Hanoi, Vietnam
Olen lennujaamas. Passis on mitmekordse sisenemisõigusega Vietnami viisa, mille saamine oli taaskord lihtne. Võrreldes teiste piirkonna riikidega siiski üks erinevus on – päris kaks kätt taskus piirile jalutada ei saa, eelnevalt tuleb ennast Internetis registreerida ning selle eest ka mõistagi maksta. Vastu saad Vietnami välisministeeriumi kinnituskirja, et piiriametnikel on õigus Sulle viisa väljastada. Piiril veel 5 minutit ootamist, templilöömise tasu ja asi jonksus. Viimane peatus on passikontroll, mis protsessi mõttes läks igati sujuvalt. Milline ajuhiiglane suutis aga ehitada passikontrollilauad, jääb mulle küll arusaamatuks. Viimased on nii kõrged, et ametnik teisel pool istudes näeb ainult minu juuksetutti. Kohalikud, kes valdavalt on minust lühemad, upitavad passi üle laua anda. Ametnik, kui ta tahab passi ja isiku vastavust kontrollida, peab tõusma püsti ja piiluma üle kõrge laua, kes seal teisel pool on. Anna aru. Selliseid asju on siin veel ja veel. Näiteks Bangkoki tänavate kohal sõitvas linnasiserongis on seisjatele mõeldud horisontaalsed käsipuud nii kõrgel, et kohalikud võiksid parima tahtmise korral seal Tarzanit mängides rippuda, aga normaalseks ühistranspordi kasutamiseks ei ole need ühestki otsast praktilised.
Tagasi Vietnami. Istun taksos. Taksomeeter näitab 265 000 dongi. Igal summal võtad siin kohe ilma mõtlemata kolm nulli tagant ära ja siis hakkad ülejäänud summat kuidagi jagama, et eurodesse ringi arvutada. Väljas on hall ja jahe ilm. Kahel pool maantee ääres vuhisevad mööda riisipõllud. Küllap needsamad, millel kasvatatud riisi me kahe suu poolega isukalt sööme, kuigi vaadates heitgaaside rohkust, oleks ma tulevikus Vietnami riisi suhtes ettevaatlikum. Kuigi ega võibolla palju valikut pole, Vietnam läks riisitootmise mahu poolest just hiljuti Taist mööda ja on nüüd maailma suuruselt viies riisitootja. Seda eelkõige seetõttu, et nad kasvatavad riisi koerakuudi katusel ka, rääkimata siis igast väikesest maaribast, mis kusagil majade vahele on jäänud. Tööd tehakse kõrgelt mehhaniseeritud kondiajamiga ehk vesipühvlitega. Väiksematel lappidel igamees oma kõredatel koibadel vees kahlamas. Kõigil peas Vietnami püramiidikujulised mütsid.
Hanoi - mopeedide paradiis
Hanoi kesklinn on arhitektuuriliselt ilus, kuna säilinud või taastatud on palju prantsuse koloniaalaegset arhitektuuri. Tänavad on võrdlemisi laiad, aga see ei ole abiks liikluse korraldamisel, sest majaseinte ääres on ennast sisse seadnud armee tänavakaubitsejaid, nagu kõikides teistes Kagu-Aasia suuremates linnadeski. Kohe nende kõrval on üks kuni kolm rida parkivaid mopeede ja motorollereid ning seejärel sõiduteel kõndivad jalakäijad. See jätab autodele sõitmiseks ruumi napid kaks sõidurida, kohati vähem. Sestap on ummikud sagedased ja mistahes sõidukit juhitakse ühe käega, teine käsi on signaalikäsi.
Seisan suuremat sorti tänava ääres, ülekäiguraja alguses. Kummaski suunas läheb kaks sõidurada. Autod ja mopeedid tossutavad vuhinal mööda. Minu kõrvale tulevad veel mõned jalakäijad, nii kohalikud kui turistid. Mõni julgem astub poole jalaga sõidurajale. Ükski sõidukijuht ei pidurda, mõni annab signaali. Tänava äärde on kogunenud juba väike kamp. Lõpuks hakkab esimene kohalik liikuma. Kamp läheb kaasa. Ükski sõiduk ei pidurda, keeratakse hoogu maha võtmata ühele ja teisele poole inimestest mööda. Signaalid, tuledega vilgutamine. Kamp liigub tibusammudega edasi. Joosta või seisma jääda ei tohi, siis ei oska juhid su trajektoori ette ennustada, tuleb kogu aeg vaikselt edasi liikuda, siis osatakse kahele poole mööda keerata. Kamp jõuab ülekäigusebra teise otsani. Tänav on ületatud. Ja nii iga kord. Mõnikord võetaks ka teineteisel käest kinni, et keegi maha ei jääks. Kohalikud ütlevad, et kui sa suudad Hanois tänavat ületada, suudad sa kustahes mujal maailmas tänavat ületada.
Hanoi on turistilinn, aga valdav enamus Lääne turistidest on noored seljakotirändurid. Turismitööstuski on neile orienteeritud – palju baare, klubisid, backpacker-motelle ja muud odavamat ja lihtsamat sorti lõbustust. Hotelle on kesklinnas iga nurga peal, aga suuri ja uhkeid mina ei kohanud. Tüüpiline hotell on pikk ja kitsas maja, all lauas üksik administraator ja üliagar kohvripoiss, restoran ülemisel korrusel, kust on ilus linnavaade ja nii laiad praod seinte vahel, et pista sõrm õue. Toad pole samuti ei sooja ega millegi muu kindlad, aga õnneks saab konditsioneeri keerata sooja õhku puhuma, muidu oleks Hanois talvel päris kõhe olemine. Kohalikud käivad mütside ja kinnastega. Ma panen jope selga. Britid panevad särgi selga ja käivad plähvidega edasi.
Seisan keskväljakul, kilpkonnajärve kõrval. Hoan Kiemi järv on 600 m pikk ja 200 m lai ning selles elavad 2 m pikkused kilpkonnad. Üks kuni viis. Viimati sai turist kilbust pildi 2007. aastal, 2011. aastal püüdis armee ühe kinni ja toimetas ravile. Üks ära kuivatatud pirakas isend on vaatamiseks välja pandud ka järves asuval smaragdsaarel. Jalutan ümber järve. „Shoe shine, sir?“ „Books, sir? I have many books.“ „A better map, sir?“ „Halong Bay ticket, sir?“ „Massage, sir?“ Vietnami tänavakaupmehed on selgeks õppinud, et valge näoga inimesel, ja neid siin jätkub, on raha ja seda tuleb temalt igal võimalikul hetkel küsida. Veits tüütu, võrreldes palju rahulikuma olemisega Myanmaris ja Laoses. Räägitakse, et väljaspool Hanoid ja Ho Chi Min City't (endine Saigon) on kaubandus vähem pealetükkiv.
Istun Läänejärve ääres kohvikus. Läänejärv ehk Ho Tay on kilpkonnajärvest palju suurem, meie Ülemiste mõõtu. Veepinna alune on täis uudishimulikke kalu. Enamus on tavalist kala värvi, aga sekka näen ka kahte kuldkala karva järveelanikku. Laual aurab Vietnami kohvi – intensiivse maitsega must kohvi, mille sisse on valatud ohtralt kondenspiima. Njammm. Vietnam ja ümberkaudsed riigid toodavad ühte erilist kohvi, mille oad kohviistandustes elav loomake ära sööb ja siis välja kakab. Läbi looma seedekulgla käimine annab kohvile eripärase, intensiivse maitse. Farmerid korjavad väljaheited kokku, pesevad puhtaks ja müüvad kõrge hinnaga maha. Vietnamis on selle nimi Weasel coffee ja nii paki kui purgi peal on märk nirgisarnase looma ning kuhjakese ubadega tema saba all. Igati ennastselgitav. Weasel coffee on liiga kallis, et seda ojadena kohvikus turistidele sisse valada, seetõttu on vietnamlased õppinud tavalist kohvi maitsestama selliselt, et see maitseb nagu Weasel coffee. Seda loomakaka moodi maitsetatud tavalist kohvi ohtra kondenspiimaga saab iga nurga pealt.
Elurütm on Kagu-Aasia riikides, Vietnam kaasa arvatud, lääne inimese jaoks kummaline. Inimesed ärkavad hommikul kella viie ajal või varemgi. Kella seitsmest keeb elu äripäeviti juba täie hooga ja kella 23 ajal pannakse kõik kohad kinni. Söögi- ja joogikohad kaasa arvatud. Erandiks ainult need, mida peavad välismaalased. Hetkel on kell 22, istun keskväljaku ääres viienda korruse kohvikus City View Cafe, lõpetan õhtusööki ning loen päeval ostetud raamatu piraatkoopiast Vietnami elu, sõja ja Agent Orange'i kohta. Agent Orange on Vietnami sõja aegne keemiarelv. USA sõjaväe „geniaalne“ loogika oli järgmine – Viet Cong elab ja võitleb džunglis ning ostab toitu talupoegadelt. Džunglist me neid kätte ei saa, järelikult tuleb džungel ja talupoegade põllud ära hävitada. Talupojad liiguvad linna ja linnasid me saame kontrollida. Selle loogika alusel külvasid USA lennukid ja kopterid 20% Vietnami territooriumist üle taimemürgiga Agent Orange, mis on pinnases säilinud tänaseni ning lisaks taimede tapmisele oli väga efektiivne ka inimestel vähi tekitamises, rinnapiima mürgitamises ja 400 000 sünniväärarengu põhjustamises. Ja Viet Cong võitis sõja sellest hoolimata. Hurraa, demokraatia lipulaev! USAlased, kes midagigi oma ajaloost jagavad, käituvad Vietnamis võrdlemisi tagasihoidlikult. Olen seda mitmel pool oma silmaga näinud.
Jõulud Lõuna-Hiina merel
Olen laevas. Restorani akna taga loksub ilus helesinine Lõuna-Hiina meri. Olen Vietnamis ja on jõululaupäev, 2011. aasta. Muigan endamisi. Laevakruiis UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvale Halongi lahele on üks Vietnami turismi leivanumbreid. Hanoi ja Halongi vahelisel maanteel voorib katkematu mikrobusside vool, mis turiste laevadele viib. Teekond mööda Vietnami kitsaid ja käänulis-auklikke teid võtab aega kolm tundi ning viib läbi mitmest väiksemast linnast. Tee ääres väntavad sini-valges koolivormis poisid ja tüdrukud jalgratastel kodu poole. Vanamehed istuvad ja joovad teed. Inimesed töötavad riisipõldudel. Kummalisel kombel ainus ühiskonna klass, keda siin peaaegu üldse ei kohta, on mungad. Erinevalt teistest riikidest mungad Vietnamis tänavatel mungarüüs ringi ei liigu. Kogu riigis oleku aja jooksul nägin ainult paari-kolme munka.
Halong Bay on imekaunis. Suur laev paneb ennat lahe keskel ankrusse ning edasi liigume juba väiksemate mootorpaatidega. Käime koobastes, ahvidele fotojahti pidamas ning ronime ühel saarel mäe tippu. Laht on täis tipitud kõrgeid lubjakivist mäemügarikke, igaüks on omaette saar. Vesi on need saared kunagi moodustanud, kui kogu Halongi lahe ala vee all oli, ning nüüd uuristab vesi neid jõudsalt. Nii tekivad koopad, avad, fantastilised kujud. Patsutan ühe kivist tüübi pead, kes näeb välja nagu kilpkonn. Pidavat tarkust juurde andma, eks näis, kas hakkab nüüd aju õitsele. Kilkonn on Aasias üks pühamaid loomasid, sest siinses kultuuris on võrdusmärk vanuse ja tarkuse vahel. Kilpkonn elab loomadest kõige vanemaks, seega on ta järelikult kõige targem. Kes Kung Fu Panda esimest osa näinud on, need teavad. Kõige lollim loom on vesipühvel. Taksode akendel on pildikesed – burgeril kriips peal, joogipudelil kriips peal, kopsuvähikepikesel kriips peal ja vesipühvlil kriips peal. Viimane tähendab, et ära mängi lolli. Päriselt ka.
On talv, üks Kagu-Aasia kolmest aastaajast. Ülejäänud aastaajad on suvi ja vihmaaeg ehk rainy season. Talv on tavaliselt soe, suvi kuum ja vihmaaja nimi ütleb ise, millega tegemist. Jõuluõhtu söömaaja katab meeskond laevalaele, vabasse õhku. Rahvamuusikaansambel mängib etnorütme ja vanade lääne lugude covereid. Kõik lõdisevad, sest Hiinast on eelmisel päeval Vietnami kohale jõudnud tavatult külm õhumass ja lisaks puhub kõva tuul. Ümbritsev vaatepilt on hingeülendavalt ilus, värviliste tuledega kaunistatud kümned laevad saarte vahel hämaral lahel loksumas, kuid kaua seda nautida ei jaksa, kliima teeb oma töö. Kõik vitsutavad rohketest mereandidest õhtusöögi kiirelt vöö vahele ja pagevad siseruumidesse sooja. Seal algab naljakas pidu. Jõulud on kristlik püha, nii et ega budistlikul Vietnamil mingeid oma rahvuslikke jõulutavasid ei ole. Sestap üritab laevameeskond kokku möllida rahvusvahelisi jõulutraditsioone kohalike seltskonnamängudega.
Laevas on kirju seltskond. Tore vanapaar Hawailt, jutukas keskealine blogikirjutajast itaallane, kes loomulikult kohe Chiradale külge hakkab lööma, vene abielupaar, kes rõõmsalt hüüatab, kui ma nende palvele neist mägede taustal pilti teha vene keeles vastan, lisaks veel üks paar Itaaliast, suurem reisiseltskond Prantsusmaalt, perekond Indoneesiast ja kaks Inglise daami. Jõuan mitmega neist reisi ajal lobiseda – Hawai abielupaari naispool töötab ülikoolis, vene paari mees on jurist, itaallast hakkab väitlus väga huvitama, kuna ta kirjutab oma blogis keerulisusest ja väitlus tundub talle komplitseeritud mõtlemismudelina. Vahetame visiitkaarte. Võrgustumine Lõuna-Hiina merel.
Grillitud kalmaari tänav
Olen tagasi Hanois ja üritan meeleheitlikult leida söögikohta. Kilomeetri olen julgelt maha vantsinud, pisematki toitumisurgast leidmata. Hea küll, olen hetkel kingatänaval, pean siit minema saama. Pööran mänguasjatänavale, aga olukord ei parane, hamba alla ei kõlba ka siit midagi panna. Järgmiste nurkade taga ootavad teksatänav, aiatööriistade tänav, muusika ja filmide tänav ja nii edasi ja nii edasi. Hanoi on jaburalt ära segmenteeritud – kui oled spordivahendite tänaval, siis kauplus kaupluse kõrval müüb ainult tosse, palle ja reketeid. Enamasti neidsamu, mida kõrvalkauplusedki, ja sama hinnaga.
Kui lõpuks toidulõhnad ninna löövad ja loodan, et olen jõudnud toidutänavale, pole asi siiski nii lihtne – pagaritoodete tänaval võid küll nõrkemiseni saia süüa ja saad ehk kohvigi kõrvale, aga korralikku sööki ikka ei leia. Söömiseks pean jõudma pubidetänavale või restoranide tänavale. „Tänav“, muide, tähendab ühe kuni kahe majadebloki pikkust teelõiku. Kuigi tee sirgelt edasi läheb, vahetub seejärel nimi ja kaubaartikkel.
Pärast sööki tahaks ühte kohalikku magustoitu ka proovida, aga väiksemad restoranid pakuvad enamasti ainult teed, kohvi ja jäätist. Hanoi kaubamärgimagustoit on aga cafe sua chua ehk espresso segatud kondenspiima ja poole liitri värske, maitsestamata jogurtiga. Mõistagi tuleb selle söömiseks esmalt jõuda jogurtitänavale. Keeran ümber nurga. Fuhhh, ei, tont võtaks, sattusin hoopis grillitud kalmaari tänavale. Lõhnab vängelt, maitseb ülihästi ja sisaldab ülirohkelt kolesterooli. Pärast puuviljatänava läbimist jõuan telefoni GPSi abiga lõpuks jogurtitänavale.
Jätkub järgmises postituses...
Peatükiga seotud fotod:
Halong Bay
Öine Hanoi liiklus(kaos)
No comments:
Post a Comment