Yangon, Myanmar
Kuldne tempel mäe tipus
Täna oli koolitusest puhkepäev. Ilm oli päikeseline, väljas 34 kraadi sooja ja pilvitu taevas. Üldse sajab detsembris Yangonis keskmiselt 2-3 mm kuus. Kauni jõuluilma ärakasutamiseks otsustasin minna väikesele palverännakule. Yangoni linnapanoraami domineerib hiiglaslik kuldne pagood. Sõitsin sellest mööda ka lennujaamast hotelli tulles, aga senini polnud saanud aega sinna tagasi minna. Pagood ning seda ümbritsev pühamu kannab nime Shwedagon. Rääkisin eile õhtul oma kaaskoolitajale Chiradale, et tahan täna minna pagoodi vaatama. Ta andis hüva nõu, et mingu ma hommikul vara. Budistlikes pühamutes tuleb nii jalanõud kui sokid ära võtta ja paljajalu ringi liikuda. Mitte, et kellelgi siin oleks sokke. See on täielik plähviriik ja temperatuure arvestades on see ka igati mõistlik. Vabalt näeb linna peal ringi silkamas ülikondades mehi, plähv jalas. Siin on see sotsiaalne norm ning viltu ei vaata keegi.
Igatahes ütles Chirada, et mingu ma hommikul Shwedagoni, sest päeva peale kütab päike pühamu kivist õuepealse nii kuumaks, et väga valus on ringi liikuda. Võtsin nõu kuulda ja olin kell 9:30 platsis. Nii nagu paljudes teistes kohtades, on kohalikele sissepääs tasuta, välismaalased peavad maksma. Eks see ole mõistlik ka, kuna kohalike jaoks on tegemist pühapaigaga, kuhu tehakse üle riigi palverännakuid, välismaalaste jaoks aga rohkem vaatamisväärsus. Ja vaatamist on seal kõvasti rohkem kui selle sissepääsuraha eest.
99 m kõrgune Buddha eluajal ehitatud pagood asub künka otsas, pühamu keskel. Kompleksi sisenemine toimub pika koridori kaudu, mis astmetena mööda künkanõlva tõuseb. Umbes midagi sellist, nagu põhuteatri koridor, aga palju pikem. Koridor on mõnusalt jahe, marmorpõrand paitab jalataldasid ja seinte ääres pakuvad neiud-naised möödujale ostmiseks lillebukette, lõhnaküünlaid ning muud mõnusat, mida jumalatele mäe otsa meeleheaks viia.
Olles jõudnud koridori lõppu, astub külastaja pühamuõuele, päevavalguse kätte ning samal hetkel tabab teda võimustvõtvalt ere kuldse valguse voog. Ehtsa kullaga kaetud kümned ja kümned pagoodid, stuupad ning templid kiiskavad silmipimestavalt ennelõunase päikese käes ning selle kõige kohal, otse külastaja silme ees sirutub suur pagood elava tule joana taeva poole. Tõeliselt alandlikuks tegev hetk.
Inimesed teenivad oma jumalaid
Kui silmad eredusega harjuma hakkavad, ilmuvad nähtavale sajad inimesed, kes ümber pühamu jalutavad või kusagil vaikselt palvetavad või mediteerivad. Pühamu õuel asub loendamatu hulk suuremaid ja väiksemaid templeid ja altareid, väiksemates üks ning suuremates kümneid buddhakujusid, üks kuldsem kui teine. Kõikjal liigub ringi inimesi - kohalikke yangoonlasi, kaugemalt tulnud palverändureid, munkasid, nunnasid ja laamasid, kes pühamu eest hoolt kannavad ja templites laulavad või palvetavad, kerjusmunkasid ning siin-seal ka mõnda turisti fotoaparaadiga. Millestki pole keelatud pilti või filmi teha, aga lihtsalt pole väga neid, kes hingeülendava vaatepildi jäädvustamise peal väljas oleks. Need turistid, kes siin on, pärinevad Hiinast või Taist, harvem Jaapanist. Valge nahaga inimene on ka siin niipalju haruldane nähtus, et inimesed peatuvad ja vaatavad järgi ning mungad kõõritavad üle üksteise sind uudistama. Üks naine nimega Nu-Nu tuli minuga templiõuel juttu rääkima ja küsis, kust ma tulen. Eesti ja Soome ei öelnud talle midagi, aga Taani ja Norra järgi sai aru, millisest Euroopa otsast ma pärinen. "Oooh, you're a long way from home! Very rare to see people from your part of the world here."
Jutustasime siis niikaua, kui ma kannatasin päikese käes seista. Nu-Nu on inglise keele õpetaja, kes turismihooajal pakub hiinlastele ja jaapanlastele linnas giiditeenuseid. Ta ütles, et tema koolis on varem käinud küll Euroopast inglise keele õpetajaid, aga nad on olnud Kesk-Euroopa rahvas - Saksamaalt ja Luksemburist. Selles mõttes oli Nu-Nu erand, et ta adus Euroopa riikide eristuvust. Enamasti ei ole Kagu-Aasias mõtet seletada, et sa oled Eestist, sest maailmas on mõned suured riigid: USA, EL, Hiina, India, Venemaa ja siis palju väiksemaid. Meie oleme EL, sest meil on ühine viisaruum. Üldse on senise reisi jooksul kaks korda Eesti kohta midagi teatud. Laose koolituse ajal tuli üks osaleja minu juurde pärast esimest päeva ja ütles: "I recognize your accent. You're from Estonia, right?" Olin suht pahv selle peale, aga ta siis selgitas, et oli Jaapanis koos mitme eestlasega ülikoolis käinud. Teine kord oli kolm päeva tagasi Myanmaris. Kasutame koolituseks ühe kohaliku MTÜ ruume. Sain korraks kokku ka selle MTÜ juhiga, kes Eesti nime kuuldes ütles: "Aaa, Estonia, very famous for it's beautiful women," ja naeratas laia, sõbralikku naeratust. Skype'i, samas, kasutatakse Kagu-Aasias laialdaselt, aga keegi ei tea, et see Eesti toode on. Niipalju siis kodumaast.
Tagasi Shwedagoni tulles on pühamus äärmiselt meeldiv, sest kõikjal hõljub pehmet viirukilõhna, puud ja templid pakuvad varju kõrvetava talvepäikese eest, paljudesse kohtadesse on üles seatud värske joogivee anumaid ning õhku täidab kellahelin. Viimase allikaks on kümned suuremad ja väiksemad kellad, mis pühamu territooriumile on riputatud. Igaühel on mõistagi oma ajalugu, aga samas ka funktsioon täita. Kellade kõrval on, parema nime puudumisel, nuiad. Tuleb tunne peale, lähed astud mõne kella juurde ja togid teda nuiaga, et ta helisema hakkaks. Maru ilusti helisevad ja kuna inimesi on pühamuõuel palju, siis on kogu aeg kellelgi tunne peal ja mahe kellahelin kaikub ümber antiikse pagoodi.
Kaugeltki mitte kõik kohad suure õue peal pole aga rahvastatud. Enamik inimesi koguneb pigem suurematesse templitesse ja tuntumate Buddhade juurde. Pühamu territooriumi kaugemates nurkades leidsin väikeseid väljakuid ja õuepealseid, kus polnud ainsatki inimest või oli mõni üksik kerjusmunk kusagil sügavas palves. Veetsin pooltunni ühel sellisel õuepealsel istudes ja mõtiskledes. Siin-seal võib näha inimesi teed joomas või piknikku pidamas, magamas, mediteerimas, põrandaid ja Buddhasid pesemas või ehtimas. Vaikset teenimistegevust kohtab kõikjal ning keegi pole tegijatele selleks korraldust andnud ega maksa neile palka. Inimesed teenivad nii oma jumalaid.
Mõistus tõrgub
Pagood ise ei ole suuremalt jaolt seest tühi, kuna ta on ehitatud muistse stuupa otsa. Pagoodi sees pidavat küll olema ruumid tseremoniaalsete vahendite hoidmiseks, kuid sinna külastaja ligi ei pääse. Pagoodi on aastasadade jooksul erinevate valitsejate poolt pidevalt täiustatud ja kõrgemaks ehitatud, praeguse 99 m kõrguse tipu sai Shwedagon 19. sajandil. Ülemine tipp ei ole üle kullatud vaid ongi kullast tehtud ning selle sees on mitukümmend tuhat pisikest teemanti. Kui Eesti on oma kullareservi peitnud Eesti Panga keldrisse, siis Myanmar on selle kõigile vaatamiseks välja pannud ning seda ei kaitse mitte G4S vaid iidsed kombed ja traditsioonid. Kuigi G4S teeb edukalt äri ka Myanmaris ning nende logo kohtab hotellide ja korrusmajade turvameeste käistel sageli.
Panin albumisse ka fotosid Shwedagonist, aga ega need fotod päriselt seda suurust ja uhkust edasi anda ei suuda, mida silm kohapeal näeb. Detailirohkus, peenekoelisus, tähenduste müriaad ning värvikirevus oli kohati nii suur, et mõistus tõrkus vastu võtmast. Võibolla see ongi eesmärk. Siis lased lahti katsest suurt pilti tajuda ning keskendud budismi ja iseenda tuumale ning sinu ees seisvale buddhakujule. Üks unustamatu hommikupoolik.
Kella 12-ks oli marmorõue temperatuur, eriti tumedamates kohtades, tõesti tõusnud nii kõrgele, et peale astudes oli valusalt kuum. Väljusin templikompleksist ning läksin ühe Yangoni järve äärde lõunat sööma. Homme jätkan oma koolitusgrupiga.
Peatükiga seotud fotod:
Shweddagon, Yangoni pärl
No comments:
Post a Comment