Sisukord

Kõigel, millel on algus, on ka lõpp. See siin on lõpp. Lugemist soovitan alustada algusest. Klõpsa palun siia.

     0.  Sissejuhatus

1. Aasia, esimene pilguheit
2. Jõulud ja koosolekud Tai moodi
3. Pikutava Buddha tempel
4. Vürtsikad toidud ja kombed
5. Kagu-Aasia Havannas
6. Mis mõttes - hääletame?
7. Vertikaalne maandumisrada
8. Kirjad keelatud maalt
9. Valge mees on eksootika
10. Hiiglaslik pühakoda
11. Sääsed ja muldpõrandad
12. Seiklused Myanmari sisemaal
13. Haridus ja vabadus
14. Õpetaja, kõige kiuste
15. Vietnam, rahutu maa. Valik jutupilte.
16. Vietnam, rahutu maa. Osa 2.
17. Lemmikloomad patta ja 2555. aastat vastu võtma
18. Manila kelmid ja pühakud
19. Manila kelmid ja pühakud. Osa 2.
20. Kaks templit
21. Mercedes maja ette, palun!
22. Konnasupp kabriolett-restoranis
23. Lõppsõna

23. Lõppsõna

Tallinn, Eesti

Ma pole reisikirjanik ja see ei ole raamat. Tähendasin lihtsalt üles mõned isiklikud mõtted, tunded ja elamused, mis Kagu-Aasia koolitusreisi ajal tekkisid. Mingile üldisemale tõele stiilis "Kagu-Aasia on selline või teistsugune" ma kindlasti ei pretendeeri.

Aasiasse minnes arvasin, et satun budistlikku paradiisi, kus mehed ja naised on ühiskonnas võrdsed, kus inimesed elavad muretult ja stressivabalt, kus kõik õpivad juba kooliprogrammis selgeks, mis on elu mõte. Tegelikult sattusin rohkem ühiskondadesse, kus patriarhaalsus on Euroopast palju tugevam, kus enamike jaoks on budism lihtsalt komplekt ilusaid rituaale ning kus inimesed on peaaegu sama palju kimpus iseenda ja oma eluga, kui kontinendi läänepoolses otsas. 

Aasiasse minnes kartsin, et saan paar kõhunakkust, võibolla malaaria, kaotan pagasi, ei saa viisasid ning et võibolla pannakse Myanmaris vangi demokraatia õpetamise eest. Ühe kõhuhäda elasin Vietnamis üle, kõik muud hirmud jäid realiseerumata.

Aasiasse minnes ootasin, et saan koolitada entusiasmist pakatavaid tudengeid ja õppejõudusid ning aidata kaasa mitmete riikide väitlusliikumiste tekkimisele. Kõik ootused täitusid.

Mõne asjaga harjusin kahe kuu jooksul ära. Kodus on nüüd kogu aeg chillipott toidu kõrval. Ja kraadiklaasinäit +45 ei tundu enam nii hirmutav kui varem. Mitte, et sellest kohastumusest Eestis miskit kasu oleks.

Mõne asjaga ei harjunud ära. Hommikusöögiks ei tõusnud käsi kuidagi suppi tõstma. Võtsin ka viimasel hommikul jonnakalt mune, punaseid ube, peekonit ja röstsaia. Ja kuigi Myanmari seeliku selga sidumine sai selgeks, siis tagasi olles naisteosakonda shoppama ei tõmba.

Väga paljudest asjadest ei saanud aru. Kahe kuuga ei olegi vist võimalik ühestki kultuurist aru saada, saati siis veel nii rikkalikust ja mitmekesisest nagu Kagu-Aasia. Või kui on võimalik, siis mina ei oska. Ma pole Eesti omalegi veel päriselt pihta saanud, kuigi olen selle keskel 30 aastat kasvanud.

Koolitaja ja väitlusõpetajana tulin tagasi ja ütlesin Eesti Väitlusseltsi koolitussuuna juhile, et nüüd võin Obamat ka koolitada, kui vaja. Kes teab, äkki saakski hakkama, aga mõte on rohkem selles, et sisemine rahu ja tolerantsus kasvasid kõvasti. Kui pead koolitajana tegutsema tingimustes, kus koolitust tõstetakse ühest akendeta ruumist teise juhuslikel hetkedel, kus enne koolitusruumi sisenemist pole sul hella aimugi, mis oskustega inimesed sind seal ootavad ning kus aja mõiste erineb radikaalselt sinu oma kultuurist, pluss kõik need kuked ja koerad, siis ega ikka enam ükski täismugavustega konverentsisaalis omaenda rahvale toimuv selgete eesmärkidega üritus sapsu värisema ei pane küll.

Inimesena taasõppisin naerma ja mängima. Iseendaga aus olema. Rahulikult hingama. Ma ei tea, kas selleks pidi nüüd tekitama 50 puu eluea jagu CO2-te, et nii lihtsaid asju õppida. Oleks ju võinud siinsamas Esna mõisas kaks kuud jalad ristis metsas istuda, oleks ehk rohkemgi enda ja elu kohta teada saanud. Samas, kui nüüd mõni Kagu-Aasia riik meie väiksel kaasabil ikka selle triki ära teeb, et üleriigilise ja jätkusuutliku väitlushariduse organisatsiooni püsti paneb, siis ehk oli täitsa mõte sellel koolitusrännakul. Eesti ühiskonnale on küll väitluskultuur viimase 20 aastaga kuhjadega väärtust loonud ning algas ju seegi lugu paari ehmunud USA koolitajaga kütmata Viru hotellis üheksakümnendate esimesel poolel. 

Aeg annab arutust.

22. Konnasupp kabriolett-restoranis

Phnom Penh, Kambodža

Kambodžas on kõik normaalne. Peatükki lõpp.

Normaalne

Hea küll, hea küll, päris nii ka ei ole. Lihtsalt keeruline on leida siit riigist midagi, mida juba mujal Kagu-Aasias kohanud ei oleks. Templid ja lossid on ilusad, aga mitte rohkem või vähem ilusad, kui Tais. Siin-seal näeb töölismonumente ja punalippusid, aga mitte rohkem kui Laoses või Vietnamis. Liiklus on kaootiline, aga mitte nii kaootiline, kui Hanois. Nii lihtsalt ongi, et kõik on normaalne. Kummalisel Kagu-Aasia kombel normaalne, aga ... normaalne.

Üks asi, mis ei ole normaalne, on kliima. Kui mujal riikides, Vietnam välja arvatud, oli palav nagu põrgus, siis siin riigis paneks vanatühi ka hargi varna ja läheks kuhugi palmi alla jääkülma Angkori õlut lakkuma. Ebareaalne! Üheks tagajärjeks on see, et enne kella kahte päeval ei tee ükski kauplus,  baar, muuseum, tempel ega üldse mitte mingi koht oma uksi lahti. Kui Merkuuril oleks elu, siis see käiks vist samas rütmis.

Õnneks on praegu õhtu. Istun pisikese butiik-hotelli õuel, mõne meetri kaugusel puude all sillerdamas helesinine valgustatud bassein. Väljas on pime. Võtan lonksu cappucinot. Normaalne. Kelner tuleb tagasi ja toob mulle klubivõileiva. Palusin, et ta tooks mingit kohalikku sööki. Näksin võileiva ära, maksan ja lähen oma kenasse konditsioneeritud õhuga teise korruse numbrituppa. Kuigi sääsevõrguga võiks vabalt magada ka õues tähistaeva all. Paljalt. Ilma tekita. Kohalikud nii teevadki, aga neil pole sääsevõrke ka. Kui päeval linnas ringi käid, näed igal pool inimesi magamas. Puu all, põõsas, posti varjus, paadis, moto peal. Igal pool.

Hommikusöögi ajal tuleb hotelli juhataja küsima, kas kõik on hästi. Kohalik mees, aga maru hea inglise keelega. Lobiseme natuke. Tuleb välja, et ta on 20 aastat Šveitsis elanud, nüüd aastakese on Phnom Penhis tagasi olnud ja peab siin oma hotelli. Kogu sealviibimise ajal annab tunda küll, et läänelik käsi korraldab asju. Väikeste eranditega. Hommikusöögi menüüs on a) puder moosiga; b) röstsaiad; c) praetud muna; d) pannkoogid vahtrasiirupiga. Valida saab neist ühe. Joogiks kõrvale kohvi või mahl. Rõhk sidesõnal „või“.

Aasia pärl. Endine.

Üritame veerand tundi tulutult seletada tuk-tuki juhtidele, kuhu meil minna on vaja. Ja ma arvasin, et Myanmaris on see keeruline!!! Seal tonkasid juhid vähemalt mõne sõna inglist, siin vaatavad niisama kalanäoga otsa. „Paljud tuk-tuki juhid on üsna hiljuti maapiirkondadest linna elama tulnud, see on sageli nende esimene töökoht. Nad ei tunne veel linna,“ seletab hiljem üks uutest kohalikest sõpradest. Vaatame, et loengu algus hakkab lähemale nihkuma. Chirada helistab oma siinsele kontaktisikule. 10 minutit hiljem veerevad kaks tudengit oma Honda Wave motodega hotelli juurde.  Eeeeeiiii! Mitte jälle! Pole parata - kiiver pähe, sadulasse ja liiklusesse. Seekord on sõit üllatavalt palju kindlam. Ilmselt mängib olulist rolli see, et juht on meesterahvas ja seega minuga enam-vähem samas kaalus, mis teeb tasakaalu hoidmise ja manööverdamise talle oluliselt lihtsamaks võrreldes mõne Aasia neiukribalaga, kelle sõiduvahendeid ma oskamatu ja juhist kaks korda raskema kaasreisjana korduvalt suutsin tasakaalust välja viia.

Olen endale vahepeal näomaski soetanud. Ilusa sinise-valge ruudulise, käib kummiga kõrvade tagant. Istun nagu miška moto tagumise otsa peal ja vahin kissis silmadega kiivri ja maski vahelisest prigust mööduvaid maju ja autosid. Lääne turiste tundub Phnom Penhis olema sama palju kui Hanois. Mitte, et ma teaks, mida nad siin teevad. Randa ei ole, on ainult sodi täis Mekongi jõgi. Vaatamisväärsusi ei ole, sest 1975. aastal okupeeris Khmer Rouge linna, küüditas iga viimase kui elaniku ümberkaudsetesse küladesse põllutööd tegema ning jättis linna inimtühjana lagunema. Alles kaheksakümnendate keskel hakkasid inimesed vaikselt tagasi liikuma ning viimase kahekümne aasta jooksul on kunagi Aasia pärlina tuntud kaunist Prantsuse koloniaalarhitektuuri täis linn uuesti üles ehitatud. Meelelahutust ka eriti ei ole, kui üks äge katuseklubi, mõned massaažisalongid ning jõeäärsed restoranid välja arvata. Kohalikud teavad seda, nii et kui kõnnid mööda tänavat ja keegi tuleb ennast sulle giidiks pakkuma, siis piisab, kui öelda, et oled juba nädal aega linnas. Siis ta saab ise ka aru, et sa oled juba kõik võimaliku ammu ära näinud ja jätab sind rahule. 

Juhin tähelepanu, et öeldu kehtib Phnom Penhi kohta. Kambodžas on vaatamist ja külastamist nii et vähe pole. Muistne kõrgkultuur ikkagi. See, et igamees Angkor Wati läbi nühib, nähes valdavalt kaasturistide selgu ja õlgu, mitte muistse templi varemeid, on peamiselt põhjustatud sellest, et kõik ülejäänud 999 kaunist ja iidset pühapaika on maamiine otsast otsani täis. Nii et kui sama arvu jäsemetega riigist välja tahad tšekkida, kui sisse sai tuldud, siis püsi parem sissetallatud radadel. Siin muidu tänava ääres olen juba näinud käteta meeste võrkpallimatši reklaami, nii et asi on naljast kaugel.

Õlast kahe sentimeetri kaugusel on maasturi küljepeegel. Teine õlg on nanomeetri kaugusel mingi veoki rattast. Pole ennast ammu nii väeti ja armetuna tundnud. Õnneks moto kiirendab paremini kui kumbki eelmainitud sõiduriistadest. Jõuame Kuningliku Phnom Penhi Ülikooli juurde, keerutame natuke linnaku sees ning pargime siis meedia- ja kommunikatsiooniteaduskonna ette. Kiiver on juuksed potisoengusse vajutanud, higi tilgub mööda nina alla, tänavatolm on selle osa näost, mis maski tagant välja paistis, tumepruuniks värvinud, särk ja püksid kleepuvad keha külge. Klopin näomaski vastu motika sumpsi puhtaks, köhin karvapalli kurgust välja ja lähen koolitusgrupiga kohtuma. Karm väitlus karmis maailmas.

Nutikad meediatudengid ja piraatraadiojaamad

Lõunasöök dekaaniga. Nooremapoolne soliidne meesterahvas, kellega on meeldiv rääkida nii väitlusest, tema tööst ülikoolis kui Kambodža ühiskonnas toimuvast. Jutustab, et ülikoolis on tegutsemisvabadust rohkem, aga muidu kipub ikka tsensorihärra kõvasti kollitama. Et valitsus tähtsustab kõrgharidust ja eelarved kasvavad. Mõned tema tudengid on ka meiega einestamas. Räägivad, et iga aastaga läheb materiaalne baas ülikoolis paremaks. Hetkel annavad nad välja oma ajalehte ning toodavad aeg-ajalt DVD-plaate, aga uuest aastast valmib teaduskonnas lisakorrus, kuhu tulevad täisvarustuses raadiostuudio ja videomontaaži ruum. Kavas on käivitada pidev tudengiraadio programm, mõned inimesed on juba käinud Tais asja õppimas. 

Mitte, et Tais oleks ülikoolide juures tudengiraadiod. Oh ei! Selle asemel on Tais Myanmari põgenikelaagrid, kus on viimase kahekümne aasta jooksul tekkinud väga asine amatöörraadio koolkond. Laagrites ehitatakse valmis seadmed piraatraadiojaamade jaoks. Saatja ja stuudioseadmed on jagatud neljaks-viieks osaks. Üks osa mahub näiteks seljakotti, teine on peidetud kohvrisse, kolmas kanakärusse jne. Seejärel smugeldatakse osad Myanmari, eriti riigi kestva kodusõjaga põhjaosasse ning kokkulepitud ajal ja kohas saavad siis kotimees, kohvrimees, kärumees ja veel mõned mehed kokku, ühendavad oma jubinad üheks mobiilseks saatestuudioks ja kütavad viis-kuus tundi valitsusvastaseid saateid eetrisse. Selle aja peale, kui armee saatja asukoha välja peilib ja sinna paar raketti virutab, on mehed juba ammu oma jubinad lahti ühendanud ja leebet lasknud.  Natuke nagu Transformers. Nüüd paar aastat tagasi on lääne abiorganisatsioonid sellele tegevusele ka näpu peale saanud ja on selle ümber ehitanud üles terve koolitusprogrammi. Seal need Phnom Penhi noored ennast siis täiendamas käisidki.

Koolitusgrupp on jälle üliäge! Kõige paremini ettevalmistatud senistest. Kui higise ja sodisena inimestest pungil ruumi astun, surutakse mind kuhugi tooli istuma ja pannakse kohe üks Aasia parlamentaarne kehtima. Mikrite kaudu, nagu siinkandis kombeks, kuigi ruumi suurust arvestades jõuaks ka hiir piisavalt häält teha, et kõik kuuleks. Kohe, kui väitlus lõpeb, vaatab kolmkümmend silmapaari mulle küsivalt otsa ja keegi juhim tüüp ütleb: „Nii, ja nüüd palume siis oma koolitajal seda väitlust kommenteerida.“ Käärin käised üles ja läheb lahti.

Kogu koolitus kulgeb hästi töiselt. Enamasti jõutakse kohale veerand tunni sees väljakuulutatud ajast. Inimesed on nutikad, küsimused huvitavad. Saan just Phnom Penhis kõige rohkem keskenduda väitluse treenimise ja õpetamise õpetamisele. Dekaan ise käib ja kuulab mitmel päeval, samuti teised õppejõud. Teevad märkmeid ja küsivad lõunapausil lisa. Olen üsna veendunud, et siin teaduskonnas läheb väitlusasi küll jõudsalt käima. Jätan neile alustuseks mõned kaasavõetud raamatud ja näidisvideod.

Kabrio-restod

Iga päev pärast loengut lähme mingi osaga koolitusseltskonnast linna peale. Prill ette, mask pähe ja moto selga. Olen juba hakanud rutiiniga harjuma. Isegi niivõrd, et kui eile üks teine moto meile tagant sisse küttis, siis kehitasin rahulikult õlgu, vaatasime koos juhiga ratta üle ja sõitsime edasi. Vähe imelikku häält tegi pärast, aga sõitis ikka. Ilmselt oleks võinud palju hullemini minna, aga sellele siin mõtlema hakkad, siis ei julge tänavast viie meetri raadiusessegi tulla. Tänavast rääkides, on kambodžalased üks Kagu-Aasia rahvas, kes ei söö tänavatel. Ka muud tänavakaubandust on märgatavalt vähem kui Tais või Myanmaris. Kauplused asuvad majades või kaubanduskeskustes sees, söögikohad on samuti enamasti siseruumides. Ilmselt kliima asi ikka kah. Kui konn ennast taldriku peal ilma täiendava kuumutamiseta ikka ära praeb, siis ei ole väga mõnsa sellesama päikese käes seda konna näsima hakata, ükskõik kui palju külma Angkori sa peale ei kalla.

Kohalikuks alternatiiviks on kabriolett-restoranid. Kui päike ära vajub ja tähed sirama hakkavad, annab üks kelner vänta ja kerib majal katuse pealt maha. Pärast seda alles tõeline elu algab. Varem istuti niisama ja limpsiti-näksiti miskit, aga kui atmosfäär on valla, siis kantakse ka road laudadele. Toorelt. Küpsetuspann keset lauda ja hakkad aga endale ise vaaritama. Sõbrad vaaritavad ka ja nii see kollektiivne kultuur siin käib. Ma olen korea restoranis varem käinud küll, sealgi saab endale mõne liharoa ise küpsetada, aga Phnom Penhis on seda kontseptsiooni kõvasti edasi arendatud. Lauale kantakse krevetid, kalmaarid, kana- ja lihatükid, teod, ussid, konnad, kalad ning kõik salatiks vajalikud jubinad ja siis teete kogu söögi kambaga valmis. Sama asi on supiga. Keset lauda seatakse gaasipriimus ja suur vett täis pott. Ajad vee keema ja siis paned sisse tooreid mune, kõiksugu ürte ja aedvilju, lihaasju, pastaasju jne jne. Ma arvan, et supi keetmise ajaks oli meil kokku pealt kahekümne väikse potsiku ja taldriku erinevate koostisainetega lauale toodud. Ja nii igal õhtul. Ainus, mida ise valmistama ei pea, on Coca või Angkor.

Ühel õhtul käisime söömas Phnom Penhi kesklinna kõrghoone katusel. Siin linnas paar-kolm kõrghoonet ainult ongi ja ühe katusel on siis jälle see keeda-ise-suppi restoran. Vaade öisele linnale, see eest, oli kaunis. Senikaua, kuni silmi lahti sain hoida. Me olime ainsad tumbad, kes õue oma suppi läksid kokkama, kõik ülejäänud külastajad püsisid seespool klaasseina. Ainsad inimesed, siis. Koos meiega oli seal väliterrassil veel umbes 20 miljonit kiletiivalist sipelgat. Neil tundus olema kolm strateegiat. Strateegia A – lendan sulle pähe või krae vahele, siis viskan tiivad seljast maha ja jooksen igal pool uisa-päisa ringi, küll mul on lõbus! Strateegia B – lendan sinna, kust toidu lõhna tuleb. Küpsen supi sees ära. Strateegia C – lendab niisama ümber su pea ringi, et sa ei linna panoraami ega midagi muud ei näeks. Õnneks tuli neil kella 23  ajal tuduaeg või midagi, igatahes kadusid nad sama äkki, kui olid tekkinud. Välja arvatud siis need paarsada...tuhat, kes ennast meie suppi olid uputanud. „Not poisonous, very tasty!“ naersid kohalikud sõbrad. Kella kaheteistkümne ajal pandi restoran kinni. Väljudes vaatasin, et uksele oli kirjutatud „Open 24 hours“. Hmmm...

Õhtu lõpuks seavad kõik kohalikud ja turistid ennast riverside'le. See on ca kilomeetri pikkune tänavalõik Mekongi kalda peal, kuhu on koondunud suurem osa hotelle, pube, klube, baare ja muud meelelahutust. Katuseklubi Le Moon sai mu vaieldamatuks lemmikuks – imed kõrrest kokteili, vajud pehmesse lamamistooli ja vaatad, kuidas tähed vaikselt üle Mekongi sõuavad. Taustaks pehme lounge muusika ja briti ning vene turistide räuskamine. Kõike head korraga ka ei saa tahta.

Antiturismipäev

Täna koolitust ei ole. Lähen varajastel koidutundidel linna peale, lootuses palavust natukenegi ennetada. Veidi isegi õnnestub. Kuningliku palee ees kleebib üks tuk-tuki juht ennast mulle külge. Sõidab tagurpidi vastassuunavööndis minu kõndimisega samas tempos ja muudkui lobiseb. Jään siis lõpuks seisma ja kuulan, mis tal öelda on. Päris tore tüüp tundub tegelikult, taaskord tudeng. Võibolla on see siin mingi kood, see on juba kolmas või neljas tudengist tuk-tuki juht, keda kohtan. Samas on ta oma ingliskeele oskuse ja maailmavaate poolest kõvasti asisem, kui need fishface'd, keda me esimesel päeval üritasime keelitada ennast ülikooli manu viima.

Chann lubab mind 35 dollari eest päev läbi mööda linna sõidutada. Phnom Penhis maksab dollar igal pool. Häda pärast ka Tai baht. Kohalik riel ikka muidugi ka. Käin vaatan üle künka otsas asuva Wat Phnom'i templi, kust ajalooline Phnom Penh väidetavalt alguse sai. Otsetõlkes tähendabki Phnom Penh templit mäe otsas. Seejärel külastan monumenti, mis kujutab pronksist Colti revolvrit, toru sõlme keeratud. Kuulan, kuidas Chann jutustab mulle monumendi lugu. Hästi jutustab. Monument, see-eest, on pandud keset ringtee turvasaart, nii et jala sinna ei pääse ja seisma jääda ka ei saa, ainus viis monumenti vaadata on lakkamatult mööda ringteed tiirutavalt tuk-tukilt. Turistimõõt saab täis. Palun oma juhil esimesel võimalusel parkida. 

Kui olete kunagi juhtunud lugema raamatut „Lost Cosmonaut“, siis teate, mida kujutab endast antiturism. Kui ei ole, soovitan raamatut soojalt. Seal kirjutab üks suurte rindadega paks ja karvane šotlane Daniel, kellel omal ajal sai poole soovahetusoperatsiooni peal raha otsa, kuidas ta mööda Venemaa avarusi Mari-el'is, Tatarstanis, Kalmõkkias ja mujal ringi rändab. Igatahes otsustan nüüd Danieli eeskuju järgida ja proovin oma juhile selgitada, et ma ei taha rohkem turistiatraktsioone näha. Esimene katse kukub haledalt läbi. „Yes, I see. No problem! I'll show you killing fields, it has 5000 human skulls. And S-21 death camp. And then Genocide Museum!“ vadistab ta mulle õhinal vastuseks. Seletan rahulikult, et ei taha ühtegi punaste khmeeride režiimi massimõrvadega seotud kohta vaatama minna. Kutt näib veidi pettunud, mispeale üritan teist korda selgitada oma soovi. „Yes, I see. No problem!“ Väike paus. Naeratus asendub segaduses pilguga. „No, I'm sorry. I don't understand. Where do you want to go?“ Huh, kolmandale katsele. Teen nii lihtsalt, kui vähegi oskan: „Please take me to some places, where you've never taken a single tourist before.“ Kolm, neli, viis. Loen sekundeid. Naeratus on tagasi. „Oh yes, I see. No problem! I'll take you, let's go!“ Viibki. Sai aru. Kärutame mööda jõeäärseid slumme. Vaatame, kuidas paatmajade kogukonnad jões pesu pesevad. Keerutame prahti täis aguliteedel, sildade all ja mahajäetud sadamates. Kondan ringi alles ehitusjärgus olevas templis ja ostan kõrvalaia perenaiselt kookosepähkli, millel ta osavalt kintšalliga pea maha võtab ja kõrre sisse torkab. Jahe kookosepiim maitseb hea. Näen poole päevaga rohkem Phnom Penhi igapäevaelu, kui oleksin Lonely Planeti abil näinud poole kuuga. Mul pole LP vastu miskit, igati asjalik abimees. Lihtsalt, antituristil pole sellega midagi suurt peale hakata. Kui üks koht juba LP-s sees on, siis ega seal Trespassi seljakottide vahelt enam väga läbi trügima ei mahu.

Õhtuks olen väsinud aga õnnelik. Nii väsinud, et isegi jõe peal seilavale partyboat'le enam ei viitsi minna. Ronin Le Moon'i, võtan džinntooniku ja vahin läbi Star Walk app'i tähistaevast. Sõbrad koolitusgrupist jõuavad ka. Teeme plaane Kambodža väitlusliikumise arendamiseks, nad on äksi täis. Tore on sellise emotsiooniga Aasiast lahkuda. Heidan pilgu Mekongil ringi tümpsutavatele peolaevadele ja tekstin Eestisse, et paari päeva pärast näeme.

Peatükiga seotud fotod:

feed widget

Ühiskokkamine kabrio-restos

21. Mercedes maja ette, palun!

Chiang Mai, Tai

Oksekomeet

Normaalseid taksosid Chiang Mais ei ole. Ühistranspordivalikud on punane auto või tuk-tuk. Mõlemas on kokkuleppehinnad. Lisaks ei viitsi juhid tipptunni-aegsete ummikutega üldse kuhugi kaugemale sõita või siis küsivad selle eest jaburat hinda. Mis on siiski loogilisem põhjendus, kui Manilas, kus juht küsis kõrgemat hinda selle eest, et meil olid oodatust raskemad kohvrid. Igatahes on hetkel just ühed sellised jaburad läbirääkimised tuk-tuki juhiga käimas. Järjekorras neljandaga, kõik esimesed on lihtsalt öelnud, et liiga kauge ja liiga palju ummikuid, nemad ei sõida.

Päris mõistliku suhtumisega juhi leidsin, kooliraha teeniv tudeng. Sain kaubale ja ta teadis läbi kvartalite lõikamise võimalusi. Mõistlikkus muidugi puudutas hinnaläbirääkimisi, mitte sõidustiili. Ma ei tea, kas sõidu ajal mingil hetkel tuk-tukil kolm ratast ka maas olid või käis kogu asi kahe ratta peal. Ma tolknesin seal tagaistmel nagu takunukk, hambad sügavale sülearvuti korpusesse vajutatud, et vältida meie teede lahkuminekut. NASA võiks oma astronautidele vomit cometi asemel vabalt selle venna koos tema tuk-tukiga palgata, saaks palju odavamalt kaaluta olekut treenida. 10 minutit hiljem olin inglise keele teaduskonna ees. Eile läks ilma ummikuteta 40 minutit. See jättis mulle siis veel tublid pool tundi aega enne koolituse ametlikku algust, tund enne tegelikku algust.

Gay olla on cool

Istun esimese korruse terrasikohvikus, tumerohelisel puust pingil, liigutan ühe sõrmega skeemijuppe slaidil üsna eesmärgitult siia-sinna ja lasen pilgul ringi uitada. Ümberringi käib pärastlõunane tihe sagimine. Ergutuskoor harjutab natuke maad eemal puude all kava. Laudade taga istuvad väikesed tudengite kambad sülearvutitega ja tunduvad koolitööd tegevat. Standardriietuseks on valge pluus, lips, mustad kingad ja vahepeal ka midagi musta. See „midagi“ on siis meeste puhul harilikud ülikonnapüksid, neiude puhul vöö ja ... kõik. Põhimõtteliselt ainult vöö. Mustad kingad võivad neiudel asenduda valgete tossudega. Tegelikult, kui nüüd hoolsamalt vaatama hakkan, tundub, et umbes ainult pooled on unustanud seeliku selga panna, ülejäänutel on akadeemiliselt kohane põlvedeni must seelik.

Mitte, et see kuidagi meestudengite keskendumist segaks. Eile tuli õhtusöögi ajal Tai noorema põlvkonna seksuaalne orientatsioon teemaks. Suurt homosõbralikkust teadsin muidugi juba varasemast Bangkokis veedetud ajast, aga näiteks kõnealuse ülikooli inglise keele teaduskonnas on siis pilt järgmine. Kokku on mehena sündinud tudengeid 70. Nendest 26 elavad tänaseks oma elu sotsiaalses (ning sageli ka juba füüsilises) mõttes naisena. Soovahetusoperatsioonid on tavalised ning isegi ilma selleta on ladyboy väga harjumuspärane nähtus varakamate ja haritumate Tai noorte hulgas. Ülejäänud meestudengitest 2/3 on geid. See jätab 15 heteromeest, aga nendest omakorda 2/3 olevat nii hardcore nohikud, et tudengineiudel pole neist mingit rõõmu. Need ei ole mitte minu sõnad, vaid tulevad kohalikelt noortelt õppejõududelt, kes alles kolm-neli aastat tagasi ise tudengielu elasid. Kokkuvõttes on 70-st mehena sündinust viis, kes neidudest ka kaaslastena huvitatud on. Mõni ime siis, et kõik Briti ja USA erusõjaväelased tunduvad olevat Taisse emigreerunud, et siit omale noorem naispool leida. Vähemalt selline mulje jääb kohati tänaval jalutades.

Ülalöeldu ei tähenda, nagu saaks sotsiaalne elu sellest kuidagi häiritud. Neiud ja geimehed pidutsevad koos, vaatavad koos mehi, jagavad trenni, meigi ja moenippe. Noorte meeste hulgas lihtsalt on popp olla gei, sõpruskond ja sotsiaalsed võimalused on palju laiemad kui heteromeestel. Põhja-Tai naised vaatavad aga püsiva kaaslase otsingul järjest enam Lõuna-Tai, Hiina ja Lääne meeste suunas.

Sarnane, aga ometi nii erinev

Kummaline. Asi pole toidus. Asi pole kliimas ega selles, et inimesed näevad teistsugused välja. Asi pole keeles. Kummaline on tunne, et ma ei saa aru, kuidas ühiskond siin töötab. Millised on väärtushinnangud. Mingil baastasemel muidugi saan, aga ma vaatan ümberringi laudade taga istuvaid inimesi ja ma ei oska nende kohta midagi öelda. Ma ei tea, milline nende kodu välja näeb. Mida nad hommikuks sõid. Ei, oota, seda tõenäoliselt tean. Suppi sõid. Kuid ma ei tea, milline oli nende lapsepõlv. Perekond. Millest nad unistavad. Eestis vaatan mõnikord kohvikus mööduvaid inimesi ja teatud veaprotsendiga oskan paljude profiili kirjeldada. Või vähemalt nende juurde astuda ja millestki juttu alustada. Siin olen justkui kätetu ja jalutu. Ma võin ju arvata, et näiteks sõnavabadus, demokraatia ja maskuliinsus on täitsa lahedad väärtused. Naiselikkust kummardavas kuningriigis olen ma selliste hoiakutega aga võõrkeha. Juba Jonathan Swift märkas, et pimedate maal ei ole ühe silmaga mees kuningas, ta on ebard. Siinsed inimesed võivad mulle näida veidi naiivsetena, ületöötanutena, üleblingitutena ja allasurutud õigustega, aga kui sellistena saavad nad omale töökoha, leiavad kaaslase ning eneseteostuse, siis kes olen mina, et õpetada neile midagi muud. Kui ratsionaalsus ei ole ühiskonnas väärtus omaette, siis äkki on argumenteerimisoskus puue, mitte edasiaitav omadus?

Ma ei ütle, et taid ei õpi või ei ole targad. Nad õpivad, nii et saba rakkus. Näiteks ainult gümnaasiumis käimisest ei piisa peaaegu millekski. Kõik, kes vähegi tahavad elus edasi jõuda, käivad pärast kooli veel õhtukoolis ehk specialtution'is. Kes rikkamad on, käivad füüsiliselt kohal. Kes nii rikkad ei ole, vaatavad tunde veebi kaudu. Kogu koolisüsteem on ülimalt eksamikeskne, aga kümnete miljonite teiste hulgas edasi jõudmiseks on iga läbitud haridustase täiendavaks garantiiks. Ülikooliharidus näitab klassi ja staatust, aga sissesaamiseks on vaja häid eksamitulemusi. See tekitabki nõudlust ainepõhiste specialtution'te järgi, mis omakorda tõmbavad ära parimad õpetajad tavakoolidest. Kõik see õppimine annab kahtlemata ka palju teadmisi, aga mitte ilmtingimata teadmiste kasutamise või teadmiste üle mõtlemise oskust. Nii et väitlusel justkui vajaduse mõttes ikkagi oleks kohta ka kontinendi siinpool otsas.

Koolitus möödus taaskord väga mõnusas õhkkonnas, kuigi mu Eesti kolleegid naeraks kõhud kõveraks, kui näeksid mind siinse seltskonnaga võimlemas. Ootus koolitusele ja koolitajale on väga palju energilisem ja meelelahutuslikum kui Euroopas. Pärast õhtusööki läheme Chirada, Tanya ja Ratanaga baari. Tanya sõidab suure musta mersuga, nii et saame parkida kohe baari ette. Igal kuumal baaril on oma parkimiskorraldaja, kelle käemärk on seadus – Jaapani autod maja taha parklasse, Saksa autod maja ette. Välja arvatud Nissan 350 Z, selle võib ka maja ette parkida.

Üritan kohalikku viskit tellida, aga selgub, et sentiliitri kaupa seda ei müüda. Ainult ämbriga. Just-just, ämber keset lauda, koka, viski ja jää segamini sisse, kümme kõrt ka ja pidu! Suur kogukondlikkus on veel üks asi, mis eestlasele siin keeruline on. Üksinda väljas söömas ja joomas ei käida, menüü lihtsalt ei võimalda. Kõik on jagamiseks. Mitte keeruline selles mõttes, et see kõige koos tegemine vastumeelne oleks, lihtsalt ei tule kõikide nende asjade pealegi, mille puhul nad siin kambakesi koos tegemist eeldavad. Eestlasena uitaks sageli pigem üksi ja nilliks kusagil rõdunurgas oma kokteili. Tai ööelus pole üksiolemisele kohta. Mitu kuud hiljem uuesti Tais koolitusreisil olles satun Bangkoki südalinna ööklubisse. Seal võib kogeda täielikku personaalse ruumi kaotust. Ka tantsimine ei käi üksinda, sest selleks pole mingit ruumi. Kehalise autonoomia mõiste kaotab tähenduse, klubisaali sisenenuna liigud samal viisil ja suunas, nagu kõik teised.

Järgmisel päeval jalutan ringi ümber vanalinna. Vaatlen inimesi elamas oma elusid. Mõttes sean ritta märksõnu Tai kultuuri kohta. Toit. Raha. Bling. Budism. Monarhia. Toit. Konsumerism. Fotod. Toit. Kollektiivsus. Peaksin minema ringi uitama ka Tai maapiirkondades, minu märksõnade rida on kahtlemata seotud urbanistliku kultuuri ja noortega. Lõunat söön Jeffer Steaksis. Vastaslauas istuvad kolm biffi. Üks saab prae kätte, ülejäänud kaks kukuvad teda ohjeldamatult õunatelefonidega pildistama.

Hiljem viib Tanya meid öisesse kloostrisse ning siis armsasse Viini-stiilis kohvikusse Ginger Cafe. Söök on väga maitsev. Kohvi ja jäätisega kook meenutavad Wilde parimaid aegu. Tanya on üks koolitusel osaleja, kellega tekib pikk ja väga mõnus vestlus Tai ühiskonnast ja budistlikust õpetusest. Saan mitmetele küsimustele vastused, mis mind Taimaa juures siiani kummastanud on. Lisaks arutame pikalt karma teemadel, tema mungast poiss-sõber (ma ei tea, kuidas see toimib, ärge küsige) on talle olnud teejuhiks Buddha Dhamma juurde. Põnev õhtu.

Järgmisel pärastlõunal lõpetan koolituse. Inglise keele teaduskond teeb ettepaneku jääda kolmeks aastaks sinna tööle eesmärgiga käivitada ülikooli väitlusklubi, korraldada turniire, viia väitlusõpe ainekavadesse ning tudengid rahvuslikele ja rahvusvahelistele turniiridele. Lükkan pakkumise tänusõnade saatel tagasi, luban Eestist otsida, kas leidub keegi juhendaja minu asemel, kes oleks valmis pakkumise vastu võtma.

Õhtul kutsub üks õppejõud meid klubisse oma bändi kontserdile. Kutsuja ise on bassimees. Täitsa hästi rokivad. Alatoon on briti poprokilik, aga raskemates toonides, karedam sound. Kõrvallauda maandub mingi kohalik seriaalistaar oma suure saatjaskonnaga ja elevus klubis kasvab kohe mitme kraadi võrra. Mu kaaslased üritavad mulle seletada ka, milline mees sealt see staar on ja millega ta silma on paistnud, aga üle lavalt ruumi lainetavate detsibellide ei suuda ma sõnakatketest mõtet kokku panna ja nii jääbki mul osalus tähesärast saamata. 555. Muidu on klubi cool, õlut saab ka ühe pudeli kaupa (ehk et ei pea ämbriga ostma) ja mitu tundi libiseb kiiresti mööda.

Elevandid, tiigrid, võrkpallid

Viimasel Chiang Mai päeval stardin hommikul vara. Chirada kodu on peaaegu hotelli kõrvalmajas ja hotelli ette jõuab ta ainult paarteist minutit kokkulepitust hiljem. Teen strateegilise vea, kui nõustun tema moto tagaistmel koha sisse võtma, aga see jõuab natuke liiga hilja ajudeni. Hommiku asi, mõte ei tööta veel. Viie minuti pärast surun kõik küüned motika istmesse, kui Chirada liiklusummiku autoridade vahelt läbi keerutab, ning mõtlen peamiselt sellele, et mu juht on elu jooksul kolm korda läbi teinud raske liiklusõnnetuse. Kõigil kolmel korral mootorrattaga. „Om mani padme hum, om ...“

Istume punases autos, mis keerutab mööda serpentiini Doi Suthepi mäetipu ning seal asuva templi suunas. Kurvid on järsud, juht tallab hoolega pedaali, tuul keerutab heitgaase reisjatesalongi. Lõuna on alles kaugel, aga temperatuur on taaskord pluss sada ja higi voolab mööda põlvi alla. Pisike poiss vastasistmel oksendab aknast välja. Teisele annab ema kilekoti.

Mäetipus asuv Wat Prathat Doi Suthep on inimesi täis tuubitud. Enamus tunduvad olevat kohalikud, kuigi ka turistidest pole mingit puudust. Wat Umongi kõrval on see siin oma sissepääsutasu, kohvikute ja suure suveniirituruga oluliselt rohkem kommerts, aga terrassilt alla linnale ning ümbritsevatele mägedele avanev vaade on võimas ja siit-sealt on võimalik leida ka vaiksemaid nurgakesi. Lisaks paistab, et kohalikud kasutavad mäetipu templit siiski palvepaigana, nii et täielikult ei ole autentsus kaduma läinud. Klõpsin mõned fotod, võtan kotist raamatu ja veedan mitu mõnusat tundi viinamarjaväätide varjus Achan Buddhadasa tegemistest lugedes.

Pärastlõunal jõuame tagasi linna, üürime omale järgmisteks tundideks ühe punase auto ja palume ennast sõidutada Maesa elevantide keskusesse. Kui juba turistitamiseks läks. Pool tundi hiljem oleme kohal. Ostan kaabulotu varjuks kõrvetava päikese eest ja sean sammud väravast sisse. Vantse on keskuses 47. Taide jaoks ei ole elevantide ümber sellist pühapaistet nagu hindudel, pigem on tegemist tööloomaga, keda veel tänapäevalgi metsatöödel kasutatakse kohtades, kuhu mehhanismidega on keeruline jõuda. Maesa keskus on loodud inimeste ja vantside omavaheliseks sõbrustamiseks, aga ka seal elavatele loomadele hea elukeskkonna tagamiseks. Alguses saame lonti paitada ja elevante suhkrurooga toita. Hiljem viivad hoidjad oma hoolealused jõkke pessu ning teevad siis meile väikese šõu, kus londisted korvpalli ja vutti mängivad, londiga maalivad ja suupilli mängivad ning palke tõstavad.

Väikese lisatasu eest saame ka pooletunnise sõidu elevandi seljas. Suurele 34-aastasele isasloomale on selga kinnitatud kahekohaline iste, elevandijuht ehk mahout istub selle ees elevandi kaela peal. Jalaga kõrvade vastu toksides annab ta loomale liikumisjuhiseid. Mööda sirget maad ja mäest üles minnes on täitsa sujuv sõit, aga ohsamumeie, mis mäest alla minnes toimub! Juba üsna tagasihoidlikust kaldest alla minnes rapub iste päris korralikult ja kinni ei hoia reisjaid miski muu peale ühe põiklati. Rada on huvitav, künka tipult avaneb vaade keskuse teistele hoonetele ning nende vahel harjutavatele mahoutidele ning elevantidele, kes mitte ainult ei näita oma oskusi šõude käigus, vaid teevad ära ka kogu keskuses vajaliku töö, mida harilikult traktoritega tehtaks. Kui siis künkast alla minekuks läheb, on küll tunne, et kohe kukub kas iste elevandi seljast alla või mina istme ja põiklati vahelt välja. Iga elevandi samm on selline tunne, nagu saaks kelletki täiega jalaga tagumikku. Hambad käivad kõlks ja kõlks kokku. Tarzani film, kus valged engelsmannid elevandi seljast antiloope küttisid, on küll täielik hollywoodikas, sellise rappumise pealt ei saaks Empire State Buildingule ka pihta. Seejuures surub meie Myanmarist pärit mahout jalad ainult natuke kõvemini elevandi kõrvade taha ja tunneb ennast üsna rahulikult. Võibolla et siis on harjumise asi. Mäest laskumised välja arvata, on aga elevandiga sõitmine vahva. Elevandi lähedal olles on umbes sama tunne, nagu hobusega. Näppu millegi konkreetse peale panna ei oska, aga tunned naha ja karvadega, et oled intelligentse ja sõbraliku olendi seltskonnas.

Tagasiteel käib juht peale nagu uni, et läheksime tiigrikeskusesse ka. Anname järgi ja lähme uurime asja. Sissepääsulaua juures natuke juttu rääkides selgub, et kogu tiigrikeskuse atraktsioon seisneb koos tiigritega pildistamises. Talitaja teeb puuri ukse lahti, viib turistid puuri, sätib tiigrid ja karvatud ahvid vaheliti ja teeb pilti. Kogu lugu. Keskmiselt iga saja tuhandes pildistaja süüakse ära, kui tiigritel modelli mängimisest kõrini saab. Sadakond külastajat päevas, kolmkümmend tuhat aastas. Tõenäosus puurist elusana pääseda on päris hea. Joome ühe Changi ja ronime uuesti autosse.  Ei hakka siin saatust õrritama. Jätan juhi soovitustest hoolimata pärdikukeskuse ja krokodillikeskuse vahele ning lähen tagasi linna võrkpalle ostma, mis Tais mitu korda odavamad on, kui Eestis.

Õhtul pakin koli kokku ning järgmisel hommikul lendame hommikuse lennuga Bangkoki kaudu Kambodža pealinna Phnom Penhi.

Peatükiga seotud fotod:

feed widget

Wat Prathat Doi Suthep


Elevantide FIFA World Cup

20. Kaks templit

Chiang Mai, Tai

Istun punutud toolis ja vaatan kuud. Hotell Holiday Garden on ehitatud kolmekorruselise punasest kivist poolkaarena ümber aia, mille palmide vahel siristavad ritsikad ja tiikides laulavad konnad öist serenaadi. Täiskuu valab oma jaheda valguse Põhja-Tai palavasse öösse, Chiang Maid ümbritsevate mägede tippudele, kust see voogab mööda mäekülgi alla linna ning veikleb hotelliaia basseini veepinnal. Linnakära siia ei kosta, on vaikne ja rahulik jaanuariöö.

Haridustempel

Chiang Mai on ülikoolilinn, 40 000 tudengiga haridustemplit ümbritsev linnak võtab enda alla veerandi kogu linna pindalast. Linna vanim osa on ühtlasi selle ruudukujuliseks südameks. Omal ajal oli vanalinn ümbritsetud linnamüüriga, millest tänaseks on säilinud nurgad ja väravad. Linnamüüri ees jookseb vallikraav, milles purskkaevud pritsivad rohekat vett erikujulistesse sillerdavatesse kujunditesse. Teel lennujaamast hotelli tegime punase autoga poolringi ümber vanalinna mööda vallikraaviäärseid söögikohtadest, tänavakaupmeestest ja muust ööelust kihavaid tänavaid. Punane auto on Chiang Mai versioon taksost – punast värvi pirukaauto, mille furgoon on kohandatud reisjateveoks. Autosse mahub kümmekond inimest ja soovitud sihtkohad läbitakse järgemööda, reisjate pealetulemise või siis taksojuhi poolt määratud optimaalsuse järjekorras. Kõik hinnad on kokkuleppel, taksomeetreid siin linnas ei kohta.

Sirutan ennast värskeõhulõhnaliste puhaste linade vahele, panen konditsiooneeri kinni ja teen akna lahti, et ööhääled tuppa tuleks. Ja sääsed, kelle takistamiseks aknal puudub putukavõrk. Loodan magama jääda enne, kui esimene neist mind avastab ja sõbrad pidusöögile kutsub.

Ärkan mingi jõleda lörina peale. Klaasid kilisevad. Unesegane aju ei jaga ära, mis toimub. Kui hävituslennuk järgmise tiiruga madalalt üle linna lendab, hakkan kahtlustama, et lennuväli ei ole vist kaugel. Kell on 5:15 hommikul, päike on just tõusmas ja toas on palav. Sikutan akna ja kardinad kinni ning lülitan konditsioneeri sisse. Järgmise äratuse saan kell 5:30, kui väljub päeva esimene tsiviillend Bangkoki. Pärast teise lennu väljumist pool tundi hiljem on juba üsna selge, et südaöise paradiisina mõjunud hotellike asub üsna täpselt kohaliku lennujaama maandumis- ja õhkutõusutrajektoori all, mitte liiga kaugel lennujaamast. Õnneks olen hea une ja kiire uinumisega ning iga päev on ainult 10 lendu, 5 hommikul ja 5 õhtul. Muidu läheks siin keeruliseks.

Koolitus algab pärastlõunal Chiang Mai Ülikoolis, inglise keele teaduskonna majas. On 9. jaanuar, 2555. aasta. Auditooriumisse on kogunenud kümmekond õppejõudu, paari võrra rohkem tudengeid ning mõned koerad. Viimased lesisklevad ümbritsevat täielikult ignoreerides põrandal päikeselaikudes ja magavad õndsat und. „Is this normal?“ küsin õppejõudude poole vaadates ja viipan käega neljajalgsete sõprade suunas. Saan vastuseks mõne rahustava naeratuse: „Absolutely. Don't worry, they're safe.“ Nii ongi. Kui mitmeid tunde hiljem, pärast mõnusas õhkkonnas kulgenud koolituspärastlõunat ruumist väljume, jäävad koerad endisesse paika magama. Chiang Mai ongi koeralinn, inimese parimaid sõpru kohtab igal sammul. Kasse, mõistagi, pole kusagil näha. Ülikooliski, mis muidu on igati kaasaegse väljanägemise ja tehnilise varustatusega, jalutavad neljajalgsed vabakuulajad loengutest rahulikult sisse ja välja ilma, et keegi ennast sellest häirida laseks. Mis seals ikka, "maassa maan tavalla", nagu ütlevad põhjanaabrid.

Käime sööme ülikooli kohvikus õhtusöögi. Seejärel pakub üks koolitusel osalevatest õppejõududest, et viib meid autoga hotelli ära. Selline keskeale lähenev veidi ümarik prillidega naisterahvas. Täname viisakalt ja kõnnime tema järel parklasse. Mööda Totoyta Avensistest, mersu ja bemari sedaanidest. Oleme juba peaaegu parkla nurgani jõudnud, kui üks auto meile tulesid vilgutab. Ei ole nii! Laiad valuveljed, kõikvõimalikud spoilerid ees, taga, all, tumedad klaasid, põhjaalused neoontuled ja igast küljest lausa tilkuv kroom matavad väikese musta Honda Civic Type-R'i enda alla. Sees jätkub sama lugu - sportrool, korvistmed, võimas subakas ja lendava taldriku juhtpaneeli välimusega stereo. Juht isegi moondub pärast seda, kui on natuke pagasiruumi juures askeldanud. Normaalne kontoriking asendub lakknahast stilettoga, komplekti kuuluvad veel nahktagi ja päikeseprillid. Muss põhja, aknad alla ja väike maanteekurat annab hagu. Kas keegi seletaks mulle ära, mis värk tailastel oma autodega on!?! Isegi iga viimane kui turismibuss on neil otsast otsani blingi täis - suured klaasseinad, custom paint, LED-valgus mootoriruumis, värvimuusika ja peegellaed sees. Käsiteldamatu pimp-my-ride paradiis on kogu Taimaa!

Usutempel

Järgmisel hommikul sean sammud Wat Umongi templi suunas. Mul on terve vaba ennelõuna, kuna koolitusgrupiga jätkan alles kella poole kolme ajal. Eelmisel õhtul uurisin kohalikelt, kas Chiang Mais on mõni tempel, mis ei ole turistikas. Üsna üksmeelne vastus oli Wat Umong, linna servas mäejalamil asuv aktiivselt tegutsev klooster ja pühakoda.

Võiks ju minna ka punase autoga, aga jalutada tundub kuidagi õigem. Hotellist pühakojani on ligi viis kilomeetrit, paras teekond hommikuseks palverännakuks. Sisestan teekonna telefoni GPS kaardile ja hakkan astuma. Chiang Mai on sarnane paljudele USA linnadele selles mõttes, et jalutamine ei ole kohalike hulgas väga teema. Kes vähegi kaela kannab, sõidab rolleri või motikaga. Paljude tänavate ääres pole isegi korralikku kõnniteed. Kui ma paar päeva hiljem selle kohta Chiradalt ja Tanyalt küsin, saan vastuseks, et füüsiline tegevus üldiselt ei ole eriti au sees. Rahva- ja tervisesport on Tais üsna vähelevinud, pigem näitab staatust see, mida vähem sa ennast liigutama pead. Autoga trepist ja treppi, uksi avavad uksehoidjad, pakke kannavad pakikandjad.

Tais ei ole kahvanägu mingi imeloom, aga uurivaid pilke saan mööduvatest sõidukitest sellegipoolest. Mitte nahavärvi, vaid valitud liikumisviisi tõttu. Teel Wat Umongi kohtan kokku umbes kümmet kaasjalakäijat. Samas on mõnus jälgida, kuidas Chiang Mai minu ümber tasapisi muutub. Kuna tegemist on ülikoolilinnaga, siis cityt ja kõrghoonestust siin ei olegi. Kesklinnas näeb Chiang Mai välja nagu Viimsi. Poolel teel kloostrisse sarnaneb ümbrus juba rohkem Kohilaga. Siis ühel hetkel jõuan väravani, aga see pole veel pühakoja värav. Üks mees on lihtsalt asula vahel otsustanud, et võiks oma krunti tänava võrra laiendada, nii et see, mis GPS kaardil on tänav, tegelikult enam ei ole tänav. Pean natuke maad tagasi jalutama, et siis ringiga ümber kvartali sihtkohta jõuda.

Esimesena kohtan ämblikku. Ta on oma kahe peopesa suuruse täiuslikult sümmeetrilise võrgu kudunud kõnnitee äärde puude vahele. Hommikupäike paneb võrguniidid pilkupüüdvalt kiiskama. Ise istub ta toretsevalt oma loomingu keskel ja ootab kõhutäit. Astun teerajalt kõrvale, et teda lähedalt uurida, ning siis märkan, et puud, mille vahel võrk on, ei olegi tavalised puud, vaid hoopis kõnelevad puud, nagu kohalikud neid nimetavad. Puude külge on kinnitatud erinevas mõõdus ja materjalist silte. Paljud neist on Tai keeles, mõned ka sanskriti märkidega, aga terve hulk on selliseid, kus lisaks on kirjutatud ka tõlge inglise keelde.

Cut yourself some slack.

Remember,

One hundred years from now,

All new people.

Muigan aratundmisrõõmust.

Whose would look upon the world
Just as one would see a bubble, 
And as one would view a mirage - 
Him the King of Death finds not.

Hingan sügavalt välja. Templi territoorium on vaikne, päikeseline ja inimtühi. Jalutan ringi kloostrihoonete ning munkade elamute vahel. Loen puudele kinnitatud õpetusi ja tõdemusi.

Märkan eemal rivis istumas peadeta kivist Buddha-kujusid. Lähemale minnes näen nende ümber, taga ja vahel veel sadu väiksemaid kujukesi. Mõnel on puudu käsi, mõnel pea, mõnel tükk keha. Osa on puidust, teised kivist või savist, mõned ka plastist. Paari suurema kuju õlgadele on tõstetud  teisest kujust pärinev pea. Mungad on siia-sinna sidunud oranže salle ja riidetükke. Kujud istuvad, seisavad, mediteerivad. Selline on tuhande katkise Buddha aed, viimane puhkepaik kannatada saanud Buddha-kujudele.

Wat Umongi pagood seisab muust pühakojast kõrgemale tõstetud platool, tema all asuvad meditatsioonikoopad. Jalutan koopad vaikselt läbi, otsin mõnusat kohta. Peaaegu kõikjal olen üksinda, vaid ühe koopa kaugemas nurgas paistab vana-vana mees Buddha-kuju ees matil istumas. Koopaid täidab viiruki meeldiv hõng. Panen mõned viirukiküünlad lisaks.

Tund aega hiljem väljun taas eredasse päikesevalgusesse ning lähen platoole pagoodi vaatama. Teel kohtan Hollandi naisterahvast, kes tuleb niisama juttu rääkima. Päeva edenedes hakkab siin-seal veel inimesi näha olema. Mungad, kes varem justkui nähtamatuna oma toimetusi tegid, on nüüd väikeste salkadena ringi liikumas ning nende jutukõmin ja naeruturtsatused kostavad puude vahelt.

Teen ringi ümber suure pagoodi ja asutan minekule. Pühamukompleksi tualettruumide juures askeldavad neiu ja noormees. Lähemale jõudes näen, et nad tegelevad koristamise ja puhastamisega. Hakkame juttu rääkima. Neiu ütleb, et nad käivad oma kaaslasega siin mitu korda nädalas ja aitavad teha erinevaid koristus- ja heakorratöid. See on nende viis Buddhat teenida.  Muidu on nad ülikoolis tudengid. Räägime natuke aega õpetusest ja eluviisidest. Mõlema silmad säravad. Hiljem märkan teisigi, kes lehti riisuvad, tiike puhastavad või kõnniteesid pühivad, kuid kummikinnastes tualettruumi puhastav noorpaar jääb erilisena meelde. Aasias siiski on tiba rohkem inimesi, kes elavad budistliku õpetuse järgi, mitte lihtsalt ei kummarda harjumusest Buddha-kujude poole.

Järgmisel hommikul olen Wat Umongis tagasi. Ilm on vihmane. Käin läbi templi raamatupoest ja ostan kaks inglisekeelset raamatut, ühe endale, teise Chiradale. Ta on üks nendest väga paljudest, kes on lapsest saadik budistlikke pühasid tähistanud, kombetalitusi kaasa teinud, templites munkadelt pühitsusi saamas käinud, kuid pole kordagi selle aja jooksul budismist kui õpetusest mõelnud. See on olnud tema jaoks religioon, kultuur, sügavama tähenduseta traditsioon. Kuu aega temaga koos ringi reisides on aga selgeks saanud, et iseendaga toimetulemiseks oleks talle oma kultuuris olevat õpetust hädasti vaja. Mitu nädalat hiljem, kui ta on raamatu läbi lugenud, on ta väga positiivselt üllatunud ja väga väga tänulik raamatu eest. Tema enda väljendust kasutades on ta terve elu istunud Buddha Dhamma otsas, aga pole sellest varem kordagi aru saanud. Kohati on see muidugi ka Tai kuningriigi teadlik suund ära nuditud "ametliku" budismi loomisega, mis sellist efekti tekitab.

Istun väikese katusega laua ääres ja loen oma raamatut "Sons of the Buddha", mis jutustab templi taastaja ja suure Tai õpetaja Achan Buddhadasa eluloost. Vihmapiisad sabistavad pambusesalus, mis lauda kolmest küljest ümbritseb, ja annavad õhule värskuse lõhna. Katuseräästast langevad ükshaaval veepiisad. Veidi eemal seisab iidvana puu, mille ümbert kinni võtmiseks läheks vaja vähemalt nelja inimest. Kuna on talv, sikutavad väikesed tuulepuhangud aeg-ajalt lahti mõne kolletanud lehe, mis siis võra kõrgustest alla liugleb. Suure puu all on kiviplaatidest väljak, mille kaugemas nurgas seisab pisike altar. Valge kana kõnnib eneseteadlikult üle platsi. Tuleb munk ja korrastab veidi altarit. Helistab kella, mis altari katuse nurga küljes ripub. Süütab mõned viirukid, loeb väikese palve ja lahkub oma mungaasju ajama. Sipelgad ajavad oma sipelgaasju. Jooksevad mööda katuseposti sirges joones üles-alla, igaühel mingi nodi lõugade vahel. Maailmas on 30 000 erinevat sipelgaliiki. Tuleb helekollane koer, üks kõrv lontis. Seisab laua juurde, uurib mind, nuhutab. Liputab saba ja läheb koeraasju ajama. Kusagilt eemalt kostub munkade palvelaul. Pambuste vahelt paistab järveke, kaldatüved kaardunud helkleva veepinna kohale. Kala pistab nina välja, jätab endast veele kasvavad rõngad. Kuked kirevad ja sabistavad kuivanud lehtede hunnikus. Loen mitu tundi. Vahepeal tuleb üks munk ja räägime natuke juttu. Lihtsaid asju, tema inglise keel ei võimalda palju rohkemat. Naeratame ja soovime ilusat päeva. Kui tõusen, on vihm järgi jäänud ja päikesekiired piidlevad pilveaukudest maa peale. Tänavad on piisavalt ära kuivanud ja Chirada julgeb oma siledate kummidega moto välja ajada. Kui ta kohale jõuab, hakkan talle tema oma kodulinnas asuvat templit tutvustama.

Wat Umong ja tema mungad jäävad mu hommikute kaaslasteks pea kogu Chiang Mais veedetud ajaks.

Tagasi haridustemplis

Keeruline on Tai tudengitega. Kõik, kes koolitusel osalevad, ütlevad, et väitlus on lahe, aga keegi ei viitsi sellega iseseisvalt tegelema hakata. Taimaal, nagu ka näiteks Hiinas, Lõuna-Koreas ja Jaapanis, peavad tudengid väga palju õppima. Ajaliselt väga palju rohkem, kui Euroopas või Ameerikas. Erinevalt teistest Aasia riikidest aga on Tais selle tulemuseks, et kohustuslikust õppimisest vabal ajal ei viitsi või jaksa enam keegi midagi mõtlemist vajavat ette võtta. Selle asemel on kõige populaarsemateks huvitegevusteks ergutuskoorid ja karaoke laulmine. Kui ma ütlen ergutuskoor, siis ma ei mõtle nelja juhuslikku tüdrukut klubimuusika saatel väljakul keksimas. Tai ülikoolides on see täiesti omaette sport, mis ühendab endas tänavatantsu, koreograafia, DJ-töö, kostüümidisaini ja palju muud. Erineva suuruse ja professionaalsusega ergutuskoore võib näha harjutamas loengute vaheaegadel ja õhtutundidel, ergutuskooride võistlused koguvad tavaliselt suurel hulgasl pealtvaatajaid. Ergutuskoorilaulmise eest saab koguda ka ainepunkte.

Õppejõud on see-eest väga positiivselt meelestatud ka võimaluse suhtes väitlustegevus ülikoolis juurutada. Arutame koolituse pauside ajal pikalt selle üle, kuidas võiks inglise keele osakonnast alustades väitlustegevust kasvatada kogu Chiang Mai ülikoolis. Õppejõud osalevad aktiivselt kogu koolituse jooksul, teevad märkmeid, küsivad küsimusi. Ainus kummaline moment on see, et keegi neist ei jõua kunagi õigeks ajaks kohale. Hea küll, nad peavad säilitama oma akadeemilist väärikust ja jõudma seega suurema hilinemisega kui tudengid. Aga kolmveerand tundi hiljem! Jälle üks nendest kohtadest, kus asjad käivad Aasia aja järgi. Põhjaeurooplasena tuleb paar korda sügavalt sisse-välja hingata ja minna loengu algusajal jääkohvi ostma, nagunii kedagi veel audikas ei ole. Ei, ilma suhkruta palun. Jah, just, ilma suhkruta. Ei, aitäh, ei soovi suhkrut kaasa ka. Ei, tänan, ilma siirupita, palun.

Peatükiga seotud fotod:

feed widget

19. Manila kelmid ja pühakud. Osa 2.

Manila, Filipiinid

Maailma Väitlusfoorum algab homme Ateneo de Manila ülikoolis. Tänase päeva võtsime endale Manila avastamiseks. Tegin eelmisel õhtul natuke tööd Wikipedia, Lonely Planeti ja Tripadvisoriga, toksisin huvitavamad kohad GPSi kaardile ja istun nüüd hommikusöögilauas, pakkudes sõpradele välja võimalikke marsruute. Seejärel asume teele, esimeseks sihtkohaks Manila Bay. Avastusretkele tulevad Susma, Bibhu, Ish ja Mite. Chirada ja Tanya otsustavad šoppamise kasuks, Manos magab eelmist õhtut välja, Chris on juba teel lennujaama.

Metro Manila

Paar tundi hiljem istume õdusas restos ja libistame San Migueli. Söögikoht asub keset Intramurost – Manila 15. sajandist päris vanalinna, mille ehitasid tänasele kujule Hispaania koloniaalvõimud. Nagu nimi ütleb, ümbritseb vanalinna lahmakas kaitsemüür.

Oleme ära käinud Manila keskpunktis asuva kella juures, kust kõik kilomeetripostid algavad, jalutanud Rizali pargis, teinud pilti Kalevipoega meenutava muistse Filipino sõdalaskuninga Lapu-Lapu hiiglasliku kuju juures ning jalutanud mööda Manila Bay rannapromenaadi. Järgmiseks sihtkohaks on meist mõnesaja meetri kaugusel asuv Cathedral de Manila.

Manila ei ole tegelikult üks linn vaid kaheksast kokkukasvanud linnast moodustunud Metro Manila, mille piires tuleb alati täpsustada ka alam-linna nimi: Quezon City, Manila City, Pasig City jne. Intramuros on üks pisike osa Manila City keskel, mille krooniks on Cathedral de Manila - Filipiinide katoliku kiriku peakatedraal. Valdav osa Manila elanikest on Hispaania ajaloolise pärandi tulemusel katoliiklased ning see annab katoliku kirikule väga suure mõjuvõimu. Viimane ei ole arg seda võimu kasutama poliitikas ja ühiskonnakorralduses ning nii on paljud karjuvad probleemid tabuteemadeks, millest ei räägita, millega ei tegeleta ja mida ametlikult pole seega olemas. Näiteks lokkav prostitutsioon. Budiste on linnas paar protsenti, see-eest on aga kasvav osa islamiusulistel ning sellega on kaasnenud ka konfliktid ja islamiäärmusluse tekkimine. Jõuame ringiga pumppüsside ja metalliotsijateni. Peaaegu iga nädal toimub kusagil Filipiinidel võimas pommiplahvatus või tänavatulistamine, vastutuse võtab enamasti üks paarist-kolmest radikaalsest islamiorganisatsioonist.

Teine, palju leebem protestivorm katoliku kiriku haarde vastu on paar aastat tagasi noorte intellektuaalide loodud Filipino Freethinkers liikumine, kelle sümpaatse juhiga õnnestub mul ka tutvuda. Tänaseks ühendab FF mitmeid tuhandeid noori, kes käivad koos ning tegelevad sisuliselt väitlemisega, aga ainult religiooni puudutavatel teemadel. Nad küsivad kriitilisi küsimusi religiooni, alustekstide ja tõlgenduste kohta, väideldes näiteks selle üle, kas kusagil piiblis on midagi keelavat öeldud homoseksuaalsete suhete kohta või kas koraan lubab ikka teiseusulise tapja taevasse või on tegemist ekstremistliku väärtõlgendusega. Lisaks väitlusele peavad nad blogisid, avalikke loenguid, käivad esinemas raadiosaadetes, ülikoolides, üritustel. Nende ridades on ateiste, budiste, katoliiklasi ja islamiste. Tegevuse eesmärgiks on panna inimesi rohkem mõtlema religioonide tegeliku sisu ja usu tähenduse üle ning kaugemas perspektiivis lahutada riigi ja kiriku huvid teineteisest.

Proovime oma toidukohas hakata õlle kõrvale sööke tellima. Mite on esimene ja soovib pitsade suurusi täpsustada. Seepeale osutab teenindaja oma kõrvadele ja oma suule, naeratab ning raputab eitavalt pead. Aaaa, selge, selge. Oleme juhuslikult sattunud sotsiaalsesse ettevõttesse, millest olin varem lugenud. Peaaegu kogu teenindav personal šveitserist köögitöötajatena on siin kõne-, kuulmis- või nägemispuudega inimesed. Teenindus on väga meeldiv, meie küsimustele tuleb vastama nägemispuudega naisterahvas, kes räägib head inglise keelt. Toidud on maitsvad ja hinnad mõistlikud.

Pärast lõunasööki jalutame mõnisada meetrit mööda Intramurose kitsaid tänavaid, kus uhked hobukaarikud peavad pidevat olelusvõitlust oma motoriseeritud vendadega, ning jõuame keskväljakule. Ühe terve väljaku külje võtab enda alla Cathedral de Manila. Uhke ornamentikaga kaetud hiiglastemõõtu puust uksed on avatud, sestap astume kirikusse. Meid võtab vastu massiivse kivihoone jahedus ning kõrgelt läbi vitraažide sisse immitseva värvilise valguse loodud poolhämarus. Altari lähedusse on kogunenud väike hulk koguduselisi palvele. Jalutame läbi riigi- ja kirikutegelaste mälestusplaatide ning hauamonumentidega täidetud külglöövide ning leiame omale seejärel kohad kiriku keskel asuvatel puupinkidel. Jutustan Ishile üht-teist Piibli saamisloost, surnumere gnostilistest raamatutest ja ristiusu kirikukogude eelsest, toimetamata sisust ja mõttest. Ish vastab lühiversiooniga Myanmari budismi 11. sajandil alguse saanud kujunemisloost ning sealsete inimeste tänastest Theravada budismi igapäevastest praktikatest. Otsime oma rahvaid kujundanud religioonide sarnasusi ja eripärasid aja kaugetes hämarustes ning tänastes vaimulikes tõekspidamistes. Kui reisimisel üldse mingi mõte on, siis avaldub see just sellistes hetkedes.

Rünnak

Intramuroselt otsustame väljuda värava kaudu, mis avaneb hiinalinna sillale. Vale liigutus. Oleme jõudnud peaaegu üle silla, kui meile jookseb vastu esimene määrdunud räbalates tänavajõmpsikas ja hakkab raha lunima. Kuigi peenraha lapsele ju anda olekski, on ilmselt suurlinnarändurite universaalseim tarkus, et sellisel hetkel ei tohi rahakotti taskust välja võtta. Sellest hoolimata on paari-kolme sammu pärast meie ümber tiirutamas kolm ning veel hetk edasi juba kümmekond tänavalast, kes ilmselt kusagil silla all elavad. Hoiame grupina kokku ja liigume edasi, lootuses teise silla otsa juurest takso leida. Järsku kuulen selja tagant ehmunud hüüdeid ja karjumist. Ei Shwe Sin on tänaval põlvili, üks tänavapoistest on haaranud kinni tema kaelakeest ja üritab seda ära kiskuda. Rahman kluti ühe käega eemale, teisega aitan Ishi püsti. Kutt jookseb vingudes eemale. Bibhu ja Susma varjavad oma käekotte, surudes neid kahe käega rinnale. Mite, kellel on seljakotis kümnete tuhandete eurode väärtuses fototehnikat, on seljakoti keeranud kõhukotiks. Rünnakut pealt näinud paar kohalikku inimest tulevad meile appi ja üritavad kerjuslapsi laiali ajada, aga alles pärast politsei sekkumist jookseb meid ümbritsev kamp laiali ning saame taksodesse lipsata. Taksojuhid lukustavad kohe meie sisenedes seestpoolt uksed ning nüüd saan aru, miks nad seda teevad. Manilas, nagu enamikes Kagu-Aasia suurlinnades, on lukshotellid ja kiiskavast klaasist korporatiivsed kõrghooned sõna-sõnalt kõrvuti kuutidega, mille roostetanud plekist katused varjavad enda alla kõrvetavat vaesust ja harimatust.

„Ta polnud selles süüdi. Ma poleks pidanud seda keed kaela panema. See oli liiga suur ahvatlus.“ Ish on takso tagaistmel hakanud veidi rahunema. Lõpp hea, kõik hea. Sõrmitsen jämedat kullast kaelaehet, mille Ish taksos kaelast ära võttis. Hämmastav, et see sellise rünnaku vastu pidas. Poisijõmm sisuliselt rippus selle otsas ning tõmbas sellega Ishi põlvili. „Minu maa on korraga väga vaene ja väga rikas. Majandus ja elatustase on väga madalad, aga Myanmaris on kohti, kus rubiine võib noppida maapinnalt. Meil on palju kulda ja teisi väärismetalle. Suured uraani varud. Maagaasi. Mitmed need maavarad, eriti kuld ja vääriskivid, on riigi sees väga odavad võrreldes maailma hindadega ning kuna pankasid ja sularaha ei saa usaldada, hoiavad inimesed oma vara sageli ehetes. Reisile minnes võetakse samuti kaasa mõned ehted, mille saab vajaduse korral rahaks vahetada.“

Pärast pikka liiklusummikut jõuame oma uue hotelli juurde. Maailma Väitlusfoorumi majutus on MM-st oluliselt mõistlikum. Viie tärni asemel kolm. See tähendab näiteks, et osades tubades on küll kenasti olemas aknalauad ja kardinad, aga kui need eest ära tõmmata, vaatab nende tagant vastu ainult punane telliskivisein. Mingit akent ruumis ei ole, ainult butafooria kardinatega. Hotelli ees tänaval on prügihunnik, mille lähedusse sattudes põgenevad sealt peopesasuurused hiidprussakad. Hotell ise on aga puhas ning kõrvalasuvad toidukohad pakuvad meeldivas atmosfääris maitsvaid sööke. Koos hotelliga oleme vahetanud ka alam-linna, Manila City asemel elame nüüd Quezon Citys.

Päevad mööduvad Ateneo de Manila ülikoolis Maailma Väitlusfoorumi esinemisi kuulates, paneeldiskussioonides ja töögruppides osaledes. Üritus on igati kordaläinud nii huvitavate kontaktide leidmise osas kui ka väitlusmaailma arengute üle arutamise mõttes. Üha selgemini hakkavad üle maailma väitlusharidus ja väitlussport teineteisest lahku kasvama.

Õhtuti omale Manilas tegevust leida pole keeruline. Tiendesitas on kohalik käsitööturg, mille juurde kuulub ka hulgaliselt toidukohtasid, kontserdilava, baarid ja poed. Ühe õhtupooliku veedame seal suveniire otsides, kohalikke toite maitstes ja muusikaga kaasa õõtsudes. Tiendesitas on jagatud sektsioonideks, mida inglise keeles nimetatakse küladeks. Ennastselgitavad nimetused nagu Pet Village, Handicraft Village, Furniture Village, Clothes Village ja Food Village teevad orienteerumise lihtsaks ning leida võib tõepoolest kõikvõimalikku käsitööd, mida veetakse kokku üle kogu riigi. Nii et kui „Made in China“ ei ole sinu teema, siis on Tiendesitas sinu koht. Valik on väga suur kirevatest rahvusriietest ja ehetest kuni inimesekõrguste trummide ja dekoratiivsete kahuriteni.

Õhtust sööme vabaõhukohas nimega Charlie's, kus toit on maitsev, San Miguel odav ning köögis töötab üks mees, mis tähendab, et nelja-viiekümne inimese toitlustamisele kulub terve õhtu. Esimesed saavad oma toidu kella 19 ajal, viimased pärast südaööd. Pole parata, ühe kohaliku korraldaja sõber on koha omanik. Kui ei sobi, võib alati minna oma kulu ja kirjadega kuhugi mujale. Mitte, et hiline söök kuidagi pidu takistaks. Õlu on odav ja seda kantakse pidevalt lauale juurde. Manos on tellinud lisaks mingit imelikku rohelist jooki. Vivek, ammune väitlussõber Lõuna-Aafrikast, takseerib jooki kahtlase pilguga. Valame shotiklaasid täis. "To the ladies we've loved, and the ladies we've lost." Tõstame kolmekesi shotiklaasid.

Vihased linnud reggae bistroos

Täna on meie viimane Manila õhtu, oleme otsustanud suurest seltskonnast lahku lüüa. Me ei ole ainsad. Kara ja Mite on vahepeal teineteist leidnud ja kuhugi haihtunud. Susma, Bibhu ja Ish kohtusid oma Manilas elavate sõpradega ning on samuti udus. Tanya on leidnud omale ühe kohaliku kuti. Muutunud koosseisus „meie“ on sel õhtul sakslane Manuel, hiinlanna Effie, Kanada hiinlanna Sufey, Manos, mina ja Chirada ning me üritame minna kuulama kohalikku stand-up huumorit. Kuigi kõik varemnähtud reklaamid olid inglise keeles, selgub uksel, et programm on siiski filipino keeles. Ei tundu väga mõttekas. Istume hotelli restorani, maitseme kokteile, lobiseme, mõtleme, mida teha. Sufey tahab tantsida. Surfan natuke netis ja leian, et meist mitte väga kaugel asub palju häid kommentaare saanud klubi nimega „70s Bistro“. Manuel ja Effie on päevast liiga väsinud ja lähevad ära magama. Meie paneme selga oma õhtu alguses ostetud Angry Birds T-särgid, võtame takso ja palume ennast bistroosse viia.

Takso keerutab vaesemat sorti elurajooni valgustamata tänavatel. Kõhe tunne. Kümnekonna minuti pärast peatume ühekordse maja ees, mis muul moel kuidagi ümbritsevatest elamutest ei erine, kui välja arvata ukse kohal võbelev sinine LED-kiri 70's Bistro ja ukse ees suitsetavad valgetes särkides ja mustades pükstes kohalikud mehed. Selline kergelt tarantinolik stseen. „Palun ole normaalne koht. Palun!“ Mina selle koha leidsin ja soovitasin, tunnen väikest vastutust sõprade ees.

Maksame 150 peesot per nägu sissepääsutasu. Meie ees avaneb hämar baar. Paarkümmend lauda toolidega, teist sama palju baaripukke seinte ääres. Kaugemas nurgas väike baarilett. Ühes seinas DJ-laud, selle vastas pisike, põrandaga samas tasapinnas lava, mille taustapildiks on vikerkaarevärvides lillelapselik joonistus. Enamik laudu on hõivatud, aga meil läheb hästi, saame laua üsna lava ees. Oleme baaris ilmselt ainsad mittekohalikud. Ettekandja toob meile esimesed õlled lauda, need on sissepääsutasu sees. Kell läheneb üheteistkümnele, ümberringi käib paras sumin. Laval askeldab viieliikmeline bänd pillikottidega. „Pagan, hiljaks jäime. Pakivad asju kokku,“ kirub Manos. Kagu-Aasias käib elu teistsuguse rütmi järgi, nagu ühes varasemas kirjas selgitasin. Siiski, siiski... Manila tundub olevat erand või siis vähemalt see koht on erand. Bänd pakib asju hoopis lahti!

Kümme minutit hiljem hakkab lavalt üle baari rulluma mahe reggae, enamuses Bob Marley coverid. Kohalikud toksivad muusikarütmis jalga või õõtsutavad puusi. Hakkab vaikselt kerima. Bändil on kaks trummikomplekti – üks klassikaline ja teine etno. Klassikalise trummiseti taga on mürakas vanamees, pikad hallid juuksed rastapatsidena üle õlgade rippumas. Umbes esimese seti poole peal teeb ta mõnusa soolo. Seepeale viskab etnotrummide mees ühe vastusoolo ja läheb võistluseks. Üks mängib rütmi ette, teine võtab üle ja paneb paremaks, tagasi vetevanale, kes laseb pulkadel mööda trummitaldrikuid lennata ja osutab näpuga kinnituse saamiseks publiku poole. Heakskiitev aplaus ja poolehoiuhüüded. Etnotrummar ei jää võlgu ja paneb trumminahad kaasakiskuvates rütmides põrisema ning ootab siis omakorda publikult tagasisidet. Rahvas läheb pöördesse. Hüppame püsti ja läheme lava ette tantsima. Mõned kohalikud tulevad ka. Esimese seti lõpus pakub üks kohalik neiu Sufeyle savu. Seda tõmmatakse ruumis mujalgi.

Teine set, esimene lugu. Laulja seletab midagi filipinokeeles. Publik rõkkab. Rõkkame ka, kuigi pole aimugi, mispärast. Laulja osutab käega ühes hämaramas nurgas olevale lauale. Sealt tõuseb naine ja läheb lavale. Võtab mikri. Karaoke? Bänd tõmbab reggaerütmi käima ja uus lauljanna teeb lauluga algust. Ossamumeie! See küll karaoke ei ole. Naise mahe ja madal hääl sobib reggaetamiseks nagu rusikas silmaauku. Teine lugu. Lauljanna ütleb midagi. Rahvas rõkkab ja meie kõrvallauast ajab üks vana ennast püsti. Silub käega üle päevitunud pealae ja sammub lavale, võtab vetevanalt üle koha trummide taga. Rahvas on püsti ja groovib. Lauad täituvad tühjade San Migueli pudelitega. Ruumis läheb järjest palavamaks, õhus hõljub kanepi mõrkjasmagus lõhn. Värvimuusika vilgub ja sähvib. Kõik kordub kolmanda loo eel, kui bänd vahetab välja bassimehe rahva hulgast kutsutud asemikuga, kes selle peale kohe ühe vinge basskitarri soolo venitab. Mis toimub? Kas ise peab ka varsti hakkama lavale ronima? Uurime kõrval tantsivalt kohalikult seltskonnalt asja. „Ei-ei, mingit kohustust ei ole. See asi algab siin igal õhtul kontserdiga ja läheb siis enamasti jam-sessiooniks üle. Enamik inimesi siin ruumis on kohalik kunstirahvas, kellest paljud mängivad mingit instrumenti või laulavad. Nad hea meelega teevad paar lugu.“ Selline koht siis. Peale kella kahte pakib bänd pillid kotti ja tantsuhigine seltskond hakkab vaikselt laiali vajuma. Võtame tänavalt tuk-tuki ja sõidame läbi Manila kuuma öö tagasi hotelli.

Palju lahkumisi

Hommikul võtame Alexi, Noeli, Chirada ja Ampiga takso lennujaama, et lennata tagasi Taisse. Bibhu, Susma, Tanya ja Ei Shwe Sin lendasid ära juba öösel. Mite ja Kara olid hommikul hotellis ja jäävad veel mõneks päevaks Manilasse. Effie, Sufey, Manuel ja Manos lähevad edasi kuhugi Filipiinide paradiisisaarele chillima.

Manila lennujaam on üks suur tohuvabohu. Inimesed trügivad siia-sinna. Hoonesse pääsemiseks tuleb läbida kolm turvatõket ja kunagi ei tea, millises järjekorras seisma pead. Check-in järjekord lookleb miilipikkuse siuna mööda ootesaali, inimesed on stressis ja tõrelevad teineteisega, järjekorra läbimiseks läheb umbes tund. Hea, et võtsime kõvasti varuaega. Lisaks küsitakse veel kopsakas summa lennujaama teeninduse maksu. Mis teeninduse?!?

Olen 11 km kõrgusel mere kohal, väikeses alumiiniumtuubis. Ahvist arenenud olendid söövad tuubis mõnuga lõunat, pilluvad väikestel helendavatel ekraanidel värvilisi linde roheliste sigade pihta ja ratsutavad ammu väljasurnud mereelukate energia varal taevas ringi. Kummastav maailm, kui hetkeks peatud ja vaatad.

Bangkokis tuleb ümber istuda kohalikule lennule, sest järgmine koolitus on Põhja-Tais, Chiang Mai ülikoolis. Saan Tai viisa passi vähem kui 10 minutiga. Võiks seda hakata professionaalse teenusena pakkuma. Teisel pool väljalennuväravat ootab Jumbo Jet ehk Boeing 747. Tunniajase lennukaugusega siselennuliini jaoks...? „Chiang Mais on käimas suur botaanikafestival, Bangkokist minnakse praegu massiliselt sinna. Lennuk on ilmselt tihedalt täis,“ selgitab Chirada. Tal on õigus, põhja poole lennates jagame rõõmsavärvilisi Royal Thai lennuki istmeid pealt 400 kaasreisjaga.

Peatükiga seotud fotod:

feed widget

Lemmikloomaküla Tiendesitase turul

18. Manila kelmid ja pühakud

Manila, Filipiinid

Mabuhai!

„Palju üks õlu umbes maksab? Selle järgi ma oskan teisi asju hinnata.“ Lobisen muheda taksojuhi Pedroga, kes on meid Manila lennujaamast hotelli sõidutamas. „Teie hotellis maksab 150 peesot. Kui natuke eemale kõndida, siis mina üle 38 peeso ei maksaks San Migueli eest.“ Peale jutustamise meil kummalgi suurt muud teha ei ole, sest istume tihkelt õhtuses liiklusummikus. Vähemalt on takso korralik ja konditsioneer töötab, sest hoolimata ööpimedusest on temperatuur väljas troopiline. Vaatan kahele poole aknast välja, kõikjalt paistab väike Hispaania. Manila oli omal ajal Hispaania koloniaaltegevuse keskus Aasias ning see õhustik on tänaseni säilinud arhitektuuris, inimestes, liikluskultuuris ja linna olustikus.

„Palju üks öö teie hotellis ka maksab?“ uurib juht. Oleme taksos kolmekesi – mina, Chirada ja Ei Shwe Sin. Arvutame ja teatame vastuseks, et ühe inimese üks öö on 5000 peesot. „Ai ai ai ai ai,“ vangutab juht pead ja vastab oma helisema hakanud mobiilile. Filipinokeelse vadistamise vahele kostavad inglisekeelsed sõjaväe raadioside terminid. Ma arvan, et kui hispaania keel ka vabalt suus oleks, võiks filipinost üht-teist aru saada. „Roger, roger! Over and out!“ hüüab Pedro telefoni. Nihkume sentimeetrite haaval mööda Roxas Boulevardi. Paremal ja vasakul meie ümber tuututavad jeepneyd, kohalik ühistransport. Jeepney on USA sõjaväe Jeepile sarnanev, pikendatud kerega nurgeline mikrobuss, mis on kaetud kroomi, joonistuste ja erivärviliste LED-tuledega. Värvilist tuld on lisaks tänavapildile näha ka öötaevas, kuhu iga natukese aja tagant mõni ilutulestiku rakett kerkib ja kirevaks ringiks või palliks plahvatab. On 1. jaanuari õhtu Filipiinide pealinnas.

Põgenemine prostituutide eest

Pedro keerab takso Hyatti hotelli juurdesõiduteele ning vajutab järsult pidurit. Edasisõitmist takistab tõkkepuu. Pikakasvuline turvamees astub takso juurde, käes varre otsa kinnitatud peegel ning jalutab ümber auto, kontrollides põhjaalust võimalike lõhkekehade vastu. Vormiriietuse valge pluusi taustal jookseb risti üle rinna must rihm, mille külge on kinnitatud kroomjalt läikiv suur pumppüss. Lisaks ripuvad vööl revolver ning kumminui. Vaatan mõtlikult. Kui soliidne hotell paneb oma juurdepääsu valvama hambuni relvis turvamehe, siis ei ole ilmselt tegemist maailma kõige turvalisema linnaga. Kus suitsu, seal tuld.

Pärast pagasiruumi sisu kontrollimist laseb turvamees taksol hotelli ette sõita. Üritan ust avada, aga see ei õnnestu. „Momento!“ hüüab Pedro ja klõpsab uksed lukust lahti. Paar päeva hiljem saan aru, miks kõik taksojuhid turiste vedades ka sõidu ajaks uksed lukustavad. Esimesel õhtul pole aga mahti selle peale väga mõelda. Viskan Pedrole korraliku jotsi ja sammun sissepääsu poole, kus ootab ees järgmine turvabarrikaad. Kõik kohvrid valgustatakse läbi, käekotid palutakse lisaks ka visuaalseks vaatluseks avada ning endal tuleb minna läbi metalliotsija. Vaikselt hakkab tunne tekkima, et maandusime Filipiinide asemel kogemata Iraagis või Afganistanis. Lõpuks jätame tänavameluga hüvasti ja astume vilkuvate uusaastakaunistustega fuajeesse. Viietärnihotelli klants sisekeskkond on ilmselt mistahes riigis ümbritseva reaalsusega ainult väheses kontaktis ning Manila City pole selles osas mingi erand. Siinkohal tuleks ilmselt mainida, et 50-ruutmeetriste tubade ja lahmaka basseiniga hotell ei olnud meie enda valik. Esimesed kolm päeva osaleme ülikoolide väitlemise maailmameistrivõistlustel vaatlejatena ning tegemist on MM-i korraldajate majutusvalikuga. Mõttetu raha raiskamine. Kahjuks näen seda järgnevatel päevadel veel ja veel.

Pakin mõned asjad lahti ja otsustan seejärel minna õhtust linna uurima ning vaatama, kust võiks saada ühe Pedro lubatud 38-peesose (veidi alla 1 euro) õlle. Enne veel, kui jõuan pumppüssiga turvamehe ja tõkkepuuni, hakkab üks kohalik neiu ennast mulle paarisaja peeso eest seltsiliseks pakkuma. „I very cheap, mister! Please, mister!“ Hea küll, kus sa ikka valget meest mujal varitsed kui lukshotelli ees. Turvamehe taskud ei jää ka ilmselgelt eduka müügitöö korral tühjaks, kuna neiu haardest põgenedes näen silmanurgast, kuidas lõbutüdruk ja valvur omavahel pilke vahetavad.

Jõuan tänavale, aga olukord ei muutu paremuse poole. Niipea, kui suudan kiirkõnnil ühe kõrgetel platvormkontsadel kobistava napis rõivas filipiinlanna maha raputada, hüppab mõnest hoovist või uksest järgmine mulle kraesse: „Mister, come inside! I do everything you want. I very good. I very cheap. Mister, please look!“ Põgenen kandade välkudes hotellist üha kaugemale ja irvitan mõttes oma bennyhilliliku olukorra üle. Lõpuks suudan jälitavate lõbutüdrukute kamba maha raputada. Ühtlasi olen suutnud ennast selle käigus raputada mingisse hämarasse ja räpasesse Manila kõrvaltänavasse, kus ühtegi meelelahutus- ega muud asutust enam silma ei paista. Mõned vilkuvate öötuledega suletud poed eemal annavad tänavale pea ainsat valgust. Seisan seal nagu valge vares, seljas helesinine triiksärk, jalas heledad viigipüksid. Ühe maja ees on salk kohalikke mehi, kes mind kasvavalt ebaterve uudishimuga vaatlevad ning kohalikus keeles mingeid fraase hüüavad. Tont, veits hapuks kisub see lugu! Teen kannapöörde ja hakkan kärmelt tuldud teed tagasi minema. Käigu pealt tõmban välja telefoni ja näpin kaardirakenduse käima. Õnneks oli enne väljumist niipalju oidu, et märkisin kaardil ära hotelli asukoha. Nüüd lasen telefonil ennast ringiga hotelli tagumise sissepääsu juurde juhatada, mis on küll prügikastide ja kohalike bomšide vahel kitsas kõrvaltänavas, aga vähemalt ei ürita ükski prost mind selle käigus võlvi alla ära sikutada.

Tagasi hotellis. Istun ja tõmban natuke hinge. See küll selline linnaga tutvumine ei olnud, nagu olin plaaninud. Hüva, plaan B. Helistan Chiradale ja pärin, kas tal oleks huvi veidi linna uurida. Seejärel küsin hotelli administraatorilt linnakaardi ning infot, kus suunas baarid ja restoranid asuvad. Kümme minutit hiljem lähen koos Chiradaga teisele katsele. Lõbutüdrukud piidlevad eemalt, aga ligi enam keegi ei tiku. Leiame ühe väikese hiina restorani hotelli läheduses, kus köök on küll juba suletud, aga kohalikku õlut serveeritakse veel meeleldi. Külm San Miguel maitseb hästi.

Is this what all western parties are like?

Manilas ühtegi tavapärast koolitust plaanis ei ole. Toimumas on hoopis ülikoolide väitluse maailmameistrivõistlused, mida seekord korraldab de la Salle Ülikool. Võtsime eelmistelt koolitustelt kaasa mõned väitlustreenerid ja -õpetajad, kokku neli inimest, et esiteks näidata neile Briti parli formaadis väitlusi MM-il ning teiseks osaleda pärast MM-i lõppu Maailma Väitlusfoorumil, mis toob kokku väitlusorganisatsioonide juhte, õpetajaid ja treenereid kõikidest maailmajagudest, et vahetada kogemusi ning arutada väitluse arengusuundade üle. Ülikoolide väitluse maailmameistrivõistlused on maailma suurim ja kahjuks ka elitaarseim väitlusüritus, kus väitlusharidusel pole mingit kohta ning kõik on keskendunud ainult väitlusspordile. Kokku osaleb üle 300 kaheliikmelise võistkonna. Meie kohalejõudmise ajaks on eelvoorud lõppenud ning esimesed väitlused, mida näeme, on kaheksandikfinaalid. Võistlemine toimub kolmes kategoorias – üldine, inglise keel teise keelena ja inglise keel võõrkeelena. Eelvoorud on kõik läbisegi, finaalvoorud toimuvad iga kategooria jaoks eraldi. Käin oma osalejatega väitluselt väitlusele ja õpetan neile Briti parlamentaarset formaati kuulama ja hindama, palun tuttavatel kohtunikel neile demonstreerida kohtunikutöö praktikat ning korraldan õhtuseid arutelusid päeval kogetu reflekteerimiseks. Kuna Eestist Filipiinidele lendamine on väga kallis, siis ükski Eesti ülikool seekord esindatud ei ole. Järgmisel aastal toimub MM Berliinis, siis on üritus meile palju kättesaadavam. Siiski saan üle pika aja kellegagi näost näkku eesti keeles suhelda, sest Manilasse on lennanud Eesti hetkel kõrgeima tasemega väitluskohtunik Anna. Täitsa kodune tunne kohe.

MM-i üle-eelviimasel õhtul toimub ülikooli siseõues suurem pidu. Kõik meie osalejad peole minna ei taha, kuna hotell ja ülikool asuvad teineteisest eemal ning pidu algab alles kella 20 ajal, mis üldiselt on Kagu-Aasia riikides juba magamamineku aeg. Nii istungi alguses peolauda koos Chirada ja Ei Shwe Siniga, aga meie väike seltskond hakkab kiiresti kasvama. Esmalt leian peolt üles sõbrad Manose ja Mite, vastavalt Kreekast ja Makedooniast, seejärel liitub meiega saksa treener Chris ja kaks saksa neiut ning siis veel üks ammune väitlussõber Serbiast. San Migueli õlut on rivitult ja ära seda juua ei jõutagi. Kui me kella poole kahe ajal lahkume, on peopaika jäänud veel vaid käputäis inimesi, aga jääkastid on endiselt õlut täis. Bänd mängib terve õhtu filipino poprocki ja juttu jätkub kauemaks. Hingesoojendav on vanade sõpradega taaskohtuda ning vahetada väitlusteemalisi jahimehejutte.

Oleme oma laua targu sisse seadnud ühe õllekülmiku vahetus läheduses, aga mahlad ja muud mittealkohoolsed joogid asuvad siseõue kaugemas servas. Olen parajasti teel mahlalaua juurde koos Myanmarist pärit noore õpetajanna Ei Shwe Siniga ning möödume lavast, kus bänd täiel kõril rokib. Muusika on nii valju, et rääkida eriti ei kuule. Väikesed seltskonnad inimesi istuvad murul ja pinkidel ümber lava, rüüpavad õlut ja õõtsuvad muusika saatel. Tavaline oleng. Ish kummardub mu kõrva juurde ja küsib: “Is this what western parties are like?“ Jään korraks sõnatuks. Nojah, sellised jah. Milline see pidu siis veel olema peaks? Kohe hakkab aga meenuma, et Myanmari noored tarbivad väga vähe alkoholi ja avalikke valju rockmuusikaga pidusid ei toimu. Ish on küll varem käinud paar korda Tais, aga need on alati olnud ametlikud koosviibimised. See on tema elu esimene lääne stiilis pidu :)

Veidi hiljem tabab kõrv vestluse saksa treeneri Chris Sanchezi ja Ishi vahel. Ish on parajasti võtnud oma klaasist lonksu mahla. „You don't like beer?“ küsib Chris. Peale õlle teisi alkohoolseid jooke peol ei pakuta.

„No, I don't drink,“ vastab Ish.

„You mean tonight?“

„No, never.“

Ilme, mis sakslase näole nüüd tekib, on väärt miljonit peesot. Selles on segunenud ootamatus, arusaamatus, üllatus ja siiras soov mitte oma küsimustega sotsiaalset survet tekitada. „So you've never had a drink? Ever?“ pomiseb Chris kohmetult. Sakslased alustavad õllejoomist 14- aastaselt.

Liikumisvõimetud Moschinod

Paar päeva hiljem toimub MM finaal ja suurejooneline lõpugaala. Igas Briti parli väitluses osaleb neli võistkonda, finaalinelikus on Monashi ja Sydney ülikoolid Austraaliast, Harvard USAst ja Oxford Inglismaalt. Teema on „This house supports nationalism“, Monash võidab. Finaal on igavapoolne nämmutamine halvasti valitud teemal, sekka paar nauditavat kõnet. Istun, kuulan ja mõtlen, et mis siis nüüd maailmas paremaks on muutunud sellest, et 800 tippülikoolide kõige nutikamat inimest on istunud tund aega koos ühes ruumis ja kuulanud argumente natsionalismi poolt ja vastu. Ei ole räägitud ühestki tegelikust inimühiskonna väljakutsest ei Filipiinidel ega maailmas ega arutletud ühegi reaalse lahendusvariandi üle. Mitmed kohalikud ametiasutused ning ettevõtted on andnud oma toetusraha selleks, et see ajupotentsiaal maailmast siia kokku tuua, neid viietärnihotellides majutada ja bussitransfeeridega ühelt peolt teisele sõidutada, läbi teele jäävate slummide, kus vaesed filipino pered oma hariduseta lapsi kanakuutides kasvatavad. Arusaadavalt olen ma tippväitlusspordi suhtes kriitiline ja ma pole kaugeltki ainus. Kui de la Salle'i Ülikooli esindaja gaala avakõnes midagi MM-st kui väitluse olümpiamängudest seletab, suudab IDEA USA juht Alex Dukalskis minust paar rida eemal suure vaevaga naerupahvakat tagasi hoida. Kui üle 400 väitleja suvel Istanbulis IDEA formaadi MM-l kohtus, siis ei lahendanud me küll kõiki maailma ega isegi Istanbuli sotsiaalprobleeme, aga kõik osalejad läksid siiski ära palju sügavama arusaamisega rahvusvahelisest immigratsioonist ning olid kaks nädalat mõelnud erinevate võimalike lahenduste peale.

Manila MM-i lõpetab autasustamisele järgnev suur pidu, mille riietusstiiliks on „must ülikond“. Huvitav on jälgida, kuidas erinevad kultuurid seda tõlgendavad. Ameeriklased vahetavad värvilise T-särgi selleks puhuks valge T-särgi vastu. Hiina näitsikud seevastu ajavad selga küütlevad Moschino ja Versace õhtukleidid ning panevad jalga nii kõrged platvormkontskingad, et muutuvad sisuliselt liikumispuudega inimesteks. Sõbrannad võtavad neil kaenla alt kinni ja lohistavad mööda peoruumi. Lepin oma osalejatega järgmise päeva ennelõunaks kokku vaba aja / linnaga tutvumise ning lahkun peolt varakult. Järgmisel päeval vahetame hotelli ja ülikooli. MM on läbi, algab Maailma Väitlusfoorum.

Peatükiga seotud fotod

feed widget