jaoks tundus kooliskäimine aja ja raha raiskamisena. Eks nad olid oma ajastu inimesed. Vanaema oli lihtsalt oma põhimõtetes kinni, aga vanaisa oli karm, laisk ja üleolev. Näiteks oli tal kombeks kogu taldrik riisiga uksest välja visata, kui toidus ei olnud tema arvates piisavalt liha sees. Teenisin küll perele raha ja tegin koos emaga ka kõik kodused tööd, aga sain sellest hoolimata sageli riielda ja karistada kõikvõimalike asjade eest. Ükskord karistamise käigus lõi vanaisa mind nii kõvasti, et metallist joonlaud tema käes läks puruks. Ma ei saanud nende põhjustest aru siis ja ei saa tänaseni. Süda väriseb hirmust ja vihast iga kord, kui neile mõtlen.“
„Samal ajal juhtus, et mu pere jäi võlgadesse illegaalse loterii tõttu. Kahe numbriga loterii on Myanmaris väga pikkade traditsioonidega ja hästi levinud. Pileteid müüakse kõikjal, loteriist tingitud vaesumine on sagedane. Ka minu ema ema mängis kunagi kogu nende pere raha maha ning ema pidi seetõttu lapsena väga palju töötama. Tema suur soov oli täiskasvanuna uuesti rikkaks saada, et tema lapsed ei peaks sama palju töötama. Ja nüüd juhtus, et ta jäi ise loteriist sõltuvusse, pani sinna kõik säästud, mis neil isaga olid kogunenud ning laenas veel juurdegi. Võlgade tagasimaksmiseks varastas isa tagant maja aluse maa lepingu ja pani selle panti. Lõpuks pidime võlgade katteks kodust ära kolima. Ega ma siis seda kõike ei teadnud, see on hiljem välja tulnud.“
Ma olin teadnud, et Ei on oma elus pidanud läbi tegema raskeid aegu, aga kõigeks selleks ei olnud ma siiski valmis. Ta jutustas mulle oma lugu rahuliku häälega, justnagu räägiks talle tundmatutest inimestest. Ainult vanavanematest rääkides hakkas Ei hääl värisema ja muutus katkendlikuks, kuid ta kogus ennast kiirest, naeratas oma laia naeratust ja jätkas.
„Nüüd läks olukord veel palju raskemaks. Kuna vanematel oli jätkuvalt võlgasid, ei saanud nad ennast avalikult näidata, võlausaldajad otsisid neid pidevalt taga. Mina pidin juurvilju tooma ja turul müüma üksinda. Sageli käisid võlanõudjad mind kimbutamas, võtsid ära raha või juurvilju ja üritasid teada saada, kus me elame. Hirm ja peitupugemine olid igapäevased kaaslased. Mitu korda mõtlesin prostituudiks hakkamisele, aga Buddha õpetus ei luba seksuaalsuhteid enne abielu ja ma austasin oma õpetajad kloostrikoolis ning nende õpetust.“
„Kool oli ainus koht, kus sain ennast rahulikult ja kindlalt tunda. Lisaks oli õppimine ja uute teadmiste avastamine mulle alati meeldinud. Ilmselt seetõttu jäin silma ka meie kooli direktorile, kes koos oma vennaga hakkasid minu õpinguid rahaliselt toetama ja võimaldasid mulle elamispinna kooli ruumides. Phaung Daw Oo kooli asutasid 1993. aastal kaks munkadest venda, üks neist on jätkuvalt meie kooli direktor ja teine on asedirektor. Nad on mõlemad väga uuendusmeelsed, lahked ja õpilaste suhtes hoolivad. Tänu nendele sai võimalikuks see, et kolisin kodust ära 12-aastaselt, mis on Myanmaris väga tavatu. Harilikult elatakse pere juures ka 20-aastaselt ja kauemgi, aga mu kodune keskkonnd oli muutunud väljakannatamatuks. Ema ja isa vahel olid pidevad tülid. Muidugi tundsin ennast kooli ühiselamus elades üksikuna ja esimestel kuudel oli vanematest kõigele vaatamata väga suur puudus. Samas jäi mul kodutööde arvelt nüüd rohkem aega õppimiseks ja hakkasin pärast turupäeva lõppu käima veel ka õhtukoolis. Alguses käisin aeg-ajalt vanematel külas, aga kuna see oli iga kord rohkem kurvastav kui rõõmustav, siis jäid külaskäigud iga aastaga harvemaks.“
„16-aastaselt lõpetasin kooli. Lõpueksamid on Myanmaris riiklikud, ükskõik, kas oled käinud kloostri-, riigi- või erakoolis. Eksamid tuleb teha matemaatikas, füüsikas, keemias, bioloogias ja myanmari keeles. Maksimumtulemus on 600 punkti, kusjuures on avalik saladus, et 500-st punktist kõrgema tulemuse saamiseks pead maksma eksamineerijatele altkäemaksu. Kõrge skoor on väga oluline, sest ainult kõrge skooriga suunatakse edasi õppima arstiks või advokaadiks. Mul ei olnud seda raha ja kui oleks olnudki, ikkagi ei oleks maksnud. Põhimõtte pärast. Selle asemel õppisin pähe seitse 200-leheküljelist raamatut, nagu ametlikult nõutud, aga mõistagi ei olnud see piisav ning sain keskpärase tulemuse.“
„Pärast keskkooli lõpetamist sain töökoha kooli kantseleis. Direktor pakkus ühtlasi välja mõtte, et võiksin tegutseda abiõpetajana. Selleks pidin esmalt läbima 10-päevase intensiivkursuse ülikooli juures. Just seal kursusel ning sellele järgnenud praktika esimestel kuudel hakkasin tundma, et mulle meeldib õpetamine ja lastega tegelemine. Pärast seda asusin juba ise aktiivselt otsima võimalusi, kuidas kontoritöö pealt õpetajaametile üle minna. Ühtlasi sain aru, et parimad võimalused avanevad neile, kes oskavad inglise keelt. Mõned minu klassikaaslasedki olid saanud stipendiumeid välisülikoolidesse ning seda eelkõige tänu keeleoskusele. Tahtsin oma õpilastele tulevikus sama võimalust pakkuda, aga kõigepealt pidin ise hästi inglise keele selgeks saama.“
„Enamik inglise keele õppimise võimalustest Mandalayas on kasutud. Õppimine käib ainult läbi pähetuupimise ja järgikordamise, 100 õppijat korraga klassis. Hakkasin ise ennast õpetama ja praktiseerisin igal võimalusel, kui mõni keeleoskaja Phaung Daw Oo kooli sattus. Vahel võis see neile ilmselt olla päris tüütu. 2009. aastal rääkis direktor mulle ühest rahvusvahelise MTÜ poolt Yangonis avatud erakoolist nimega Kantkaw, kus kogu õpe toimub inglise keeles. Läksin sinna katsetele ja kohtusin Karaga, kellest on tänaseks saanud mulle armas sõber ja hea kolleeg. Kantkaw programm kestis ühe aasta, lõpetamise ajaks oli mul inglise keel selge.“
„Alguses sain omale Phaung Daw Oo-s õpetamiseks väikese eriklassi 20-25 õpilasega. Riiklik inglise keele õppemetoodika ning õpikud lendasid kohe aknast välja. Mitmed minu kolleegid olid oma õpetajahariduse omandanud välismaal ja neid jälgides panin kokku oma lähenemise lastele ja õpetamisele. Hiljem julgesin tegeleda juba suurte pärisklassidega. Õpetamise teeb minu jaoks palju lihtsamaks see, et saan õpilastega väga hästi kontakti, kuna tunnetan nende olukorda. Pooled mu õpilased töötavad ja käivad koolis korraga, täpselt nii, nagu mina oma kooliajal.“
„Ükskord juhtus, et mu 6. klassi õpilane kaotas tulekahjus oma vanemad. Nägin teda koolimaja nurga taga nutmas ja läksin teda lohutama. Muuhulgas küsisin, et millised ta vanemad olid. Kuulasin, kuidas ta neid kirjeldas ja mind puudutas sügavalt see, et ta rääkis oma vanematest ainult head. Mina mäletasin oma vanavanematest ainult halba ja vanematest seda, et nad ei kaitsnud mind vanavanemate eest. Tema juttu kuulates sain järsku aru, et minu vanemad on ju jätkuvalt elus! Mul ei olnud küll enam mingit praktilist vajadust nende järgi, kuna suutsin ise oma elu elada ja direktor oli lubanud maksta mu ülikooliõpingute eest. Sellegipoolest tulvas minusse vanematest mõeldes järsku palju tänutunnet, et nad mind üldse kunagi Phaung Daw Oo kooli saatsid. Vaatamata sellele, et kogu kooliaeg oli väga raske. Vaatamata nende omavahelisele tülitsemisele. Tundsin, et tahan oma vanemaid näha ja neid tagasi oma ellu kutsuda.“
„Praegu saan oma vanematega hästi läbi ja käin neil külas, kui vähegi töö ja ülikooli kõrvalt aega saan. Nemad on ka omavahel ära leppinud. Ma maksan isegi mõned nende elamiskuludest, aga vanade haavade vältimiseks otse raha neile ei anna. Lihtsalt tasun mõned kulud, eriti oma väikeste vendadega seotud kulud. Vanavanematest ei taha ma jätkuvalt midagi teada.“
„Tulenevalt oma riigieksami tulemustest olid mu valikud ülikoolis üsna piiratud, võimalik oli õppida kas Myanmari ajalugu, psühholoogiat või filosoofiat. Valisin psühholoogia, et oma õpilastest paremini aru saada. Nüüd õpingi ülikoolis ja samal ajal töötan õpetajana Phaung Daw Oos. Eelmisel aastal käisin kolmeks kuuks Tais ennast täiendamas. Direktor maksab jätkuvalt suure osa minu õppimiskuludest, kõige muuga saan ise hakkama. Mul on väike korter kooli territooriumil. Kui elu vähegi võimaldab, tahaksin jääda õpetajaks siia kloostrikooli kogu eluks. Ühelt poolt tänutundest oma koolijuhtide lahkuse vastu, ilma nende toeta poleks ma ilmselt nii kaugele jõudnud. Sellest veel tugevam on aga soov pakkuda oma õpilastele võimalusi, mis minul aitasid vaesusest välja tulla ja hariduse saada. Ja kui vähegi oskan, tahaks neile kooliaja kergemaks teha, kui mul endal oli.“
„Nii et olen õpetaja, kõige kiuste,“ hakkab Ei naerma. Laulja on lahkunud. Klaveri kaas on suletud. Võtame arve.
Järelsõna: hiljem, tagasi Eestis olles, kirjutab Ei, et lõpetas edukalt ülikooli. Saadab foto ka, kus ta on oma ülikooli lõpupäeval Phaung Daw Oo kooli kantselei ees koos vanemate, ühe noorema venna ja Phaung Daw Oo vendadest-munkadest direktori ning abidirektoriga.
No comments:
Post a Comment