13. Haridus ja vabadus

Mandalay, Myanmar

Phaung Daw Oo

Mandalay koolitus toimus Phaung Daw Oo kloostrikoolis. Myanmaris on nelja liiki koole. Esiteks on riigikoolid. Nendest vist juba varem kirjutasin, seal keegi midagi ei õpeta, sest palgad on liiga väikesed. Riigikoolis käiakse ainult sellepärast, et teha riiklikus süsteemis eksamid, mis on vajalikud ülikooli või tööle minemiseks. Teiseks on rahvusvahelised erakoolid. Need on tekkinud valdavalt viimase paari aasta jooksul ning pakuvad kõrgetasemelist, inglisekeelset keskharidust. Seda haridust jaksavad oma lastele lubada vähesed, aga koolid teevad head raha. Samuti on neil koolidel suhted ülikoolidega Aasias ja Ameerikas, nii et lõpetanutel on lihtne minna edasi maailmatasemel kõrgharidust omandama. Samas tekitavad need kohalikes inimestes vastuolulisi tundeid, kuna myanmari keelt seal üldse ei õpetata, õpetajad on valdavalt välismaalased ning õpe on majanduse- ja ärikeskne. Rääkimata siis varakusel põhinevast klassivahest, mida sellised koolid toidavad ning mis Myanmaris on alles üsna uus ühiskondlik nähtus. Kolmandaks on kogukonna- ja mittetulunduskoolid. Viimaseid rahastavad ja opereerivad enamasti rahvusvahelised mittetulundusühingud, koolid on väikesed ja kogukonnapõhised, tase kõigub, aga on oluliselt parem riigikoolidest, kohati ka väga kõrge. Erinevalt erakoolidest keskendutakse sotsiaalteadustele. Kuna selliseid koole on hetkel veel vähe ja õpe on tasuta, siis on nõudlus väga suur ja tuleb teha katseid. Neljas grupp on kloostrikoolid. Nagu nimi ütleb, on need asutatud budistlike kloostrite juurde, kuid ei ole enamasti budismikesksed. Õpe on tasuta, vaesemate perede noortele on ka elamine kooli ühiselamus tasuta. Mõne kooli tase on väga hea, teised on õppekava osas ajale jalgu jäänud ning õpetavad jätkuvalt sanskriti keelt ja teisi aineid, mis omal ajal kloostrites au sees olid, kuid millega tänapäeval midagi enam peale pole hakata. Phaung Daw Oo kuulub neljandasse gruppi, olles Myanmari hinnatuim kloostrikool. 

Kooli asutasid kaks munkadest venda 1993. aastal. Üks neist on kooli direktor ja teine asedirektor ning mul oli au mõlemaga kohtuda. Koolis käib tänaseks üle 6000 õpilase, neist üle 1000 ka elavad kooli territooriumil. Usulisi ega soolisi eelistusi ei ole, ühes klassis koos õpivad mungad ja nunnad, ilmalikud neiud ja noormehed, kristlased, budistid ja moslemid. Omaette ühiselamud on tänavalastele, 2008. aastal Myanmari räsinud orkaan Nargise orbudele ning sõjategevuse eest põgenenud etniliste vähemuste noortele. Klassis on kuni 100 õpilast, kasutatakse loengumeetodit. Õpe on myanmari keeles, aga heale inglise keele oskusele pannakse väga suurt rõhku. Kooli juhid on väga avatud meelega ning otsivad pidevalt uusi meetodeid ja lähenemisi, et arendada oma kooli ja õpetajaid, keda on 280. Seetõttu käis asedirektor iga päev meie koolitust jälgimas ning direktor igal teisel päeval, lisaks veel teised munkadest õpetajad. Meie koolitusgrupis olid kooli nooremad õpetajad vanuses 19-30. Myanmaris minnakse kooli 5-aastaselt, 19-aastaselt on läbitud bakalaureuseõpe.

Phaung Daw Oo on koht, kus ma vabalt näeksin ennast õpetajana tegutsemas. Rääkisime pikalt asedirektoriga ja mitmete õpetajatega haridusest, selle mõttest ja eesmärgist ning meie vaated langesid hästi kokku. Peamiseks väärtuseks on noorte igakülgne areng, kõik muu on selle teenistuses. Väärtuste ja maailmapildi väljaarendamine on sama olulisel kohal kui teadmiste andmine matemaatikast või käsitööoskuste arendamine kooli puu- või õmblustöökojas. Kui te kunagi tulevikus minuga ühenduse kaotate, ma e-kirjadele ei vasta ja näole ei anna, siis otsige mind Phaung Daw Oo'st :) 

Kool on rajatud enamasti välisriikide filantroopide või valitsuste rahadega. Suuremad panused on tulnud Saksa, Rootsi, Norra ja Austraalia valitsustelt ning eraisikutelt. Kooli ülalpidamiskulusidki toetavad pidevad annetused, kuigi ka õpilased, kellel on võimalik, maksavad tasu või teevad tööd kooli köögis, raamatukogus, aias või meenepoes.

Tiigrikütt ja turumüüja

Koolitusgrupp oli eriti äge! Inimesi oli küll palju, kokku üle kolmekümne, aga kuna mul olid koolituse läbiviimisel abiks Tai kaaskoolitaja Chirada, kohalik kontaktisik Kara ja Phaung Daw Oo õpetajanna Ei Shwe Sin, läks kõik väga lepase reega. Kõik grupi liikmed olid äärmiselt õppimishimulised ja uskumatult positiivsed, hoolimata oma keerulistest elukäikudest. Toon mõned näited. Koolituse keskel otsustasime teha natuke rahulikuma päeva, kus hommikul pidasime maha koolitajatevahelise väitluse tuumaenergia teemal ning pärast läksime loomaaeda meeskonnaloomise mänge mängima. Kuna Myanmaris peab enamik lapsi väga varasest noorusest oma vanematega koos tööd tegema, siis pole neil aega lapsena mängida. Seetõttu on kõik noored täiskasvanud väga mänguhimulised. Ma pole kusagil mujal näinud inimesi, kes nii suure lusti ja innuga seltskonnamänge kaasa teevad. Enne muruplatsil mängudega alustamist jalutasime mõnede loomapuuride vahelt ka läbi, sest järgmise päeva teemaks oli "Zoos should be illegal". Peatusin krokodillipuuri juures või vähemalt nii ma arvasin. Eluka pilti näete Picasas. Selle peale ütles mu kõrval seisnud osaleja No Sea, et see pole mingi õige krokodill. "Õige krokodilli lõuad on kaks korda pikemad ja saba võimsam ning teda küttida on väga keeruline. Pildil olevale elukale tõmbaks võrgu pähe ja asi kombes. Õige krokodill on aga väga võimas ja väle. Esialgu putkab ta kiirelt laialeheliste jõetaimede varju ning hakkab sealt siis sabaga ründavaid koeri ja inimesi peksma. Iga löök on kabelimats, kui täistabamuse saad. Isegi kui koer pääseb lähedale, on nahk nii paks, et koer peab tükk aega järama, et sellest kihvad läbi läheks." Kogu lugu jutustas No Sea alligaatorilt pilku pööramata sellise häälega, nagu mina kirjeldaks kellelegi oma viimast poeskäimist. Tiigri puuri juures rääkis No Sea, et kui krokodille süüakse ja müüakse ka nahk ning hambad, siis tiigreid kütitakse ainult naha pärast. "When I was a hunter, I was often in man-tiger fights with my father and uncle." Kui ma selle peale väga üllatunud nägu tegin, selgitas ta abivalmilt: "Oh no, teacher, it's not one man, one tiger. It's five men, one tiger." Nagu jutust juba ilmselt aru saite, oli No Sea lapsepõlv ja noorus möödunud külas küti ametit õppides, mille üle ta tänasel päeval enam uhke ei ole, aga: "What can you do, family needs feeding."

Üks teine osaleja lõpetas alles hiljuti ülikooli. Oleks mitu aastat varem võinud lõpetada, aga ei saanud, sest tema piirkonnas oli sõda. Nende pere, nagu kõik teisedki, elas maa-aluses punkris. Punkri sissepääsu kohal pidi olema kolme palgi paksune kate, muidu ei peatanud kuule ja kilde kinni. Viis päeva järjest said punkris elatud, igal kuuendal päeval võtsid loosi, et kes välja läheb toidu ja vee järgi. Ja nii kolm aastat järjest. Kui sõjategevus rauges, sai küla maa alt välja tulla. Ta otsis üles oma teises linnas elava vanaisa, keda ta kunagi polnud varem kohanud ja tema abiga, vastu oma pere tahtmist, sai kloostrikooli sisse. Kõik oma kesk- ja kõrghariduse kulud pidi ta mõistagi ise kandma, kooli kõrvalt tööd tehes.

Minu kaaskoolitaja Ei Shwe Sin käis väiksena kell 3 hommikul emaga suurelt turult juurvilju ostmas, väntas rattaga tagasi oma külasse ja müüs seal kella viiest kella kaheksani juurvilju, et kooli jaoks raha teenida. Ennelõunal käis koolis ning pärastlõunal läks uuesti tööle. Paari aasta pärast jäid vanemad aga võlgadesse ning pidid võlanõudjate eest peidus redutama ja Ei Shwe Sin jäi juurvilju müües üksinda perele raha teenima. Ta oli selleks ajaks 8-aastane. Võlanõudjad käisid teda pidevalt turul kimbutamas, vanemate võlgasid sisse nõudmas ja juurvilju ära võtmas. Ühel hetkel tahtis pere, et ta jätaks kooli pooleli ja tegeleks ainult raha teenimisega. Tema otsustas kooli kasuks ja läks perega tülli nii, et alles pärast ülikooli lõpetamist (ehk üle kümne aasta hiljem) leppisid vanemad mõttega, et nende tütrest saab õpetaja. Vahepeal käis Ei Shwe Sin koolis ja tegi paralleelselt mitmes kohas tööd, et oma kulusid ära majandada. Ta on kõige suurema ja soojema naeratuse ja hingega Õpetaja, keda ma kunagi olen kohanud ning tema soov on veeta kogu elu Phaung Daw Oo-s õpetades, et anda uutele noortele vähemalt samad võimalused, kui tema endale elu käest välja võitles. 

Peaaegu igal koolitusel osalejal oli jutustada selline lugu siin vaesusest, hirmust ja sisesõdadest räsitud mägisel maal, kus ometi inimestel nii palju ühtehoidmist ja naeratusi varuks on. Väikesed mungad jooksevad koolitänaval vastu, kallistavad, löövad plaksu, võtavad käest kinni ja vadistavad myanmari keeles ning naeravad heleda häälega. Siis lippavad tagasi jalkaväljakule, kus varasest hommikust kuni öörahuni katkematult jalkamäng käib. Ainult mängijad vahelduvad regulaarselt, pall ei jää seisma enne, kui pimedus mängu peatab.

Lõvide lugu

Teel loomaaiast tagasi Phaung Daw Oosse möödusime templist, mille peasissepääsu valvasid draakonid. Samu draakoneid olin näinud ka Schwedagonis ning iga teise templi ees Myanmaris. Mickey, üks koolitusel osalevatest õpetajatest, küsis, kas ma tean, kes need on ja miks nad templeid valvavad. Minu pearaputuse peale jutustas ta, et tegemist ei ole mitte draakonite vaid lõvidega. Kunagi ammu juhtus Myanmaris nii, et ühe kuninga naine pidi riigist põgenema ning jätma maha oma väikese poja, kellest pidi saama järgmine kuningas. Väike poiss ei tahtnud kasvada kasuvanematega ning jooksis ära metsa, kus ta sattus lõvide juurde. Üks lõvipaar võttis poisikese oma hoole alla ning kasvatas koos oma lastega üles.

Kui noormees oli meheks sirgunud, läks ta ühel päeval metsast välja ning sai inimestelt teada, kes ta tegelikult on ja kuhu kuulub. Ta ei pöördunud enam metsa tagasi, vaid läks lossi ja krooniti õiguspäraseks kuningaks. Tema lõvi-ema ja lõvi-isa aga olid väga mures ja otsisid teda igalt poolt. Lõpuks jõudsid nad otsingutega kuningakotta, kus inimesed nende kohaloleku peale hirmsasti ehmatasid. Noor kuningas palus lõvidel lahkuda, aga lõvid ütlesid, et nad on tema ema ja ise ning ei saa teda maha jätta.

Noor kuningas haaras seepeale vibu ja lasi noole oma lõvi-isa suunas. Lõvi pidas seda mänguks ning vaatas oma kasupoega hoolitsuse ja armastusega. Enne, kui nool teda tabada jõudis, muutus see lilleks. Noor kuningas aga lasi järgmise noole. Ikkagi suhtus lõvi-isa oma inim-poja tegevusse armastusega ning ikkagi muutus nool lilleks. Kolmandal korral sihtis noor kuningas juba hoolega. Nüüd sai lõvi-isa vihaseks: "Mis vahet seal on, et sina oled inimene ja meie loomad. Me oleme siiski su vanemad ja vanemaid peab austama." Kuid kuna ta oli vihastanud, ei muutunud kolmas nool enam lilleks, vaid tabas teda valusalt.

Lõvi-isa suri, aga samal hetkel hakkas noore kuninga pea hirmsasti valutama. Nüüd alles sai ta aru, kui valesti oli ta käitunud. Ta andis korralduse, et iga templi, mis sellest ajast edasi tema riigis ehitatakse, valvuriteks peavad olema lõvid, et mälestada tema lõvi-vanemaid ning meenutada inimestele, et oma vanemaid peab austama ja armastama. Nii vabanes kuningas peavalust ning kasvas võimsaks valitsejaks.

Vabadus piiramisrõngas

Õhtuti, kui koolitused lõppesid, oli odavaim ja kiireim viis tagasi hotelli jõuda mootorrattataksoga. Istusid motika tagaistmele, tõmbasid kiivri pähe ja sõit läks lahti. Esimest korda läbi tipptunniliikluse, tolmu- ja heitgaasipilve, vaibumatu signaalitamise ning olematute liikluseeskirjade sõites sain aru küll, et budism just siit maailma piirkonnast välja on kasvanud. Kõige kaduvuse seadus, mis on budismi kesksemaid põhitõdesid, saab hästi selgeks selle liikluskaose keskel. Kuigi ega budismi sünniaegadel siin vist tuhandete kaupa mootorrattaid ei olnud, aga küllap nad ajasid lehmarakenditega sama hullumeelselt ringi siis, kui nüüd motikatega sõeluvad. Ega midagi, annad elu kõrgemate jõudude hoole alla ja hoiad mürgisemates ummikutes nii kaua hinge kinni, kui jaksad. Lõpp hea, kõik hea. Paar aastat eluiga ehk kaotasin vingugaasidele, aga kui pärast usinasti mediteerida, siis saab ehk kopsud uuesti puhtaks. Hommikuti kooli tulemiseks valisime natuke turvalisema lahenduse ja kodustasime omale ühe mänguauto-takso juhi. Sinised Mazda mänguauto-taksod on paaril pildil näha ka. Ja tasu on per inimene, nii et kui üksi sõidad mingit distantsi, maksad kaks korda vähem kui kahekesi täpselt samasse kohta sõites.

Üks asi, mis peale jaburalt ohtliku liikluskorraldamatuse Myanmaris veel silma hakkas, olid avalikult homoseksuaalsed paarid. Homoseksuaalsust, eriti meestevahelist, ei varja siin keegi. Teisedki Kagu-Aasia riigid on selles osas väga liberaalsed, kuid Myanmari tausta arvestades on see siin kõige üllatavam. Minu koolitusgrupis oli üks avalikult homoseksuaalne noormeeste paar. Nad rääkisid mulle, et Myanmari tulevad geipaarid ka mujalt Aasiast abielluma, sest Myanmari seadustes pole kirjas, et abielluma peavad ilmtingimata mees ja naine. Myanmari seadused ei ütle selle kohta üldse mitte midagi, seega pannakse siin rahulikult ka mehi omavahel ja naisi omavahel paari. Minu jaoks oli see mõneti rabav vastuolu, kuidas rangelt kontrollitud ja allasurutud õigustega ühiskonnas võib mõnes osas inimestel õigusi olla rohkem, kui lääne demokraatlikes riikides.

Nii palju on veel kõike seda, millest tahaks kirjutada - Myanmari imehead söögid, hotelli pannkoogi-üllatus, Mandalay loss, närimistubakas Betel ja eluohtlike tänavate sülitamiskanalid jne jne, aga eks teie lugemisvõimelgi ole piirid. Mõned lood peavad ka rääkimiseks jääma.

Üldiselt on enamus kohalikke Myanmaris arvamusel, et elu riigis läheb hetkel iga kuuga vabamaks, kuigi lennujaama sissesõidu tee peal on jätkuvalt automaatidega relvastatud sõdurid dokumente kontrollimas ja riigi teises otsas käib kodusõda. Lääneriigid tunduvad olevat äraootaval seisukohal ning rahastatakse ainult humanitaarabi organisatsioonide tööd. Üks tuttav rubiinikaupmees (Myanmaris on palju suuri rubiinikaevandusi) Yangonis ütles aga väga selgelt, et ega püramiidi tipu ülekuldamisega veel püramiidi olematuks ei muuda. Lihtsalt tõmbad tähelepanu mujale. Karta on, et eks ta teab, mis ta räägib, kuna pr Clintoni hiljutise Myanmari visiidi ajal oli just selsamal Mr Shinel, kes lisaks rubiinikaubandusele tegeleb ka HIV-ennetuse, keskkonnakaitse ja kodanikuaktivismiga, Myanmari noorte esindajana eraldi kohtumine "Hillaryga". Sellest mehest saab kas järgmine peaminister või järgmine poliitvang. Loodan südamest seda esimest.

Eile öösel jõudsin tagasi Bangkoki. Istusin Suvarnabhumi lennujaama terminalist väljudes hotelli transfeerauto nahkistmesse ja hakkasin kergendusest itsitama. Päris hea asi on see avatud ühiskond ikka - hingatav õhk, minu eluajal valmistatud auto, tagaistmel kinnitatav turvavöö ja mitte ühtegi hirmu sõnade või suhtluspartnerite valiku osas. Oskaks ainult samal ajal kuidagi alles jätta inimeste elurõõmu ja ühtehoidmise...

Peatükiga seotud fotod:

feed widget

Öine Mandalay